Iluküla. Käthe von Roeder-Gnadeberg

(ametlikult Eesti Vabariigi Saksa Kultuuromavalitsus, alates 1935 Eesti Vabariigi Saksa Vähemusrahvuse Kultuuromavalitsus) oli 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seaduse alusel loodud baltisaksa institutsioon, mis tegutses aastatel 1925–1940.

      9 Versailles’ rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Versailles’ lossis.

      10 Saksa lüüriku Matthias Claudiuse (1740–1815) tuntud „Õhtulaul“.

      ANTIIKSED GRAATSIAD TÄRKAVAL KOIDUTUNNIL

      ARINA ÄRKAS KOERTE haukumise peale. Seejärel kires kukk – korra, kaks ...

      Kohe seepeale lükati uks lahti ja sisse karglesid Hektor ja Inka. Nad tulid voodi veerde, nuhutasid. Hektor istus maha ja pani oma hirmsuure käpa Arina kõhule. Inka jäi äraootavalt pisut kaugemale seisma.

      „Hektor, Inka,“ hüüdis Arina areldi. Ehkki ta mõistis, et koerad tundsid ta ära ning püüdsid temaga sõprust sobitada, tundus asi talle siiski veidi kahtlane. Ta ei tihanud püsti tõusta.

      Uuesti potsatas Hektori käpp talle kõhu peale. Jõulisemalt, kannatamatult. Arina tõstis parema käe ja silitas käppa. Hektor oli õnnelik. Ta hüppas püsti. Mõlemad esikäpad voodile toetumas, seisis Hektor ja lakkus õrnalt Arina nägu.

      „Vuih, Hektor!“ Hele hääl kostis ukse juurest.

      Seal seisis linasse mässitud Björk. „Kell on kuus läbi! Poisid jooksid juba mere äärde. Ma tulin sind pesema kutsuma!“

      „Pesema?“ küsis Arina imestunult.

      „Jaa,“ hüüdis Björk, „meie, noored, käime järves pesemas: kastame end vette, seebitame, hõõrume harjaga ja ujume – küll see alles värskendab!“

      Arina oli täiesti ärkvel ja üritas üles tõusta.

      „Aga mul ei ole ujumisriideid,“ kurvastas ta.

      „Pole tarviski!“ Björk tuli Arina juurde, lükkas Hektori ja Inka voodi äärest minema ja ajas nad toast välja.

      „Me peseme end ju paljalt,“ hüüdis ta ja sulges ukse, „meie abajasse ei tule keegi, vähemalt sel kellaajal küll mitte.“

      Ta voltis ühe käega lina lahti, ulatades teisega Arinale seebikarbi ja harja. „Rohkem pole sul midagi vaja!“ Tal ei olnud üll midagi enamat kui päikesepruun jume kogu kehal.

      Rõõmurõkatus:

      „Jah, ma tulen!“ Arina hüppas voodist välja, sikutas pidžaama seljast, haaras nagist vannilina ja mähkis end sellesse. Seep ja nuustik vabas käes, järgnes ta Björkile. Koerad ootasid ukse ees. Kui tüdrukud trepist alla läksid, karglesid koerad rõõmsalt klähvides ees. Björk kahmis oma lina jalge kohal niiviisi kokku, et sai seitsmest trepiastmest hüpeldes alla minna. Arina järgnes tasahilju, et lina mitte ära kaotada või selle otsa komistada. Oli külm. Ta tundis, kuidas jalad külmast kangeks tõmbusid, kuid ei öelnud midagi.

      Hommikune kaste rohul. Rohekasvalgelt helkiv udulaam kattis maad. Jälle jäi Arina seisma. Põõsaste okstel särasid kastepiisad. Kas see kõik oli ikka päriselt? Björk lippas otsejoones sellesse lõpmatuna tunduvasse ebatõelisusse.

      „See on oivaline – oivaline!“ Ta vaatas, kuhu Arina jäi. „Tule!“

      Arina järgnes, ettevaatlikult maad kombates, nagu kõnniks ta soos. Björk naeris.

      „Ära karda, see on ainult rohi!“

      „Kus Nita on?“ küsis Arina ja sumpas juba julgemini udulooris.

      „Läks juba ees ära,“ hüüdis Björk ja ootas silmapilgu, „kas pole imetore niiviisi paljajalu kastemärjal rohul käia? Tule juba!“ Ta tõstis seebialust hoidva käe ja keerles valsisammul tantsiskledes kasepuust pingi suunas.

