Kuutõus. Sarah Crossan

tädi Karen siin pole? Ema?” „Ma leidsin korteri,” vastan hoopis, prussakaid mainimata jättes. „Kas raha peaks mu arvele laekunud olema?” Õde köhib telefoni. „Peaks olema,” kostab ta. „Aga see on ka viimane. Boss ei anna mulle avanssi, nii et ma saan raha alles järgmisel kuul.” „Aga tädi Karen?” küsin lootusrikkalt. „Ei tule kõne alla. Ta on siiani sigatige. Ta viis veel asju ära, ütles, et ei kavatse tagasi tulla. Ma ei kujuta ette, kuidas me üüri suudame maksta, kui ta ümber ei mõtle. Ja kuidas kuradi moodi sa end toita kavatsed?” „Ma otsin tööd.” „Joe, ma tahaksin rohkem raha hankida.” Peaaegu pahvatan naerma. Kuidas täpselt? Hakkad võõrastelt almust paluma? Meil ei õnnestuks iialgi isegi anudes saada laenu oma venna juures olemiseks. Vaadake, meiesuguseid inimesi ei haletse keegi. Mitte keegi ei hooli, kas me saame või mitte lõpuajal koos Ediga olla, kui vaesed või näljas me oleme. Kuidas võmmi lesel läheb? Kui ta avab annetusarve musta kleidi ja sobiva kübara ostmiseks, annetatakse talle heldelt. Selle mõrvatud mehe lesk? Kas Mastercardiga saab ülekannet teha? Kuid meie pole tema, meie pole siin ohvrid. Meie oleme valel poolel, vale meeskonna mängijad. „Kas sa Edi nägid?” sosistab Angela. Lähen vannituppa, keeran dušist külma vee jooksma. „Ei,” tunnistan. Ma ei ole isegi üritanud.

      KANAPASK

      Ed kirjutas mulle eelmisel kuul

      ja palus abi.

      Ta arvas, et saab minu peale toetuda. Küllap ta kujutles, et väikevend on juba meheks kasvanud. Kuid mina olen liiga kanapask, et kas või vanglasse helistada ja külastusvõimaluste kohta uurida, rääkimata juba sellest, et oma hale perse värava taha vedada ja proovida sisse pääseda.

      EDI KIRI

      Tere, Joe.

      Kuidas käsi käib?

      Vaata, et sa hoolega õpid, muidu annan sulle tappa!

       Äh, nali.

      Asi on nõnda.

       Ma ei kirjutanud sel nädalal Angelale.

       Aja see minu süüks,

       aga

       mul on vaja, et sa talle midagi ütleksid.

       Ma sain oma kuupäeva teada.

       Kutid räägivad, et pole mõtet paanitseda.

       See on vaid kuupäev.

       Aga ausalt öeldes

       paneb see mu üle kere värisema,

       sest see tähendab, et

       asi on otsustatud

       ja mulle tõmmatakse kriips peale.

       Ja mille eest?

       Eimillegi.

       Selle eest, mida ma ei teinud.

       Joe, kuupäevaks on määratud 18. august,

       kuid mul on

       enne seda veel üks apellatsioon osariigi kohtus

       ja

       me saame paar korda ka föderaalkohtusse

       edasi kaevata,

       ma vähemalt arvan nii.

       On ka võimalus, et kuberner peatab asja

       (või lausa president!),

       nii et see määratud 18. august –

       kui ma suudan neid tões veenda –

       võib tulla ja minna

       ning mina jään püsima.

      Asi on selles,

       et mul pole advokaati, kes nõu annaks

       või selgitaks, kuidas süsteem töötab,

       sest osariik ei kavatse aegade lõpuni

       advokaatidele

       maksta, eks ole ju?

       Vangla preester igatahes uurib maad

       ja katsub selgust saada, mida miski minu

       jaoks tähendab.

      Asi on selles,

       et ma kahtlen, kas sina saad mind külastada.

       Isa Matthew räägib küll, et kuigi

       sa pole veel kaheksateistkümnene,

       võidakse sind sisse lasta

       eriloaga, kui Angela ei saa tulla.

       Ma kirjutasin vanglaülemale ja ootan

       vastust.

       Wakelingis istutud üheksa aasta jooksul

       olen teda näinud vaid mõne korra kongide

       juures.

       Mitte keegi ei tule meiesugust rämpsu

       vaatama

       ilma hädavajaduseta, ma arvan.

       Aga

       see mees tundub olevat sõjaväelane.

       Küsida ju võib.

      Igatahes

       ma saadan selle kirja nüüd ära ja kirjutan

       uuesti,

       kui olen rohkemat teada saanud.

       Ära hirmust paanikasse mine, okei?

       Las ma higistan siin ise.

       Mul on selleks aega maa ja ilm.

      Ole vahva, väikevend.

      Ed x

      MIDA SEE TÄHENDAS

      Ma sain selle kirja kaks nädalat tagasi,

      lugesin läbi

      ja

      viskasin põrandale.

      Ma ei suutnud seda puudutada.

       Neid sõnu.

       Nende tähendust.

       Seda, mida need minu meelest tähendasid, sest isegi Ed ei paistnud nende tähendust kindlalt teadvat. Seisin oma toas ja kui pilgu tõstsin, seisis Angela lävel, käekott kaenla all. Ta osutas vaibale, kus kiri lebas, aadressiga ülespoole, nii et Edi varesejalad olid näha. „Kuidas tal läheb?” küsis õde. Tahtsin talle kõik ära rääkida, kuid ei teadnud ka ise, mida ma täpselt tean. „Tal on tegemist,” vastasin, mis kõlas lollilt, sest vend on ju vanglas – mis tegemist tal saab seal olla? „Kas talle meeldis mu kaart?” Õde naeratas ja kratsis oma kõhtu. „Ta ei maininud seda.” Kuid ta mainis oma hukkamise kuupäeva. Ta ütles, et mina ei peaks muretsema, kuid esimest korda kümne aasta jooksul palus Ed, et ma teda vaatama läheksin, mis vihjab, et tal on mind vaja – seda pole ta kunagi varem teinud, sest ta on arvestanud Kareniga tehtud lepingut ega ole tahtnud Angelale ega mulle Arlingtonis probleeme tekitada. „Teie elage oma elu edasi,” kirjutas ta ükskord. Eks me proovisimegi. Me tõesti proovisime teeselda, et Ediga on kõik okei, et tema surmamõistmine on muinasjutt, mitte midagi päriselt juhtuda võivat. Sulgesin silmad. Hõõrusin nägu. „Mis kell sa eile magama läksid?” küsis Angela. „Kella ühe paiku,” nähvas ta selja taha ilmunud Karen. „Joe, kui sa tahad järgmisel aastal kooli lõpetada, siis pead sa õppima. Kus sa kolasid?” „Karen, õppeaasta on peaaegu läbi,” vastasin. Ma ei tahtnud öelda, et olin koos Reediga ja tõmbasin savu, nuputades, kuidas homset hispaania keele testi spikerdada selle asemel, et tööks õppida. Lükkasin ukse nende mõlema nina ees kinni ja tõstsin kirja üles. Lugesin veel kord, lihtsalt et kindel olla. Ja ma olin kindel. See oli tõde: mu ainus vend sureb lähema kahe kuu jooksul ja ma ei saa mitte midagi öelda ega teha selle takistamiseks.