Elusügis. Mati Soonik

lahti ja läks ihualasti voodisse teki alla. Mina lösutasin ootamatust vaatepildist lummatuna tugitoolis edasi. Ma ei mõistnud midagi öelda ja peretütar oli vähemalt viis minutit vait.

      Kui Elfriide nägi, et mina ei poe tema kõrvale teki alla, hakkas ta mind mesimagusa häälega kutsuma:

      „Miks sa tugitoolis konutad? Tule ometi minu juurde voodisse! Seltsis segasem! Ära muretse, et tädi tuleb meid segama – temal pole seda kommet!“

      Mina olin aga kangestunud nagu ront ega saanud õieti arugi, mida mul paluti teha.

      Kui Elfriide mõistis, et mina ei kavatsegi tema kõrvale heita, hakkas ta mind lausa lunima:

      „No tule ometi julgesti voodisse teki alla! Ära karda midagi! Sa oled nii ehmunud näoga, nagu pelgaksid mind! Saladuskatte all võin öelda, et ma magan vallavanemaga igal öösel koos. Ma usaldan sind, sest tean, et sa ei räägi seda kellelegi.“

      Ma olin Elfriide ajuvaba jutu peale sõnatu. Ta oli väga kena neiu ja ega temal kavaleridest puudust olnud. Mind lõi selline kutse tummaks, olin nii suures segaduses, et ei saanud endiselt sõnagi suust. Ma tundsin soovi Elfriide juurde teki alla minna, kuid ma kartsin tädi, kes läks ju kõigest loomi talitama ja võis iga hetk tuppa tulla. Kuigi mulle ema poolt soovitatud pruut oli kindel, et ta tädi meid ei tülita, siiski polnud mina selles sugugi veendunud.

      Järsku tuli mu pähe väga ketserlik mõte, et äkki oli Elfriidel ettekavatsetud plaan mind enda juurde teki alla saada ja minu ära võrgutada, sest ta võis olla Kalmerist rase, aga sellest mehest polnud temaga abiellujat. Elfriide võis tahta mind meelitada armurõõmusid maitsema, et hiljem sundida endaga abielluma ja juba eostatud lapse isaks hakkama. Selline oli siis ema poolt mulle soovitatud tulevane abikaasa! Minule ei sobinud kindlasti mitte selline pruut, kes võis kanda endas Kaisma valla täitevkomitee esimehe kaasavara!

      Minu päästis õnneks Elfriide tädi, kes oli loomadega talitamise lõpetanud ja hakkas köögis niivõrd valjult kolistama, et see minuni jõudis. Ma sain kambrist välja lipsata.

      „Me pole enam majas kahekesi,“ poetasin tagasihoidlikult moka otsast, kui olin juba suures eluruumis, kus olin varem einestanud.

      „Ise oled täismees, aga ikkagi jänes püksis! Ütlesin ju, et tädi meid ei sega,“ saatis Elfriide mulle lause järele.

      Varsti sõidutas ta minu jaama. Meil kummalgi polnud enam jututuju.

      Kindlasti tänasin Elfriidet kostitamise ja hoolitsuse eest, et mugavalt oma kodule lähemale sain, aga tema tegi mulle jätkuvalt etteheiteid:

      „Ma ei tulnud selle pealegi, et sul on jänes püksis. Kindel see, et muidu poleks ma sind kambrisse kutsunudki, kui oleksin ette näinud, missugune argpüks oled! Kas sa seda ei mõista, kui näruselt ma ennast tunnen, sest sa põlgasid ju minu ära?!“

      „Saad ju isegi aru, et järgneval ööl oled jälle vallavanemaga koos. Miks pidin mina teie vahekorda rikkuma?“ üritasin õigustada oma tegevust.

      „Vallavanemaga on olukord, nagu just on! Mina ei mõista, kuidas sina seda rikud! Meil pole plaani kirikus altari ette minna, et abielluda. Tema lahkub üsna varsti meilt ja temasse ei puutu see mitte kõige vähematki, mida mina ette võtan! Mina teen, mida mina tahan ja tema talitab samuti – selline on meie vahekord,“ püüdis Elfriide oma vahekorda vallavanemaga selgitada.

      Mina lõin käega.

      „Kust mina võin teada, kuidas sul on suhted teiste inimestega?! Hea, kui endagi eluga toime tulen!“

      „Sul on vaja minu pool toimida, nagu mina ütlen, siis oled alati mäe peal, aga mitte orus, nagu seekord juhtus,“ jagas mu kooliõde õpetust meie jutuajamise lõpetuseks.

      „Ah sedasi,“ mühatasin vaid.

