Hull detektiiv. Naljakas detektiiv. StaVl Zosimov Premudroslovsky

oma naise külgi, kes norskas õhku. Ta isegi ei liikunud. Kui ta oma naisest üle ronis ja seina vahel oli, vapustas teda norskamine ja tuul armsa poole huultelt. Ottila hingeldas sügavalt õhku ja tõstis oma pea veidi suuremat rindkere ülaosa, kinnitades pea pea taha oma naise unise plexuseni. Ta pani oma kõrva alumisele ja kattis ülemise kõrva ülemise rindkerega. Norskamine kadus ja ta tuiskas soojuse ja lohutusega nagu laps.

      Hommikul ärkas ta kätega üles padjale. Naist polnud. Ta läks pesukasti juurde ja, pesema ennast, riietus täies riidesse. Ta läks Strongpointi sissepääsu ukse juurde, võttis käepideme ja… Uks avanes temast selles olukorras ja tõmbus, hetkel, kui ta vajutas ukse käepidet, lohistades Ottila Strongpointi ruumi, justkui ilma kaaluka õhuolendita. Ta lendas sisse ja kukkus sisse Wife mäele. Kõht koos rindadega polsterdatud ja viskas varanduse tagasi.

      – mis sa oled? Izoldushka!? – küsis ta lennult üllatusena ja pärast seda tundis ta pea tagumikus valu, põrutades põrandat.

      – Pühi jalad puhtaks, pesin seal. naine haukus ja jätkas põranda niisutamist, painutades alaselja selga. Politseinik käis tal ümber persse, pühkis jalad, kiskus küüliku kõrvadega sussid ja sisenes kabinetti. Esimese asjana ronis ta toolile, kõndis siis lauale telefoni juurde ja tõmbas ta ääre peale. Ta võttis telefoni, istus laua servale ja pani selle kõrva. Ta valis ülemuse telefoni ja jalad värisedes ootas, piiksusid lugedes.

      – Ullah! – kuulda juhtme teisel poolel pärast viiekümnendat tooni.

      – Seltsimees marssal? See kutsub hr ringkonna kindral Klopi.

      – Ahhhh… kas see oled sina? – Seltsimees Marshall ei olnud rahul, – kuidas on asjad uues kohas? Sa ei helistanud pikka aega, sa hakkasid unustama, kes sind toidab.

      – Ei, mis sa oled, Eximendius Janis oglu Snegiryov. Lihtsalt polnud põhjust vanurit pea asjatult häirida.

      – Baska, sa ütled, kääbus?

      Uh… ei, vabandust, pea lahti.

      – Olgu, mõtleme hiljem välja alluvate ja omanike eetika kohta. Noh, mis sul on, midagi olulist?

      – Jah!!!

      – Mida sa karjud, pügmi pole venelane?

      – Vabandust, jah.

      – Olgu, räägime ka Moskva ja Venemaa seadusandliku kogu esimesel lugemisel vastu võetud telefonivestluste mõistliku vastuvõetava määra piiridest. Ja kuidas oleks teiega, vargsi Vika? Ja tulge kiiresti, ma olen kohtumisega hiljaks jäänud.

      – Kas vaatasite eile õhtul kõnekeskuse järgmist numbrit?

      – Ei, mul on DiViDishka. Ja mis siis?

      – Peterburis varastati Ninale monument.

      – ja mis?

      – Tahaksin seda juhtumit uurida, kui lubate mul seda teha, härra härra Marshall.

      – Mis veel nina, keegi pole mulle teatanud, räägi selgemalt. Millisele monumendile oli nende nina maha raiutud?

      – Noh, koos Gogoliga..

      – Gogoli nina ära lõigatud?

      – Ei, Gogolil on lugu FNL-ist.

      – ja mis?

      – Selle loo auks püstitati Peterburis mälestustahvel ja see varastati. Ja ma tean umbkaudu, kes seda tegi.

      – Kodutud või mis? Mitte keegi teine. Ta on vask. Ja mida sa minult tahad?

      – Tegelege selle asjaga, kassett.

      – Nii et võta kinni, milles asi? Kuid ainult vabal ajal.

      – Kuid mul on vaja kulusid, reisikulusid, sööki, majutust hotellides, taksosõite.

