Kui me olime orvud. Кадзуо Исигуро

Hemmings?”

      „Ilmselt mäletate teda? Tema küll mäletab teid. Ütles, et olite paari aasta eest tuttavaks saanud. Ta kurdab kogu aeg selle üle, et teid enam sugugi näha ei ole.”

      Surusin maha kiusatuse selle peale midagi kosta, ning vastasin lihtsalt:

      „Nojah, palun andke talle edasi minu parimad soovid.”

      Lahkusin Turnerist pärast seda üpris kiiresti, kuid tunnistan, et kirjutuslaua taha istudes olin mõnevõrra häiritud teadmisest, et preili Hemmings on mind näha soovinud. Lõpuks otsustasin sisimas, et küllap ajas Turner midagi segamini või siis lihtsalt lisas oma sõnumile värve, püüdes mind õhtusöögile meelitada. Ent järgnenud kuudel jõudis mu kõrvu üha rohkem samasuguse sisuga kuuldusi. Sarah Hemmingsit oli kuuldud avaldamas pahameelt, et ma olen meie kunagisest sõprusest hoolimata muutunud talle täiesti kättesaamatuks. Lisaks kuulsin veel mitmest allikast, et ta on ähvardanud mind „maa pealt või maa alt üles otsida”. Ja nüüd, möödunud nädalal, kui ma peatusin Oxfordshire’i krahvkonnas Shacktoni külas, et heita lähem pilk Studley Grange’i juhtumile, ilmus preili Hemmings isiklikult välja, eeldatavasti soovides nimetatud kavatsust ellu viia.

      Leidsin müüridest ümbritsetud tiigi – tiigi, millest oli avastatud Charles Emery laip – maja juurde kuuluva maavalduse kaugemast osast. Kivise trepi neli astet olid toonud mu alla nelinurksele alale, mis oli päikese eest nii kiivalt kaitstud, et koguni sel kirkal hommikul jäi kõik mind ümbritsev varju. Müüre kattis luuderohi, kuid ometi polnud miskipärast pääsu pealetükkivast tundest, et olen astunud katuseta kongi.

      Tiik oli selle suletud ala raskuspunkt. Kuigi mitu inimest oli mulle öelnud, et selles elavad kuldkalad, ei näinud ma siin ühtki elumärki, tõtt-öelda oli raske ettegi kujutada, et selles ligedas vees võiks leiduda midagi elavat – tõeliselt sobiv koht laiba avastamiseks. Tiiki ümbritsesid ringina porisse surutud, sammaldunud, ruudukujulised kiviplaadid. Oletan, et olin selle paiga vaatlemisega ametis olnud umbes kakskümmend minutit – lamasin otseti, uurides suurendusklaasiga üht vee kohale eenduvat kiviplaati –, kui tajusin, et keegi jälgib mind. Arvasin algul, et tegu on mõne perekonnaliikmega, kes tahab mind järjekordsete küsimustega painata. Kuna olin enne nõudnud, et saaksin teatud aja tegutseda häirimatult, otsustasin – olgugi et see võis näida jämedusena – teeselda, et pole midagi märganud.

      Lõpuks kuulsin kinga kriginat kivil, kusagil üsna aia sissepääsu lähedal. Selleks ajaks hakkas juba ebaloomulik tunduma, et ma seal nii pikalt kõhuli olen, ja olin ka lõpetanud uurimise, mille puhul see asend oli tarvilik olnud. Samuti polnud ma unustanud, et laman peaaegu täpselt samas paigas, kus pandi toime mõrv, ning et mõrvar viibib ikka veel vabaduses. Kõhedus uhkas minust läbi, kui ma end kohmakalt püsti ajasin ning riideid puhtaks kloppides kutsumata külalise poole pöördusin.

      Nähes Sarah Hemmingsit, olin ma loomulikult üpris üllatunud, kuid olen kindel, et minu näolt ei võinud ta midagi ebatavalist välja lugeda. Olin mananud näole pahameelt väljendava ilme ja eeldan, et küllap seda ta nägigi, sest tema esimesed sõnad olid:

      „Oi! Ma ei mõelnud teie järele luurata. Aga see tundus nii uskumatult hea võimalus. Ma mõtlen, selleks, et näha suurmeest tema töö juures.”

      Uurisin tema nägu põhjalikult, kuid ei leidnud jälgegi sarkasmist. Sellegipoolest vastasin jahedal toonil: „Preili Hemmings. Missugune ootamatus!”

      „Ma kuulsin, et olete siin. Mina peatun ühe sõbraga paariks päevaks Pemleys. See asub siit teed mööda natuke edasi.”

      Ta vaikis, oodates kahtlemata minu vastust. Kui seda ei tulnud, ei näidanud ta vähimatki märki kohmetusest, vaid astus hoopis mulle paar sammu lähemale.

      „Ma olen Emeryte päris lähedane sõber, kas te teadsite seda?” jätkas ta. „See mõrv on tõesti kohutav.”

      „Jah, kohutav.”

      „Ahaa, nii et teiegi meelest on tegu mõrvaga. Noh, sellega on asi ilmselt otsustatud. On teil mõni teooria, härra Banks?”

      Kehitasin õlgu. „Tõepoolest, olen teinud mõned järeldused.”

      „Päris paha lugu, et Emerytel ei tulnud pähe teid siis kohe appi paluda, kui see kõik möödunud aasta aprillis juhtus. No tõepoolest, kutsuda Celwyn Anderson niisugust juhtumit lahendama! Mis siin tahtagi. See mees oleks juba ammu pidanud teenitud vanaduspuhkusel olema. Kohe näha, kuidas inimesed siin maakolkas ajast maha jäävad. Londonis oleks muidugi igaüks võinud neile teist palju rääkida.”

      See viimane märkus, tunnistan, äratas minus teatavat huvi, ning pärast hetkelist kõhklust kuulsin end temalt küsivat: „Vabandust, aga mida nimelt oleksid nad võinud rääkida?”

      „Einoh, muidugi seda, et just teie olete kõige geniaalsem juurdlev mõistus kogu Inglismaal. Me kõik oleksime võinud neile seda möödunud kevadel öelda, aga Emerytel läks praeguseni aega, enne kui nad selleni jõudsid. Parem hilja kui mitte kunagi, kahtlemata, kuid kardetavasti on nüüd, kui teie asja kallale asute, jäljed juba jahtunud.”