Kuutõus. Sarah Crossan

enam ei tea,” vastas tädi Karen.

      „Mulle paistis ta täitsa süüdi.”

      Ja sel päeval, kui teist korda helistati,

      olin ma jälle ainus kõrvaline inimene kodus,

      ainus koos emaga ega osanud midagi ette võtta.

      See tähendab,

      et ema läks küll pidevalt endast välja, kuid mitte

       niiviisi,

       nagu oleks ta okastraati takerdunud loom.

      Läksin tema juurde,

       püüdsin teda püsti aidata,

       kuid

       ta ei tõusnud.

       Ta ei suutnud.

       Ema jäi

       põrandale

       väga,

       väga

       kauaks.

      TÄDI KAREN

      Kolm tundi pärast halva uudise saabumist

      kolis tädi Karen meie juurde.

      „Mina olen kõik, mis teil on,” teatas ta meile.

      Ta silmitses ketšupiplekke mu valgel T-särgil,

      nagu tõestaks see, et me pere

      ei suuda enda eest hoolitseda.

      Pühkisin nina käeselja vastu puhtaks

      ja ta võpatas seepeale.

      „Meil pole ruumi,” selgitas Angela.

      Tädi Karen sügas pöidlaga

      nina.

      „Ma võtan sinu toa. Sa võid Joe juurde kolida

      mõneks ajaks.

      Edi voodi on ju ikka veel seal.”

      Angela ajas selja nii sirgeks, kui sai.

      „Ma vajan privaatsust,” vaidles ta.

      „Nohjah,” pomises ema, džinnipudel peos.

      „Aga mul tulevad eksamid,” katsetas Angela uuesti.

      „Ma tean, et tulevad,” kinnitas tädi Karen.

      „Ja sa teed need ära. Ma ei lase sul niiviisi põhja

       minna,

      nagu Ed läks.”

      Kui kõvasti me ka jalgu ei trampinud,

      tädi Karen oli otsuse vastu võtnud

      ja ema polnud võimeline vaidlema.

      Tädi Karen jäi meile ja

      meie pidime hakkama kirikus käima

      mitte ainult pühapäeviti, vaid ka iga päev pärast

       kooli.

      Teler

       keelati ära

      ja asendati

       piibliõppega.

      Karen teadis, kuidas me hingi päästa

      vajumast pimedusse,

      mis meie venna minema kandis,

      ja tema plaani esimene punkt oli Edi nime mitte iial

       enam suhu võtta.

      KUIDAS SEE EMALE MÕJUS

      Ema ei käinud enam väljas.

       Majas vedeles siin-seal ta tühje rohupudeleid.

       Ta vaatas tootereklaame ja

       tegi ostud telepoest,

       öeldes, et ootab, millal inimesed selle loo

       unustavad,

       et siis võtab ta end kokku ja

       läheb tööle tagasi,

       kui kõige hullem on möödas.

      Kuid

       ta ei läinud enam kunagi tööle ja

       kui ta viimaks majast välja läks,

       ei tulnud ta enam tagasi.

      AUTOREMONDITÖÖKODA

      Kui ma ütlesin eelmisel nädalal töökojas Reedi

       onule,

      et ma lähen kogu suveks Texasesse,

      ei rõõmustanud ta selle üle.

      „Joe, ma ei tea, kas saan su töökoha alles hoida,”

      vastas ta.

      „Mul on siin õpipoisiks tahtjatest terve järjekord

      ja sina teed sääred?”

      Ma polnud peale Reedi kellelegi öelnud

      oma mineku tõelist põhjust.

      Mul oli häbi ja küllap Reed taipas seda.

      „Anna talle puhkust, onu Sammy.

       Joe pistis ühe plika paksuks

       ja peab Arlingtonist minema pääsema

       enne, kui plika vennad ta kätte saavad,”

       selgitas Reed.

      Sammy pühkis õlised käed

      siniste tunkede külge ja kortsutas kulmu.

       „Sa valetad.”

       „Valetab jah,” tunnistasin.

       „Kuid ma pean minema.

       Ma tulen tagasi.”

      Sammy ohkas. „Okei, okei.

      Sa oled kapoti all käsi määrides

      nagunii

      Reedist kuradima palju oskajam.

      Mine siis pealegi.”

      Reed turtsatas kätt mutrivõtme järele sirutades:

      „Ma eelistan end muudmoodi määrida.”

      Sammy silmitses mind.

      „Joe, sa seisad ikka veel seal.

      Mida sa tahad?”

      Mulle ei meeldinud küsida.

      See tundus kui kerjamine.

      „Kahe nädalavahetuse palka.”

      Reed irvitas.

      Sammy pööritas silmi, toppis käe

      taskusse ja tõmbas

      kahekümneliste rulli välja.

      „Kui palju?” küsis ta.

      VALEL POOLEL

      Motelli tagasi jõudnud, helistan Angelale.

      Ta hääl kõlab kiledalt

      ja miski suriseb taustal.

      „Ange, ma ei kuule sind!” karjun.

      Surin jääb vait.

      „Ma teen baaris Mojitosid,” vastab ta. „On sinuga

       okei?”

      Tahan talle tõtt rääkida, öelda

      „Ei,