Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana Gabaldon

nägusal näol. Nad on kena paar, mõtles Brianna, sobivad välimuse poolest paremini kokku kui Senga ja Heinrich, kes oli küll pikka kasvu, kuid kiitsakas ja üsna rohmaka näoga.

      Inga ja Hilda olid hakanud isekeskis saksa keeles vaidlema ning Brianna sai häirimatult nautida oivalist sööki. Kõht oli küll nii tühi, et ta oleks vitsutanud peaaegu kõike, aga krõmpsuv hapukapsas ja mahlased vürtsikad vorstid olid iseäranis hõrgud.

      Alles siis, kui oli pühkinud puidust taldrikult maisileivatükiga viimsegi mahla ja rasva, vaatas Brianna aamissepatöökoja poole ja mõtles süüdlaslikult, et oleks pidanud jätma midagi ka Rogerile. Roger oli nii lahke ja tundis vaesele Ronniele tolle kurvastuses kaasa. Ehk peaks Bree minema ja mehe sealt ära päästma. Ta oli pannud taldriku käest ning kohendas seelikuid ja alusseelikuid, et plaan ellu viia, aga see jäi katki, kui ta märkas pimedusest välja tuigerdamas kaht väikest kogu.

      „Jem?” küsis ta ehmunult. „Mis sul viga on?”

      Lõkkevalgus pani Jemmy juuksed särama nagu värskelt vermitud mündi, aga poisi nägu oli juuksepahmaka all valge ning suured silmad põrnitsesid tardunult nagu kaks tumedat loiku.

      „Jemmy!”

      Laps vaatas teda tühja pilguga ja ütles vaikse ebakindla häälega „Emme?”; siis läksid tal jalad alt, justkui oleksid need kummist, ja poisike potsatas istuma.

      Brianna märkas silmanurgast Germaini, kes õõtsus nagu vitsaraag tuules, aga ei saanud mahti talle pühenduda. Ta haaras Jemmy, kergitas lapse pead ja raputas teda tasakesi.

      „Jemmy! Ärka üles! Mis sul viga on?”

      „Poisu on juua täis, a nighean,” kostis tema kohalt naerukil hääl. „Mida te talle olete andnud?” Robin McGillivray, kes polnud ka ise kaugeltki kaine, kummardus ja müksas Jemmyt õrnalt, aga poiss üksnes lalises vaikselt. Robin kergitas lapse kätt, laskis siis lahti ning see vajus lõdvalt alla nagu keedetud spagetti.

      „Mina ei andnud talle midagi,” vastas Brianna, kelles hirm oli hakanud asenduma pahameelega, kui ta nägi, et Jemmy õigupoolest lihtsalt magab ning tema väike rind kerkib rahulikus rütmis. „Germain!”

      Germain oli vajunud maha kägarasse ning laulis omaette uniselt „Alouette’i”¹⁴. Selle oli õpetanud talle Brianna ning see oli tema lemmiklaul.

       „… j’te plumerai la tęte …” ¹⁵

      „Germain!” Brianna haaras Germainil käsivarrest kinni, mispeale poiss jättis laulu katki ja vaatas talle üllatunult otsa.

      „Mida sa Jemmyle andsid, Germain?”

      „Tal oli janu, madame,” vastas Germain vastupandamatult sulni naeratusega. „Ta tahtis juua.” Siis läksid poisil silmad pahupidi ning ta vajus selili, lõtv nagu surnud kala.

      „Oh sa issanda püha lojus!”

      Inga ja Hilda paistsid olevat tema sõnadest rabatud, aga Briannal polnud aega mõelda säärastele peensustele.

      „Kus kurat Marsali on?”

      „Marsali ei tulnud,” vastas Inga, kummardudes vaatama Germaini. „Ta jäi pisikese Mädchen’iga¹⁶ koju. Fergus on siin …” Inga ajas end sirgu ja vaatas otsivalt ringi. „Nägin teda alles natukese aja eest.”

      „Mis lahti on?” Selja tagant kostev kähe hääl üllatas Briannat; ta pöördus ning nägi Rogerit, kelle lõtvunud näojooned olid minetanud tavalise ranguse.

      „Su poeg on joodik,” teatas Brianna. Siis tundis ta Rogeri hingeõhku. „Käib nähtavasti isa jälgedes,” lisas ta külmalt.

      Roger ei teinud sellest väljagi, vaid istus tema kõrvale maha ja tõstis Jemmy sülle. Toetanud poisi konksutõmmatud põlvede najale, patsutas ta teda õrnalt, kuid kannatlikult põsele.

      „Hei, Mej,” lausus ta tasa. „Kuule. Kõik on hästi, eks?”

