Elusügis. Mati Soonik

lennates. Mina olin aga Partsu talus lausa nii kaua, et öö hakkas saabuma.

      Peretütar pöördus minu poole.

      „Palun jää meie poole öömajale!“

      Ma olin vaba poiss ja keegi ei oodanud mind, kui ema välja arvata, ent tema oli harjunud, et ma ei jõua vahel ööseks koju.

      Otsustasin:

      „Loomulikult jään, kui te olete nii lahked, nagu ma su isale juba ütlesin! Kui aga meenutada meie jutuajamist, siis öömaja ta ei pakkunud. Sina oled temast lahkem!“

      Aga selle asemel, et mind magamistuppa voodisse ööbima panna, valmistati mulle rehetuppa pinkide peale ase, kus ma saatsin öö rahutult mööda ja kust ruttasin hommikul jälle tööle.

      Kuna magasin kehvasti, siis võtsin vastu otsuse, et kuigi mind kostitati hästi, siis sellise kehva aseme tõttu loobun sellesse tallu edaspidi oma jalga tõstmast. Pealegi ei soovinud ma Amanda isaga enam arutleda ta tütre metsanormi täitmise üle. Kuivõrd mul oli pärast Partsu talus viibimist vallamajas vastuvõtupäev, siis teadsin, et see kulgeb mul raskesti.

      Mulle oleks sobinud isegi põrandale tehtud ase, aga pinkidele kohe mitte kuidagi. Sealt kartsin ma lausa maha kukkuda. Pealegi ei piisanud paarist vanast tekist, et küljealune piisavalt pehme oleks. Rähklesin ühelt küljelt teisele kogu öö ja seetõttu sain sõba silmale kõige rohkem paari tunni jooksul. Mõttes tegin endale etteheiteid, et olin nõustunud pinkidel magama, kui oleksin saanud ka põranda uinumiseks valida. Olin kindel, et pererahval poleks selle vastu midagi olnud.

      Mulle jäi mulje, et mind peetakse juba pooleldi koduväiks, kuigi ma polnud selleks veel mingit soovi avaldanud. Minul polnud ka mingit tahtmist võõra näitsiku metsanormi ise täita. Kindlasti takistas ka Partsu talu peremehe jabur soov mind rahulikult magamast. Seetõttu läks ta lootus täielikult luhta, sest minult kui väimehekandidaadilt polnud temal mingit abi loota.

      Ma ei külastanud edaspidi Partsu talu, aga ei saanud Amandast siiski mitte kuidagi lahti. Õnneks ei teinud ta kunagi juttu metsanormi täitmisest ja ma ei teagi, kuidas tal selle täitmine lahenes.

      Alles paar aastat pärast seda, kui olin Amandat külastanud, jättis ta mind rahule, sest leidis Pärnust endale meelepärase peigmehe, kes pool aastat hiljem tema juurde kolis ja üsna pea olid neil leivad ühes kapis. Ka Amanda sai emarõõmu tunda ja sealjuures rohkesti, sest järgneva kuue aasta jooksul sünnitas ta lausa neli last.

      Kelle oli saatus mulle abikaasaks määranud? Mu hinges valitses täielik teadmatus.

      *

      Tookord saaliuksel seistes ja omaette unistades valitses minus kuidagi eriti rahutuks tegev tunne, nagu peaks nüüd midagi erakordset juhtuma. Peol avavalsi kõlades kehtis kindel kirjutamata reegel, et kõigepealt palutakse tantsima abikaasa või pruut. Kellel neid polnud, see valis tantsupartneri istuma jäänud õrnema soo esindajate hulgast. Iseenesest mõista olin ka mina selles olukorras.

      Selleks peoks olin endale kindla eesmärgi seadnud, et ei palu ühtegi tüdrukut tantsima, kes on mulle juba tuttav. Tahtsin uusi tutvusi luua, sest senised polnud rahuloluks põhjust andnud. Võõra näitsikuga oli lootust edaspidiseks järjest sügavamaks suhtlemiseks ja heal juhul isegi abiellumiseks.