Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana Gabaldon

… nende vaeste inimeste matuseid.”

      Roger turtsatas; Brianna nägi korraks jaheduses tema hingeõhu valget pahvakut.

      „Kirikuõpetaja kass oli äärmiselt kohmetu kass,” vastas ta. „Mis su isal pähe tuli!”

      Brianna muigas, teades, et Roger ei näe seda.

      „Sa said hästi hakkama,” ütles ta.

      „Mmhh,” mühatas Roger uuesti. „Mis kõneosavusse puutub, siis … kui midagi niisugust üldse oli, ei saa ma seda enda arvele kirjutada. Tsiteerisin üksnes mingi psalmi katkendeid, oskamata isegi öelda, mis psalm see on.”

      „Vahet polnud. Aga … miks sa ikkagi just selle valisid?” küsis Brianna uudishimulikult. „Oleksin arvanud, et ütled lihtsalt meie isa palve või siis ehk kahekümne kolmanda psalmi, mida teavad kõik.”

      „Nõnda arvasin ma ise ka,” tunnistas Roger. „Plaanisingi seda teha. Aga kui pihta hakkasin …” Roger jäi kõhklevalt vait; Brianna vaimusilma ette kerkisid värsked külmad kääpad ja ta võbistas õlgu, tundes sõõrmetes nõe lõhna. Julgustavalt pigistades tõmbas Roger ta lähemale ja torkas tema käe endale käevangu.

      „Ma ei tea,” vastas ta karedalt. „See tundus lihtsalt … kuidagi sobivam.”

      „Oligi sobivam,” vastas Brianna tasa, aga ei rääkinud sellest rohkem, vaid juhtis jutu oma uuele tehnikaprojektile: käsipumbale, millega kaevust vett üles tõsta.

      „Kui leiduks midagi torutaolist, võiksin tuua vee majja nagu nalja! Kena tsisterni tarvis on mul puit juba peaaegu koos, tarvis ainult paluda, et Ronnie selle valmis teeks – siis saaksime vähemasti vihmaveeduši all käia. Aga puutüvesid õõnestada …” pumbas kasutatud vähesed torud olid valmistatud niiviisi, „juba ainuüksi kaevust majani toomiseks tuleks nendega vaeva näha mitu kuud, aga jõgi on veel kaugemal. Ning koolutatud vaskplekist pole mõtet unistadagi. Isegi kui saaksime seda endale lubada – ja me ei saa –, oleks seda Wilmingtonist kohale toimetada …” Brianna rehmas selle ettevõtmise mastaapsusele mõeldes lootusetult käega.

      Roger mõtles selle üle natuke aega järele, kuulates, kuidas kivine rada nende kingade all rahustavas rütmis rabiseb.

      „Vanad roomlased valmistasid torud tsemendist, Pliniusel on see õpetus kirjas.”

      „Jah, aga selleks läheb tarvis erilist liiva, mida meil juhtumisi pole. Samuti kustutamata lupja, mida meil ka ei ole. Ja …”

      „Nojah, aga mida sa arvad savist?” katkestas Roger teda. „Kas sa Hilda pulmas toda taldrikut nägid? Suurt punast ilusa mustriga taldrikut?”

      „Jah,” vastas Brianna. „Mis siis?”

      „Ute McGillivray jutu järgi oli selle toonud keegi Salemist. Tooja nimi ei ole mul meeles, aga ta ütles, et too on pottsepatöös – või kuidas seda savinõude valmistamist nimetataksegi – kaunis kibe käsi.”

      „Vean ükskõik kui suure summa peale kihla, et seda ta ei öelnud!”

      „Noh, igatahes midagi selletaolist.” Roger jätkas, laskmata end häirida. „Asja mõte on selles, et too mees valmistas taldriku siin, ta ei toonud seda Saksamaalt. Järelikult leidub ümbruskonnas savi, mida annab põletada, eks?”

      „Aa, mõistan. Hm. Kuule, see on ju hea mõte, eks?”

      See oligi hea mõte ning pakkus neile kõneainet peaaegu kogu ülejäänud tee.

      Nad olid jõudnud seljandikult alla ning McGillivrayde koduni jäi veel vaevalt veerand miili, kui Briannal tekkis kuklas veider tunne. Pärast kõiki õudusi, mida nad olid näinud tolles kõrvalises orus, võis see muidugi olla pelgalt kujutlusvõime vili, aga ikkagi tundus metsapimedus olevat ohtudest tiine ning ta kujutles, et iga pimeda kurvi taga varitseb neid keegi, ja tõmbus rünnaku ootuses pingule.

