Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana Gabaldon

küünarvarred olid talve jooksul küll heledamaks tõmbunud, aga ikkagi tumedamad kui selg ja õlad, ning vöökohta ümbritses vaevumärgatav joon otsekui eraldamaks pruunikamat ülakeha ehmatavalt valgest tagumikust.

      Brianna võttis Rogeri tuharad pihku, nautides seda, kui kõrged, ümarad ja tugevad need on; mees naaldus sügavalt sisse hingates tahapoole, kuni naise rinnad olid surutud tema selja vastu ja ta vaatas, lõug mehe õlale toetatud, uksest välja.

      Oli veel valge, aga hämarus laskus kiiresti. Läbi kastanite tungisid loojuva päikese viimsed vihud, nii et kevadiselt õrnrohelised lehed põlesid külmas tules – säravad laigud pikenevate varjude kohal. Õhtu lähenes, aga oli kevad ning linnud ei sättinud end veel unele, vaid vidistasid ja mängisid pulmamänge. Lähedal metsas laulis pilalind³, tuues kuuldavale ühe ojakesena voolava trilleri teise järel, pikkides nende vahele veidraid näugatusi, mis olid nähtavasti õpitud Claire’i kassilt.

      Õhku sugenes jahedust ning Brianna käsivartele ja reitele kerkis kananahk, aga Roger oli tema keha vastas väga soe. Bree võttis mehel kõvasti ümbert kinni ning sõrmitses ühe käega hajameelselt tema tihedaid häbemekarvu.

      „Mida sa vaatad?” küsis ta vaikselt, nähes, et mehe pilk on suunatud õue teise otsa, kust tee suundus metsa. Teeotsa võis tumedate mändide vahel veel ähmaselt näha, kuid see oli tühi.

      „Vaatan, kas ei ilmu sealt nähtavale õunu pakkuv madu,” vastas mees, hakkas naerma ja selitas siis kurku. „Kas kõht on tühi, Eeva?” Roger langetas käe ja põimis sõrmed naise omadega vaheliti.

      „Hakkab minema. Aga sinul?” Roger pidi olema näljane: lõunaeine oli olnud ju kiire ja kesine.

      „Jah, minul ka, aga …” Roger jäi korraks kõheldes vait ja pigistas kõvemini naise sõrmi. „Sa arvad vist, et olen hulluks läinud, aga … mis oleks, kui me ei ootaks hommikuni, vaid tooksime Jemi juba täna õhtul tagasi. Ma tunneksin end kindlamalt, kui ta on kodus.”

      Vastuseks pigistas Brianna kergendust tundes omakorda mehe kätt.

      „Läheme mõlemad. See on hea mõte.”

      „Võib-olla küll, aga McGillivrayde juurde on viis miili. Kui sinna jõuame, on väljas juba ammu pime.” See oli öeldud siiski naeratades ja Roger pöördus naise poole, riivates kehaga tema rindu.

      Miski liigatas Brianna näo ees ning naine põrkas tagasi. Tilluke röövik, sama roheline kui lehed, mida ta sõi, oli ajanud end Rogeri juustes S-tähena püsti ja otsis asjatult kohta, kuhu peitu pugeda.

      „Mis on?” Roger püüdis kõõritades näha, mida naine vaatab.

      „Ma leidsin su mao. Küllap otsib temagi õuna.”

      Meelitanud ussikese oma sõrmele, astus Brianna õue ja kükitas maha, et lasta sel roomata rohulehekesele – sama rohelisele kui röövik ise. Aga rohi oli jäänud varju. Päike oli üheainsa hetkega loojunud ning kustutanud metsa eluvärvid.

      Breele kandus sõõrmetesse suitsu; see tuli suure maja korstnast, aga tema kurk tõmbus põlemislõhnast krampi. Ühtäkki kohus temas ärevus. Valgus hääbus, öö lähenes. Pilalind oli vait jäänud ning mets tundus korraga salapärane ja ähvardav.

      Ta tõusis ja vedas endal käega läbi juuste.

      „Lähme siis.”

      „Kas sa enne õhtust süüa ei tahagi?” Püksid näpus, vaatas Roger küsivalt tema poole.

      Brianna raputas pead ning tundis, kuidas jahedus hakkab mööda jalgu üles ronima.

      „Ei. Lähme kohe.” Äkki ei olnud Breele tähtis miski muu kui tuua Jem koju, et pere oleks jälle koos.

      „Olgu peale,” sõnas Roger leebelt ja libistas pilgu üle naise keha. „Aga võib-olla paneksid ikkagi kõigepealt ette viigilehe, juhuks kui peaksime kohtama tulemõõgaga inglit.”