      Edaspidi ei tülitanud Elfriide mind enam – ilmselt oli ta minus sedavõrd pettunud, kui oli juba põhjalikult meie kohtumise tulemust analüüsinud. Mulle sobis see igati.

      Kui Elfriidele sai selgeks, et Kalmerist ei saa ta abikaasat, sest see mees polnud temast ega ka maaelust piisavalt huvitatud, tuli tal loomulikult uut abikaasakandidaati otsima hakata. Varsti oli Kalmer ka vallavanema ametist vaba ja ta kolis Pärnu elama ja töötama.

      Edaspidi oli mu kooliõde aga abikaasa otsingul väga edukas, sest ta oli juba pool aastat pärast meie piinlikku juhtumit abielus. Tema kosis endale naiseks lähedal talus töötav sulane, kes oli igati krapsakas mees, nagu mulle räägiti. Ka see sai mulle selgeks, et Kalmerist Elfriide rase polnud, kui tema pool viibisin. Mõttes olin kooliõe suhtes ebaõiglane, kui arvasin, et ta üritab veel sündimata last mulle pähe määrida. Kuivõrd aga vanasõna ütleb, et ettevaatus on tarkuse ema, siis käitusin muidugi õigesti, sest alasti neiu kõrvale voodisse mineku tõttu oleksin pidanud ta naiseks võtma. Selles olen aga kindel, et nii ettevõtlik naine, nagu seda oli Elfriide, poleks mu abikaasaks sobinud.

      Aasta pärast abiellumist sünnitas mu kooliõde oma perre koguka poisslapse.

      Ema ütles:

      „Seda polnud vaja ka imestada, et Elfriide sai suure lapse, sest ta abikaasa on pikk ja tugev mees.“

      Teine ema poolt minule valitud pruudikandidaat elas samuti Kaisma vallas. See Partsu talu peretütar oli ema ja isa poolt rangelt kasvatatud. Amanda oli tumedapäine, hästi toidetud, natuke tüsedusele kalduv ja ainuke laps peres. Mida veel tahta?... Kas oli veel kusagil paremat väimehe kohta saada?

      Selles suhtes valitses minus teadmatus. Ega Amanda välimusel viga olnud. Ta oli alles täisikka jõudnud, ilusa näolapiga ning oma kergele täidlusele vaatamata üpris elava ja rõõmsa loomulaadiga. Minuga püüdis ta igal võimalikul ja võimatul moel suhelda.

      Ükskord jõudis ta ka vallamajja minu kabinetti.

      „Sa tule meile külla, sest isa tahab sinuga rääkida.“

      „Kui sedasi, küll ma siis tulen kah,“ otsustasin.

      Mul välgatas läbi pea, et küllap pakub Partsu talu peremees Amandat minule naiseks ja kutsub endale koduväiks.

      Tegelikkus ei vastanud sellele. Pärast sõda oli kõigil meestel ja naistel valla poolt antud kohustus, et nad pidid metsas sada tihumeetrit küttepuid üles töötama. Ka Amandal kui täisealisel neiul oli tarvis see täita.

      Kui olin Partsu tallu jõudnud, esitas selle peremees ilma pikema jututa mulle soovi, mille pidin ilmtingimata täitma:

      „Kas sina kui tähtis saks vallamajas saaksid seda elu sedasi korraldada, et Amanda ei peaks metsanormi täitma? Kui see pole võimalik, siis ehk täidaksid ise selle ära või kutsuksid kedagi teist vallamajast seda tegema? Kindlasti tuleb midagi ette võtta, et Amanda ei peaks raske tööga ennast ära katkestama.“

      „Mõistan sind suurepäraselt, kuid mina pole nende tegemistega seotud, mis puudutavad metsanormi täitmist ... Ma pean ise täitma nii enda kui ka ema normi ... Samuti võid sina tütre normi täita, nagu mina ema suhtes toimin,“ olin kimbatuses.

      „Sa töötad ju ikkagi vallamajas ja saad Amanda eest seista küll,“ käis Partsu talu peremees mulle jätkuvalt peale nagu uni ega teinud minu soovitusest väljagi.

      Ohkasin.

      „Teen, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.“

      Kui olin juba välisukse juures, et lahkuda, kordas peremees oma tungivat soovi:

      „Ma loodan siiski, et päästad Amanda küttepuude tegemisest.“

      Raputasin pead.

      „Mul tuleb enda ja ema norm täita, nagu ma juba ütlesin – mulle jätkub selleski mahus metsatööst. Nagu juba ütlesin, siis teen ma kõik, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.“

      Käsutaja otsustas:

      „Ma pean majast lahkuma, sest majapidamises ootavad igasugu tegemised mehekätt. Sina jää mu külaliseks edasi.“

      „Seda saan ma tõesti