Kui me olime orvud. Кадзуо Исигуро

daamile pettumust valmistada, eks ole?”

      Kui ma tol õhtul meie supi juurde talle jutustasin, mis mulle tema sõnadest oli meelde jäänud, arvasin päris kindlasti, et ta puhkeb naerma. Selle asemel ütles ta pühalikult:

      „Mul oli sinust nii kahju, mu poiss. Nii hirmus kahju.” Seejärel, võib-olla tajudes, et on minu meeleolu valesti hinnanud, naeris ta lühidalt ja lisas kergel toonil: „Mäletan, kuidas me koos sadamas laevaleminekut ootasime. Mina muudkui rääkisin: „Vaata nüüd, selle laeva peal on meil kindlasti tore, eks ju?” Ja sina muudkui kordasid: „Jah, härra. Jah, härra. Jah, härra.””

      Lubasin tal järgmiste minutite jooksul uidata mälestustes mitmetest vanadest tuttavatest, kes samuti olid tol hommikul härra Andersoni kabinetis viibinud. Eranditult kõik nimed olid mulle täiesti tundmatud. Siis peatus kolonel ja tema kulm tõmbus kortsu.

      „Ja mis Andersoni endasse puutub,” ütles ta, „siis selle inimese suhtes oli mul alati imelik tunne. Temas oli midagi kahtlast. Kogu see kurjavaimu värk oli kuidagi kahtlane, kui sa minu arvamust kuulda tahad.”

      Niipea kui ta oli need sõnad öelnud, tõstis ta pilgu ja vaatas mulle kohkunult otsa. Ja siis, enne kui ma oleksin jõudnud vastata, hakkas ta jälle kiiresti rääkima, juhtides meie vestluse enda meelest ilmselt turvalisemale pinnale, nimelt meie merereisile, mille siht oli Inglismaa. Üsna pea turtsus ta omaette naerda, meenutades meie kaasreisijaid ja laeva ohvitsere, lustakaid väikesi vahejuhtumeid, mis minul olid ammu ununenud või hoopiski märkamata jäänud. See pakkus talle mõnu ja ma julgustasin teda jätkama, ning teesklesin aeg-ajalt lihtsalt tema meeleheaks, et mulle üht-teist meenub. Ent kui ta oma meenutusi jätkas, avastasin peagi, et mind valdab teatav ärritus. Sest tasapisi ilmus tema lustakate lookeste tagant nähtavale pilt minust tollel reisil, millega ma ei saanud nõustuda. Ikka ja jälle andis ta mõista, otsekui oleksin ma laeva pardal olnud endassetõmbunud ja tujukas, valmis iga väiksemagi tühiasja peale nutma puhkema. Kahtlemata oli kolonelile tähtis näidata ennast minu kangelasliku hooldaja rollis, ning ma mõistsin, et talle vastu vaielda oleks olnud mõttetu ja suisa pahatahtlik. Ent nagu ma juba mainisin, tundsin samas üha kasvavat ärritust. Sest nagu ma ise päris selgesti mäletan, olin ma vägagi paindlikult kohanenud oma muutunud elutingimustega. Mäletan hästi, kuidas ma, kaugel sellest, et end tol reisil masendatuna tunda, olin suures elevuses kõigest, mis toimus laeva pardal, ning ka tulevikust, mis mind ees ootas. Muidugi tundsin ma ajuti oma vanematest puudust, kuid mul on meeles, kuidas ma sisimas mõtlesin, et maailmas leidub alati ka teisi täiskasvanuid, keda ma saan õppida armastama ja usaldama. Tõtt-öelda oli laevas päris mitu daami, kes teadsid, mis minuga on juhtunud, ning mõnda aega mind haletseval ilmel lohutada püüdsid; nagu mulle meenub, tundsin ma nende vastu üsna samasugust ärritust nagu koloneli vastu tol õhtul Dorchesteris. Päris kindlasti ei olnud ma sugugi nii õnnetu, nagu näisid arvavat täiskasvanud minu ümber. Niipalju kui mina mäletan, oli kogu selle pika reisi kestel üksainus juhtum, mille puhul ma ehk oleksin väärinud „nutta tihkuva väikese törtsu” nimetust, ja seegi leidis aset päris meie reisi esimesel päeval.

      Taevas oli tol päeval pilvine ja vesi meie ümber porikarva. Ma seisin auriku tekil ja vaatasin tagasi sadama poole; paatide, trappide, savihüttide ja mustunud puidust sadamasildade virvarri poole rannajoonel, ning nägin taamal Shanghai Bundi võimsaid hooneid, mis kõik nüüd üheks uduseks hämuks sulasid.

      „No nii, poiss?” ütles koloneli hääl kuskil minu lähedal. „Mis sa arvad, kas jõuad kord veel siia tagasi?”

      „Jah, härra, arvan küll, et ma tulen tagasi.”

      „Eks me näe. Kui sa oled ennast Inglismaal sisse seadnud, siis ununeb see kõik sul ilmselt üsna pea. Ega Shanghai pole paha koht. Aga kauem kui kaheksa aastat mina seda küll välja ei kannata, ja sina oled seda ilmselt näinud niipalju kui kulub. Kui nii edasi läheb, oledki hiinlane valmis.”

      „Jah, härra.”

      „Kuula nüüd mind, sõbrake. Katsu tõesti väheke rõõmsam olla. Lõppude lõpuks sõidad sa ju Inglismaale. Sa sõidad koju.”

