Iluküla. Käthe von Roeder-Gnadeberg

ristsetel oma lemmiktädi Katharina järgi Arina nimeks pannud, pöördus Agatha Eestimaale tagasi. Viktoria väikese Arinaga jäi mehe vanemate juurde, ehkki nad kohtlesid teda võõramaalasena, maale eksinud venelannana. Soovimatud võõrad.

      Loomulikult jutustas Viktoria tütrele kodumaast ning tekitas oma koduigatsusega lapses iha armsa Iluküla, vanaisa Clemensi ja lapsehoidja Liisu järele. Ja nüüd tõuseb seesama tütar Arina paju all seisvalt kasepingilt püsti ja sammub aeglaselt maja poole, mis on talle nii tuttav, justnagu oleks ta veetnud oma elu siin ja mitte Berliini eeslinna kitsukeses üürikorteris.

      Korraga ei tihka ta enam edasi minna. Äkitselt tundub see, mis ta ette on võtnud, ilmvõimatuna …

      Vihase klähvimisega äratavad kaks jahikoera tüdruku mõtisklustest ja ajavad talle hirmu nahka. Haukudes tormavad pikakarvalised linnukoerad majast välja, urisedes ja hambaid näidates ajavad nad võõra olevuse, kes siia mõistetamatul ja ebaseaduslikul kombel sisse on tunginud, kaugele järve kaldale kaskede juurde tagasi. Vahest oleks Arina partide juurde vette kukkunud, kui kusagilt ei oleks ilmunud naine, kes oma jõulise oleku ja veel jõulisema häälekasutusega raevunud koeri korrale kutsub:

      „Hektor! Inka! – vuih! – tagasi! Hektor! Inka!“ ja raevunud koerad jäävad vakka, võtavad istet, näitavad ikka veel hambaid, kuid ei kimbuta enam Arinat, kes surmkahvatuna kase najale toetub.

      Siis jõuab vanamemm temani. Hingetuna kinnitab ta kaks ketti kaelarihmade külge. „Vuih, Hektor, vuih, Inka!“ Ta hoiab neid lühikese lõa otsas. Siis silmitseb ta võõrast tüdrukut, kes seisab otsekui taevast alla sadanuna pargi selles osas, kuhu võõrad muidu ei satu. Arina vaatab lugematutest vagudest küntud kortsulisse, punetavasse näkku valgete hõrenevate juuste all, millelt valge pearätt õlgadele on libisenud. Tungivalt vaatab naine noorele tüdrukule otsa. Tema eestikeelset juttu Arina ei mõista. Kuid siis kostavad napid, omapärase aktsendiga öeldud sõnad:

      „Kust preili tuleb? Mida preili soovib?“

      Arina hingab sügavalt. Ta on ikka veel kohkunud, kuid priske kuju, suur valge põll ees ja võtmekimp vööl, tekitab temas nii suurt usaldust, et ta suudab taas naeratada ja „Palun, ma sooviksin mõisahärraga rääkida“ öelda. Ega see ometi Liisu ei ole, kellest ema nii palju on kõnelnud? On see võimalik, et ta on veel elus?

      „Mõisahärraga?“ küsib vanamemm kuldnööpidega kollases mantlis tüdrukult, kes paistab talle võõrapäraselt elegantsena, sest sellist mantlit ei ole ta varem kunagi näinud, ja kordab: „Nii, mõisahärraga …“ Korraga vakatab ta poolelt sõnalt, jääb liikumatuks, lõpetab koerte patsutamise – näib, nagu oleks ta kummalisel kombel tardunud. Üksisilmi vaatab ta Arinat, ja uskumatu ilme kerkib ta vanasse näkku. Kas ta pole seda last mitte juba varem näinud, enamgi veel – tundnud, hästi tundnud? Tumeda ja õrnana otsekui noor varss seisab ta memme ees, siledate mustade juuste ja hirmunud silmadega, mis võivad aga ka rõõmsaid, kelmikaid ja tuliseid pilke heita. Küll Liisu juba teab. Ta tundis neid silmi: truusüdamlikud ja leebed kui noorel metskitsel, aga ka raevukalt nõudlikud. Kui hästi tundis ta seda nägu: püstisevõitu kitsas nipsnina, täidlane lapselik suu, kust välkusid valged hambad justnagu sügisesed lumemarjad. Ja kui ta naeratas: lohuke vasakul põsel! Ta oli ilus, vastupandamatu nagu … Ei, Liisu ei eksinud. Või siiski? Kunagi – kui palju aega sest möödas oli – oli ta seda tüdrukut armastanud, tema eest hoolitsenud, teda hoidnud ja kaitsnud – ja siis …

      Liisu paneb käe silmile.

Aga ta kogub end kohe. Rumal Liisu, et sa ka ei unusta, pragab ta iseendaga. Valjusti aga ütleb ta rahulikult: „Nii, mõisahärraga rääkida? Härra on piibloteekis2. Preili tulgu kaasa!“

      „Aitäh,“ vastab Arina ja kõnnib uue lootusega kummalise vanamemme ja koerte kõrval maja poole.

