Kuutõus. Sarah Crossan

section>

      Sarah Crossan

       Kuutõus

      Originaali tiitel:

      Sarah Crossan

      Moonrise

      Bloomsbury

      2017

      Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler

      Kujundanud Liis Karu

      Kaaneillustratsioon: Eike Malva

      Copyright © Sarah Crossan 2017

      © Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2020

      ISBN 978-9985-3-4833-8

      e-ISBN 9789985348956

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Jimmy Foxile

      ESIMENE TELEFONIKÕNE

      Roheline telefon

      esiku seinal

      on üliharva helisenud.

      Kes tahab emaga rääkida, helistab ta mobiilile.

      Angelaga on sama lugu.

      Ma kuulasin mõne sekundi helinat,

      enne kui toru tõstsin.

      „Halloo?”

      „Joe?” küsis Ed.

      Temast polnud mitu nädalat kuulda olnud.

      Ma juba muretsesin, mõtlesin,

      kas ta üldse enam koju tulebki.

      „On Angela seal?” küsis ta.

      Hingeldas,

      nagu ajaks keegi teda taga.

      Taustal

       käratseti,

       uks löödi pauguga kinni.

      „Angela on jalkatrennis,” vastasin.

      „Aga ema?”

      „Pole aimugi.

      Kuule, Ed,

      ma leidsin pargist pesapallikinda üles.

      Tuled sa varsti mängima?”

      Ed ohkas raskelt. „Pole aimugi, Joe.”

      „Ah nii.” Näppisin seinalt kooruvat värvi.

      Suur vend ohkas uuesti.

      „Joe, mind vahistati.

      Mind kahtlustatakse milleski väga halvas.”

      Surun telefonitoru kõvasti

       vastu kõrva.

      „Milles sind siis kahtlustatakse?”

      „Et ma tegin ühele inimesele viga.

      Kuid ma ei teinud. Kas kuuled?”

      „Nojah.”

      „Ma räägin tõsiselt. Kas sa kuulad mind?

      Sest inimesed hakkavad sulle rääkima

      igasuguseid valesid.

      Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.”

      Välisuks avanes ja ema ruttas sisse

      toidukotiga,

      et mu õde saaks midagi lõunasöögiks teha.

      „Politsei võttis Edi kinni!” karjusin.

       Ulatasin toru emale.

       Ta haaras selle mu käest

       poekotti maha pillates.

      Mandariin veeres üle vaiba.

      Korjasin selle üles,

      külma ja krobelise.

      „Ed? Mis toimub?…

      Kuidas nad saavad niiviisi eksida?…

      Ära karju mu peale, ma lihtsalt…

      Ei, ma tean, aga…

      Mul pole selle jaoks raha…

      Ed, ole rahulik…

      Ma helistan Karenile. Ma ütlesin, et helistan

       Karenile…

      Lõpeta mu peale karjumine… Ed, jumala pärast… Ma lihtsalt ei suuda… Ed? Ed?” Ta võttis toru kõrva äärest ära ja põrnitses seda, nagu oleks telefon teda hammustanud. „Politsei süüdistab teda mõrvas,” lausus ta. Ma olin seitsmeaastane. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Kas ta jäi kellelegi raha võlgu? Me ei suutnud elektriarvetki maksta. Mu tossud olid nii väikeseks jäänud, et pigistasid varbaotsad valgeks. „Kas ma võin talle tagasi helistada?” küsisin. Mandariin oli mul ikka veel pihus. Tahtsin selle emale näkku visata, et ta haiget saaks. „Ei,” vastas ema. „Ja ma arvan, et me ei saa temaga nüüd kaua rääkida.” Ma ei uskunud ema. Ma arvasin, et küllap Ed helistab. Ma arvasin, et ta tuleb koju. Kuid ta ei tulnudki kunagi.

      SLUMMI KORTERIPEREMEES

      Tädi Karen keelas mul siia tulla.

      Ta ütles, et Ed ei vääri seltsilist

      pärast seda valu, mida ta me perele tegi.

      Isegi pärast kümmet pikka aastat

      süüdistab tädi teda kõiges.

       Ta osutab Edile, öeldes:

       „Näed, mida ta meile tegi.”

      Ehk on tal õiguski.

      Kogu elu läks perse,

      kui Ed kinni pandi,

      mitte miski ei toiminud enam.

      Vahest on see tõesti tobe mõte. Ma igatsen kodu Staten Islandil, iga koht on parem kui Texase Wakeling ja selle kõrvetav kuumus. Ma ju ei taha tegelikult siin olla ja mingit slummikorterit otsida. Kuid mul pole raha Wakelingi Motorstopi motellis elamiseks, kindlasti mitte kogu mu Texases viibimise ajal. „Kuussada kuus,” kraaksatab korteriperemees, mingit lärakat välja köhides ja pabertaskuräti sisse sülitades. Kraanikausis vedelevate nõude järgi otsustades pole korteris mitu kuud elatud ja vennikesel veab, kui ta selle urka eest üldse midagi saab – kappides sibavad prussakad, köögis on hiired. „Ma vajan seda augusti keskpaigani. Annan nelisada,” vastan. Ta turtsatab. „Viissada. Sulas.” Selle järgi, kuidas ta korterist välja taganeb, taipan, et madalamaks hinda ei saa. Noh, võtmed on tema taskus, seega võib ta endale karmi mängu lubada. „Kui ma peaksin kuulma, et sa siin kanepit müüd, saadan oma mehed sulle kaela. Sa ei tahaks mu meestega kohtuda.” Kuid mul pole ta meestest sooja ega külma. Mul on suuremaid muresid kui pesapallikurikaga kolki saada tema palgatud ahvidelt. Mul on Ed mureks. Ed. Nii et siin ma nüüd olen. Omadega ummikus. Ja see saab olema kõige hullem aeg mu elus. Kõige hullem aeg kõikide elus. Kõigi nende, kes ellu jäävad.

      SÕNUMID

      Motelli parklas

      kulistab