      Siis kuulis ta paremal pool puuvõras midagi praksatamas: üks kuiv oks murdus ning niiviisi ei saanud seda murda ei tuul ega loom. Pärisohul oli oma maitse; see oli tugev nagu sidrunimahl, võrreldes kujutluste lahja limonaadiga.

      Ta pigistas Rogerit hoiatavalt käsivarrest ja mees peatus sedamaid.

      „Mis on?” sosistas ta, kobades pussipidet. „Kus?” Tema polnud midagi kuulnud.

      Pagan, miks ei võtnud Brianna kaasa püssi või vähemasti oma pussigi? Nüüd polnud tal muud kui Šveitsi sõjaväe nuga … ja need relvad, mida võis leida maastikult.

      Ta kallutas end Rogeri poole ja osutas, hoides kätt keha ligi, et mees vaataks ikka õiges suunas. Seejärel kummardus ta ja kobas ringi, otsides kivi või kaigast, mida kasutada nuiana.

      „Räägi edasi,” sosistas ta.

      „Kirikuõpetaja kass on kartlik kass, eks ju?” küsis Roger otsekui narritades ning tema hääl kõlas kaunis veenvalt.

      „Kirikuõpetaja kass on kuratlik kass,” vastas Brianna samuti aasival toonil, sobrades samas ühe käega taskus. Teine käsi oli kangutanud sitkest mullast välja kivi, mis lebas nüüd külma ja raskena tema pihus. Nõnda ajas ta end sirgu, kõik meeled keskendunud paremal pool valitsevale pimedusele. „Ta kisub soolikad välja igaühel, kes …”

      „Aa, need olete teie,” kostis Brianna tagant metsast.

      Bree karjatas; Roger võpatas, pöördus loomusunniliselt sinnapoole, kus varitses oht, ja tõukas sama liigutusega naise enda selja taha.

      Sellest tõukest lõi Brianna vaaruma. Kand jäi mingi nähtamatu juurika taha kinni ning ta kukkus ja potsatas raskelt istmikule, asendisse, kust tal avanes kuuvalgel suurepärane vaade: Roger, puss käes, tormamas metsiku röögatuse saatel puude vahele.

      Väikese hilinemisega registreeris Brianna aju nii selle, mida metsast oli hüütud, kui ka hüüdja häälest kostnud ilmselge pettumuse. Paremalt poolt kõlas juba valjemalt väga sarnane hääl, millest võis aimata ärevust.

      „Jo?” lausus see. „Mis on? Mis on, Jo?”

      Vasakult hakkas metsa alt kostma madinat ja karjumist. Roger oli kellegi kinni nabinud.

      „Roger!” hüüdis Brianna. „Roger, jäta järele! Need on Beardsleyd!”

      Kivi oli ta kukkudes maha pillanud ning pühkis nüüd porist kätt seelikusse. Süda vasardas ikka veel ja vasak kannikas oli saanud vägeva vopsu; soov naerma pahvatada võitles temas tugeva tungiga Beardsley kaksikud või vähemasti üks neist ära kägistada.

      „Kezzie Beardsley, tule lagedale!” hüüdis ta ning kordas seda siis valjemini. Kezzie kuulmine oli paranenud, pärast seda kui Bree ema oli lõiganud ära tema kroonilises põletikus kurgumandlid ja adenoidid, kuid ta oli ikka veel kaunis kurt.

      Põõsad lõid kahisema ja nähtavale ilmus Keziah Beardsley kõhn kogu – tumedajuukseline, kahvatu näoga ja relvastatud suure malakaga, mille ta Breed nähes õlalt heitis ja kohmetult selja taha sokutas.

      Selja tagant oli hakanud sedaaegu kostma palju valjemat ja vandesõnadega pikitud raginat; sealt tuli Roger, hoides kinni Kezzie kaksikvenna Josiah Beardsley kidurast turjast.

      „Mida te, pisikesed saatananahad, siin enda arvates teete?” nõudis Roger, lükates Joe venna kõrvale kuuvalguslaiku. „Annad sa endale üldse aru, et oleksin su äärepealt ära tapnud?”

      Valgust oli parajasti nii palju, et Brianna jõudis näha seepeale üle Joe näo vilksatamas küünilisevõitu ilmet, mis kohe kadus ning asendus siiralt andekspaluvaga.

      „Palume väga vabandust, härra Mac. Me kuulsime kedagi tulemas ja arvasime, et need võivad olla brigandid.”

      „Brigandid,” kordas Brianna, võideldes pealetükkiva naeruga ning surudes selle väevõimuga alla. „Kust sa selle sõna võtsid?”

      „Selle?” Joe vaatas jalge ette maha, käed selja taga kokku põimitud. „Preili Lizzie luges meile härra Jamie oli toodud raamatut.