      Jemmy silmad avanesid otsekui nõiaväel. Ta naeratas Rogerile uniselt.

      „Tere, issi.” Näol endiselt õnnis naeratus, sulges ta silmad ja vajus täiesti lõdvaks, põsk vastu isa põlve.

      „Pole midagi hullu,” ütles Roger.

      „Nojah siis,” sõnas Brianna pisut rahunenult. „Mida nad sinu meelest jõid. Õlut või?”

      Roger kummardus ning nuusutas poja huuli, millel võis näha midagi punast.

      „Arvatavasti kirsiviskit. Küüni juures on seda terve vaat.”

      „Püha taevas!” Brianna polnud kirsiviskit küll kunagi joonud, kuid proua Bug oli rääkinud, kuidas seda tehakse: „Auruta vakatäiest kirssidest mahl välja, lahusta selles kakskümmend neli naela suhkrut, vala neljakümnegallonilisse ankrusse ja täida viskiga.”

      „Jem saab korda.” Roger patsutas teda käsivarrele. „Kas see seal on Germain?”

      „On küll.” Brianna kummardus vaatama, aga Germain magas samuti magusasti, õnnis naeratus näol. „See kirsiviski peab olema mõnus kraam.”

      Roger hakkas naerma.

      „See on jäle. Nagu apteegist ostetud kange köhasiirup. Aga tuleb tunnistada, et tuju teeb see tõesti heaks.”

      „Kas sina jõid ka seda?” Brianna silmitses meest teraselt, aga tolle huuled paistsid olevat loomulikku värvi.

      „Muidugi mitte.” Selle tõenduseks kallutas Roger end naise poole ja suudles teda. „Sa ei arva ju ometi, nagu leevendaks Ronnie-sugune mägismaalane oma pettumust kirsiviskiga? Kui korralikust viskist pole puudu?”

      „Sul on õigus,” vastas Brianna. Ta vaatas töökoja poole. Nõrk koldekuma oli hääbunud ja ukse nelinurk ei joonistunud enam välja, mistap hoone paistis veel üksnes ähmase mustendava nelinurgana veel mustema metsa tagapõhjal. „Kuidas Ronnie siis sellega toime tuleb?” Brianna vaatas ringi, aga Inga ja Hilda olid läinud Frau Utele appi ning mõlemad askeldasid nüüd söögilaua ääres, kandes nõusid ära.

      „Oh, Ronniel pole viga midagi.” Roger tõstis Jemmy sülest maha ja asetas Germaini kõrvale õlgedele. „Ega ta õieti olnudki Sengast sisse võetud. Teda vaevab pigem seksuaalne frustratsioon kui südamevalu.”

      „Ah või siis üksnes selles on asi,” tähendas Brianna sarkastiliselt. „Tal ei tule enam kaua kannatada: olen kuulnud, et Frau Ute on haaranud ohjad enda kätte.”

      „Jah, ta on lubanud leida Ronniele naise. Ronnie ise suhtub sellesse stoilise rahuga. Aga esialgu sipleb lihahimu küüsis,” lisas Roger nina kirtsutades.

      „Kole lugu. Kas tahad süüa?” Brianna heitis pilgu magavatele poistele ja ajas end jalule. „Lähen õige otsin sulle midagi, enne kui Ute ja tüdrukud kõik ära koristavad.”

      Mees haigutas äkki laialt.

      „Ei, küllap ma hakkama saan.” Roger naeratas ning pilgutas uniselt silmi. „Lähen ütlen Fergusele, kus Germain on, ja võtan ehk möödaminnes paar ampsu.” Ta patsutas naist õlale, upitas end ainult õige pisut tuikudes püsti ja seadis sammud tule poole.

      Brianna kontrollis uuesti poisse. Mõlemad hingasid sügavalt ja ühtlaselt, teadmata enam maast ega ilmast. Ohates nihutas ta lapsed teineteisele lähemale, kuhjas neile õlgi ümber ja kattis nad oma mantliga. Väljas läks küll jahedamaks, aga talv oli läbi ja pakast polnud enam karta.

      Pidu käis edasi, aga nüüd juba vaiksematel tuuridel. Tants oli lõppenud, rahvas jagunes väiksematesse rühmadesse: mehed kogunesid tule äärde sõõri ja süütasid piibud, nooremad mehed kadusid kuhugi. Brianna ümber sättisid pered magama, tehes endale heintesse pesa. Muist külalisi ööbis majas, aga suurem osa küünis; kusagilt maja tagant kostsid kitarrihelid ja keegi üritas laulda – midagi aeglast ja nukrat. Briannat valdas äkki valus