      Just viimase märkuse peale, selle jutu peale, et ma „sõidan koju”, said tunded minust võitu, ning seda – ma olen täiesti kindel – esimest ja viimast korda kogu reisi jooksul. Ja selgi korral olid mu pisarad pigem viha kui kurbuse märk. Sest ma olin koloneli sõnu väga pahaks pannud. Enda meelest olin ma teel võõrale maale, kus ma ühtki hingelist ei tunne, samas kui kõik, mis mulle tuttav oli, jäi maha linna, mis nüüd meie selja taga hääbus. Ennekõike olid kusagil seal, sadama ja Bundi kõrghoonete taga ju minu vanemad, ning silmi pühkides heitsin ma pilgu viimast korda kalda poole, mõeldes, et veel nüüdki võiksin seal silmata ema – või koguni isa –, kes tormab kaile, lehvitab ja hõikab, et ma tagasi pöörduksin. Ent isegi toona teadsin ma sisimas, et see lootus pole muud kui lapsik iseloomunõrkus. Mäletan, kuidas ma nägin linna, mis oli olnud mu kodu, üha ähmasemaks muutumas, ning pöördusin rõõmsa näoga koloneli poolde, et küsida: „Varsti peaksime avamerele jõudma, eks ole, härra?”

      Usun siiski, et tol õhtul koloneli seltsis õnnestus mul oma ärritust varjata. Selleks ajaks, kui ta South Audley Streetil taksosse istus ja me temaga hüvasti jätsime, oli ta kahtlemata suurepärases tujus. Alles siis, kui ma umbes aastapäevad hiljem tema surmast kuulda sain, kahetsesin pisut, et ma polnud tol õhtul Dorchesteris temasse suurema soojusega suhtunud. Lõppude lõpuks oli tema ju kunagi mulle heateo teinud, ja niipalju kui mina hinnata oskasin, oli ta olnud väga tubli mees. Ent küllap määrab roll, mida tal minu elus tuli täita – tõsiasi, et ta oli nii paratamatult seotud kõige muuga, mis tookord juhtus –, talle minu mälus alatiseks kaksipidise tähenduse.

      Esimesel kolmel-neljal aastal pärast vahejuhtumit Waldorfi hotellis oli Sarah Hemmingsil ja minul vähe kokkupuuteid. Ma mäletan, et kord nägin ma teda sel ajajärgul mingil kokteiliõhtul ühes Mayfairi korteris. Rahvast oli väga palju, kuid mina suurt kedagi kohalolijaist ei tundnud, ning olin otsustanud varakult lahkuda. Olingi teel ukse poole, kui märkasin Sarah Hemmingsit, kes ajas kellegagi juttu, seistes otse mu tee peal ees. Vaistlikult oleksin tahtnud ümber pöörata ja valida teise tee. Ent ma olin äsja väga edukalt lahendanud Roger Parkeri juhtumi ning mulle pakkus huvi, kas preili Hemmings selgi korral söandaks minuga niisama isemeelne olla nagu paari aasta eest Waldorfis. Niisiis suundusin külaliste vahelt läbi pugedes edasi, seades samme nii, et mu tee otse tema eest läbi viiks. Kui ma tema ette jõudsin, nägin, kuidas ta tõstis pilgu, et näha, kellega on tegu. Tema näol vilksatas nõutus, kui ta üritas meenutada, kes ma olen. Seejärel selgis tema nägu äratundmises ning vähimagi naeratuse varju või noogutuseta pööras ta pilgu tagasi oma vestluskaaslasele.

      Sellele seigale ma kuigivõrd ei mõtelnud. Juhtus see ju ajajärgul, mil ma olin sügavalt hõivatud mitme nõudliku juhtumi uurimisega. Ja kuigi ajani, mil mu nimi omandas tuntuse, mida saaks vähegi võrrelda praegusega, pidi kuluma veel umbes aasta, hakkasin juba siis tasapisi aimama selle vastutusekoorma kogu ulatust, mis käib kaasas iga vähegi nimeka detektiivi mainega. Loomulikult olin ma alati teadnud, et kurjuse kõige salakavalamate vormide väljajuurimine – tavaliselt just siis, kui need on muutumas ohjeldamatuks – on karm ja üllas ettevõtmine. Kummatigi aitas just Roger Parkeri mõrva ja teiste sarnaste kuritööde lahendamise kogemus mul mõista, kui palju tähendab inimestele – ja mitte ainult nendele, kes on asjaga otseselt seotud, vaid ka laiemale avalikkusele – säärase vargsi võimust võtva nurjatuse väljarookimine. Selle tulemusena süvenes veelgi mu kindel otsus, et ma ei lase Londoni elu pealispindsetel võludel end põhisihist kõrvale kallutada. Ehk hakkasin tasapisi aimama sedagi, kuidas mu vanemad tookord ammu olid suutnud endale kindlaks jääda. Igal juhul ei olnud mu mõtteis tol ajal kuigivõrd ruumi Sarah Hemmingsi taolistele; pole ka võimatu, et oleksin tema olemasolu hoopiski unustanud, kui ma poleks ühel päeval Kensington Gardensis Joseph Turneriga kokku sattunud.

      Uurisin tookord parajasti Norfolki juhtumit ning olin paariks päevaks Londonisse tagasi pöördunud, kavatsedes läbi vaadata oma ulatuslikud märkmed selle loo kohta. Kui ma siis ühel hallil hommikul Kensington Gardensis uitasin, mõtiskledes ohvri kadumisega seotud arvukate kummaliste asjaolude üle, tervitas mind juba kaugelt keegi, kelles tundsin peagi ära Turneri, mehe, keda olin seltskonnaelu