      5 Varjud, mida heidab tuli⁴

      Jätsin Iani ja Rollo armuheitmatu proua Bugi hoole alla – proovigu Ian temale selgeks teha, et ei soovi leiba ja piima – ning istusin sööma omaenda hilist õhtueinet: kuuma värsket omletti, milles leidus peale juustu ka soolapeekonitükke, sparglit ja seeni ning koguni kevadisi sibulapealseid.

      Jamie ja major olid söömise juba lõpetanud ning istusid majori savipiibust tõusva tossupilve keskel sõbralikult kahekesi kamina ees. Jamie oli nähtavasti jõudnud võikast tragöödiast major MacDonaldile juba rääkida, sest too vangutas, kulm kortsus, kaastundlikult pead.

      „Vaesekesed!” lausus ta. „Kas sinu meelest ei võinud seda teha noodsamad röövlinäod, kes ründasid su õepoega?”

      „Tundub tõenäoline,” vastas Jamie. „Ei tahaks uskuda, et mägedes hulgub ühel ajal ringi kaks säärast jõuku.” Ta vaatas ööseks mõnusasti suletud luukidega akna poole ning korraga märkasin, et ta on võtnud kamina kohalt linnupüssi ja nühib hajameelselt selle ainsagi plekita rauda õlise lapiga.

      „Kas tahad öelda, a charaid, et on tulnud ka teisi sääraseid teateid?”

      „Kolm. Vähemalt.”

      Majori piip ähvardas kustuda ning ta tõmbas nii kõvasti, et tubakas lõi kahas äkki pragisedes hõõguma.

      Soe seenemaitse alles suus, jätsin söömise kerget ärevust tundes pooleli. Kuni praeguse hetkeni polnud mulle korrakski pähe tulnud, et liikvel võib olla mingi salapärane relvastatud jõuk, kes ründab valimatult asukate kodusid.

      Jamiele ilmselt oli; ta tõusis, riputas linnupüssi tagasi konksu otsa, puudutas korraks justkui kindluse mõttes selle kohal rippuvat vintpüssi ning astus siis kapi juurde, kus hoidis pikki püstoleid ja kasti, milles oli kaks elegantset duellipüstolit.

      Siniseid suitsupilvi pahvides silmitses MacDonald heakskiitvalt, kuidas Jamie sättis korralikult ritta püstolid, kuulikoti, kuulide valamise vormid, tropid, vardad ja kõik teised isikliku relvistu atribuudid.

      „Mmhh,” ümatas MacDonald. „Väga ilus relv, kolonel.” Ta nooksas pika rauaga elegantse püstoli poole, millel olid kaarduv pära ning üle-kullatud hõbedast kaunistused.

      Selle „koloneli” peale heitis Jamie MacDonaldile terava pilgu, kuid vastas siiski päris rahulikult.

      „Jah, tõesti kena asjake. Täpselt laseb see küll kõigest kahe sammu kaugusele. Võitsin selle kord hobuste võiduajamisel,” lisas ta, osutades hooletult püssile, et MacDonald ei arvaks, nagu oleks ta selle eest rumalast peast palju raha maksnud. Sellegipoolest kontrollis ta ränikivi, vahetas selle uue vastu ja asetas püstoli kõrvale.

      „Kus kandis?” küsis Jamie otsekui muuseas, sirutades käe kuulivormi poole.

      Olin hakanud uuesti mäluma, kuid minugi pilk pöördus nüüd küsivalt majorile.

      „Arvestage, et need on ainult kuulujutud,” hoiatas major, võttes korraks piibu hambust ning torgates selle siis uuesti suhu, et võtta järjekordne mahv. „Üks maja on maani maha põletatud Salemi kandis. Seal elasid Zinzerid – sakslased.” Major tõmbas piipu, nii et põsed lohkus.

      „See juhtus veebruaris, kuu lõpu poole. Kolm nädalat hiljem Yadkini praam, Worami ületuskohast natuke põhja pool – maja tühjaks röövitud, ülevedaja tapetud. Kolmas …” Siinkohal jäi major pööraselt suitsu pahvides vait ning vaatas korraks minu ja siis uuesti Jamie poole.

      „Räägi edasi, sõber,” sõnas Jamie gaeli keeles, nagu valmistuks kuulma kõige hullemat. „Tema on kindlasti näinud palju hirmsamaid asju, kui sina võiksid jutustada.”

      Noogutasin selle kinnituseks ja torkasin kahvli otsa järjekordse tüki omletti ning major köhatas.

      „Jah. Et teie kõrvu säästa, proua … sattusin Edentonis juhtumisi ühte ee … asutusse …”

      „Bordelli?”