      Kui ilus ta on, mõtles Arina, kui Björk heitis lina vana paju alla pingile ja jooksis põõsastikku, mis varjas väikest abajat. „Oivaline“ kostus temani. Arina meelest ei olnud üldsegi oivaline. Tema meelest oli külm ja märg. Jalataldade all torkis ja ta sai vaid ettevaatlikult astuda. Aeglaselt kõndis ta pingini, libistas käega üle niiske sileda tohu ja vaatas järvele, mis nägi varajasel hommikutunnil hoopis teisiti välja kui eile pärastlõunal.

      Valged udujoomad rippusid rohelise vee kohal. Kui ta lähemale jõudis, oli lauge kalda servas nii selge, et iga kivike, liivatera ja taim oli läbi vee näha. Arina hingas sügavalt.

      „Kuhu sa jääd?“ kostis vasakult.

      Ta läks sinakalt helkivate lehtedega punaste põõsaste vahelt läbi ja nägi Nitat, kes hapra näkineiuna vees seisis. Björk nühkis harjaga ta selga. Mõlemad olid pruunid ja ilusad kui noored puud.

      Arina heitis lina ümbert ja läks vee äärde. Ta kastis varbaotsa vette, tõmbas selle aga kohe taas välja.

      „Kohutav – jäääküüülm!“ hüüdis ta. Hoolimata eneseületusest, mida see talle maksma läks, võttis ta nuustiku ja hakkas pesema. Kui ta end pealaest jalatallani sisse oli seebitanud, oli asi talutavam.

      Björk ja Nita, juuksed üles pandud, jooksid järve, pritsisid, naersid, viskusid hommikuuttu ja ujusid. Kõhklevalt läks ka Arina sügavamasse vette. Ta sukeldus, loputas seebi ihult ja jooksis värisedes kaldale tagasi. Siin haaras ta froteelina ja asus end usinasti hõõruma.

      Varsti olid ka teised tagasi. Nad silkasid piki randa, vehkisid kätega, kepslesid, jooksid, hüppasid ja tegid kõiksugu harjutusi.

      Arina oli kuivatades sooja saanud, istus rannas olevale puutüvele ja vaatas teisi.

      „Tule, tee kaasa!“ hüüdis Björk. Aga Arina raputas pead. Siis palus Björk end aidata. Tal oli turban peast alla libisenud. Patsid olid lahti tulnud. Ja Arina harjas Björki pikki juukseid.

      Otse vastaskaldal oli seisma jäänud vana kõhetu, kulunud vihmamantlit kandev karkudele toetuv mees. Huviga vaatas ta sinna, kust kostis helisevat naeru, sekka rõõmuhõiskeid ja rõkkavat laulu. Vett katvast udutekist ilmusid aeg-ajalt nähtavale ebamäärased pead, kostis puristamist ja taas naeru. See mõjus nii nakatavalt rõõmsalt, et isegi Konstantin von Bowén muheles; naernud ei olnud ta enam ammu. Ta teadis, et Helbrichitüdrukud olid hommikusuplust tegemas. Ära tunda ta neid ei suutnud, vahemaa oli liialt suur. Siiski tundus talle, et temani kostis mitte kaks, vaid kolm häält. Kes oli kolmas?

Korraga hakkas üks häältest laulma. Rõkates. „Kuula, kuula, lõoke taevasinas ...“ See nüüd küll Helbrichi laps ei olnud, kohe kindlasti mitte. Konstantin kuulatas üllatunult – „ja Phoebus taas – ärkab“ rõkkas see edasi – Schubert11! Seda laulsid ta õed kord tädi Katharinaga. Tookord! Tema sees virvendas naeratus ja kähedal häälel lõi ta kaasa „tooge ta ratsu ...“ ja köhatas. Tüdrukuhääl jätkas laulmist. Ja temagi proovis uuesti „Ärka – ärka“, aga sellest ei tulnud midagi. Kuid järve kohal helises hõbekellukese selgusega: „Ärka – ärka – sa kaa-auu- nis piiga ärka – “ Konstantin von Bowén oli lummatud. Kes see küll olla võis? Ta kuulatas taas. Üks õunakorjajatest? Eile jõudsid mõisa abilised õunasaaki koristama, kas nende seas oli ka mõni tüdruk? „Kellele Jumal tõelist armu osaks laseb saada“ kostis kolmehäälselt üle järve – „selle saadab ta laia ilma –“12 Konstantin sirutas end ja läks aeglaselt ümber järve ratastooli juurde tagasi.

      Kunstipäraselt drapeeritud linades tulid tüdrukud kui Vana-Kreeka neitsid abajast ja kõndisid piki järveteed. Nüüd nägi ta neid selgemini.

      „Antiiksed graatsiad tärkaval koidutunnil,“ mõtles Konstantin ja jäi kasesallu ratastooli kõrvale seisma. Björki ja Nitat ta tundis, kuid tumedajuukseline, see, kes pea kuklas, sireda ja uhkena teiste kõrval kõndis