      1 Saksakeelses variandis ILUKÜLL. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

      2 Konarlik saksa keel: raamatukogus (sks die Bibliothek).

      VANAISA

      VÄRV MAJASEINTELT NING aknaraamidelt ja simssidelt koorus. Välistrepi seitse astet olid kulunud. Väljaulatuval klaasverandal seisid ümmarguse puidust laua ümber rohelised korvtoolid. Ümberringi aknalaudadel närbuvad geraaniumid. Üleval, topeltustega sissekäigu kohal heledal puitpalgil sissepõletatud mõttetera, millest ema samuti oli rääkinud: HOSPES DONUM EST! Arina nägi seda kohe ja teadis: KÜLALINE ON KINGITUS. Liisu hoidis koeri lühikese lõa otsas. Kui nad sisenesid suurde, ilma akendeta vestibüüli, avas ta paremat kätt jääva ukse ja pani koerad selle taha jäävasse ruumi kinni.

      Siis juhtis ta Arina vasakule läbi kahe järjestikuse, seitsme aknaga saali, millest üks, tiibklaveri ja polsterdatud mööbliga, oli ilmselt salong, teine, hulga puidust toolide ja tammepuust lauaga, kahe puhvetkapi ja samovarilauakesega aga söögituba. Mõlemas ruumis haigutasid pruuni glasuuriga kahhelahjudes lahtised kaminasuud. Mõlemas ruumis olid seinad valgeks värvitud.

      Liisu koputas kaminast vasakule jäävale uksele ja tegi selle kohe ka lahti. Ta pistis pea sisse.

      „Härra, külaline tuli: võõras preili,“ hõikas ta madala häälega ja lükkas tüdruku hämarasse ruumi.

      Mõisahärra istus kirjutuslaua ääres. Ta oli pea kätele toetanud, ei vaadanud üles ega vastanud. Seinte ääres raamaturiiulid ja kapid. Lai triip õhtupäikest langes läbi kahe poolega akende laudpõrandal olevale karunahale. Kirjutuslaua kohal seinal rippusid kahed põdrasarved, nende kõrval, klaasi taga, relvad. Pisut paremal grupipilt, ehitud korporatsiooni värvilindiga, selle kõrval, värvitekli all, kaks ristatud rapiiri.

      Arina pilk libises neist vaid põgusalt üle, seejärel silmas ta kirjutuslaua ääres vanaisa.

      Liisu oli tagasi tõmbunud, kuid ei suutnud vastu panna kiusatusele ust pisut poikvele jätta. Nii kuulatas ta erutusega, mida laps härralt soovis, et talle tarvidusel appi tõtata. Kes teab, mis juhtub – härra oli äkiline, kergesti ägestuv ja oma raevus ettearvamatu, kui keegi ütles või soovis asju, mis talle meele järele ei olnud.

      Liisu meelehärmiks kestis vaikus ruumis kaua.

      Siis kuulis ta õrna tütarlapsehäält:

      „Vanaisa,“ ütles see areldi, „vanaisa, mina olen su lapselaps Arina.“

      Arina! Liisu kohkus. Arina! Nüüd teadis ta täpselt, et tema aimdus ei olnud pettekujutus. Arina! Jumal küll, kui nüüd kõik hästi läheks! Ammuunustatud asjad võivad päevavalgele tulla, kui tema, Liisu, nüüd suud ei mõista pidada! Niisiis oli Viktoria oma tütrele Arina nimeks pannud! Arina, armulise parunessi, valju paruni Clemens von Bowéni õe järgi. Liisu pani käed kokku:

      „Armuline jumal, lase vanadel lugudel olla, ära lase neil ellu ärgata! Milleks see hea oleks? Armuline jumal, ära lase noorel preilnal meeste päid segi ajada nagu armuline paruness toona … Oi lapsuke, miks sa küll tulid? Ja üleüldse – vanaisa!“ Ta raputas pead. Tema mõtetesse lõikas sügav naer.

      Imestusega vaatas kirjutuslaua taga istuv mees võõrast tüdrukut, keda ta hämarduvas õhtuvalguses vaid hädapäraselt nägi, üllatusega võttis ta tervitussõnad teatavaks ega suutnud end siis enam talitseda. Ta ei tundnud ühtegi Arinat, ei teadnud, et selline nimi üldse olemas on. Tema lapsed olid kahekümne, viieteist, kaheteist ja seitsme aasta vanused. Ja nüüd – peaaegu täiskasvanud lapselaps!

      Ikka veel naerdes tõusis ta tugitoolist ja astus tüdruku juurde. Neljakümnendate keskpaigas mees, pisut jässakas, laiaõlgne, päevitunud, tumedate hõrenevate juustega, nurgelise jonnaka näoga, mille vasakul põsel lookles arm. Muheldes sirutas ta Arinale käed vastu:

      „Tere tulemast minu majja, väike lapselaps! Ehkki mul ei ole täit selgust, kuidas mulle selline rõõmus sündmus osaks on saanud!“ Seejuures võttis ta täiesti kohmetu ja nõutu olendi käte vahele ja suudles teda algul vasakule, seejärel paremale