      – M-jah. Sellega oli vaja alustada. Ainult selleks, et Peterburi jõuda, võite jäneseid võtta ka rongiga, Bomzhovskoe afääri, nii et hotellil pole midagi pistmist. Saate seda muuta jaamas või halvimal juhul keldris olevate kodutute juures. Nendega sa sööd. Ja linnas ja jalgsi saate jalutada koos Peterburi vaatamisväärsustega. Kuni suvila ehitamise lõpetan, pole eelarves raha. Noh, kas sa saad minust aru?

      – Ja minu Strongpointi kassast? Valisin siin natuke kolhoosnike trahve.

      – Ja palju?

      – Jah, sellest piisab esimest korda.

      – Olgu. Võtke see kontolt. Kui probleemi lahendate, maksan müügitulude kulud tagasi, aga ei?! See pole minu otsustada, sest raha on avalik.

      – Tubli, Eximendius Janis oglu Snegiryov. Muidugi on mul vähe aega, kuid tulen midagi välja. – Ottila pani telefoni alla ja heitis rahulolevalt lauale, käed sirutatud.

      – Siin see on, uus äri! Nüüd saavad nad minust teada aadressil Petrovka 38.

      Uks raputas ja ilmusid tema põhipoole Isolde Fifovna tohutud mõõtmed.

      – Kas sa sööd? – küsis ta vaevaliselt, – ja ärge laua peal sein, pühkisin seda ka.

      – ma teen siin hommikusöögi!

      – Mida see tähendab SIIN? Kas ma olen nagu ettekandja või midagi? Minge kööki ja sööge nagu kõik teised. Ma ei kanna.

      – Mulle meeldiks, aga Marshall peaks mulle helistama.

      – marssal? Ma ütleksin nii. Siis oota. Poeg toob nüüd selle, mis järele on jäänud. Ja astuge laua taha, Sherlock Holmes… Hahaha … – ta naeris ja läks onn teise poole.

      Eesmise tänava uks tukkus ja ukse ette ilmus kapral Incephalopath.

      – Kas mul on kassett?

      – Tulge sisse ja istuge maha… Meil on äri… Homme läheme Peterburi. – Ottila tõusis, pöördus ja istus toolile.

      – Miks?

      – Varastatud monument Gogoli nina otsima.

      – Aaaaa … – entsefalopaat astus ja istus alluvate ja külaliste jaoks toolile, visanud jalale jala. – Ma pean meeles, Bos…

      APULAZ 2

      Arutun Karapetovich sembrava sottile e lungo. Il suo volto era una tipica caucasica. capelli grigi, lunghezza spalla dritta come paglia. Su temechku ho potuto vedere la calvizie solido ha guadagnato nel suo lavoro precedente come ospite bidello lavoratori. In precedenza, ha lavorato come allevatori, dopo anni dieci del suo rilascio come un prigioniero politico. Aneddoto raccontato su Lenin, il capo del proletariato, e perfino matershiny, Sindaco nel consiglio del villaggio, che è il tuono. Lenin sarebbe più facile reagire, solo riso, ma non il potere – n. Ma è stato nell’era post sovietica. E quindi, con la scomparsa del sistema sovietico, anche il casellario giudiziario è scomparso. Egli è stato riabilitato e dato i benefici di gas. Ma con la sua pensione, voleva essere utile per la società, e poi la moglie del nuovo poliziotto distrettuale attirò con i suoi occhi blu e… il resto è INDIETRO… Quindi, penso, non imprecando… Quindi è andato dal caporale per il quartiere, e il titolo rimane ancora con il servizio militare.

      Gli piaceva il detective inglese Poirot e su questa fumava una pipa come Holmes, ha appena li confondono. Egli indossa un cappello e baffi, come Elkyulya solo georgiano. Anche comprato una canna simile a giacca e dipendenti del Mariinsky Opera e la scena del Balletto casella chiaro di luna. Scarpe cucite lui a ordinare un vicino che stava servendo nella zona di un calzolaio. Li ha persino buttati fuori con degli spilli e quando ha camminato, specialmente sull’asfalto, ha cliccato come un cavallo o una ragazza di Broadway. Naso ha avuto, come un’aquila, e gli occhi grandi come un lemure.

      «Allora» disse Ottila e si sedette su una sedia speciale. Izya sbatté la porta ed entrò nell’ufficio. Su un vassoio portava uova fritte e pesce e il suo succo di aglio fresco preferito. -davay più veloce, e il pitone è già brontolio.

      – ringraziato -smorschilsya Intsefalopat, -Come si hai bevuto? Zdohnut può…

      – Cosa vorresti capire nel sofisticato gourmandise? Non bere.