Hull detektiiv. Naljakas detektiiv. StaVl Zosimov Premudroslovsky

Toitub maitsvalt … – poeg hakkas vasakusse kõrva valima … – Ja siis mu õde ja kes?

      – Ja sina ja mu õde?.. Ja sa oled INIMESED! – isa naeratas ja pani oma prillid, läks laualt toolile ja asus edasi kirjutama, astudes põlvili nii, et see oleks kõrgemal.

      – Ja mida see tähendab meie asutusele sel nädalal… see… tuli teine president …, ameeriklane, KGB magab ja inimesed on mures?

      – Mis veel selline president on? – isa silmad hüppasid prillide alt välja.

      – Ja see, mis sulgub toas oleva Toitega, kui istud kolm tundi tualettruumis,..

      – Ja mis siis saab?

      – .. siis nad naeravad ja ahmivad, nagu kassid märtsis tänavatel öösel, ja siis nühivad isegi nagu põrsad, kui nad on kodustatud. Ja tulge välja – nagu pärast vanni – märjaks.

      – Ja kus ma praegu olen? – isa raputas.

      – Ja sa istud ikka tund aega tualettruumis.. ja siis nagu alati karjud: «tooge paber!!!».

      – Siin, lits!!. – põgenenud kindral Klopi hambad.

      – Ja mis on «lits»?

      – Kas te ei julge seda enam öelda. Okei?

      – Mõistetud, aktsepteeritud, aamen. – Tõusin taas üles, Izza letis.

      – Teil on lahingumissioon, et teada saada, kes see teine president on.

      – Juba teada saanud. See on teie alluv – Intsefalopath Arutun Karapetovitš.

      – See vanamees? Ta on temast kolmkümmend aastat vanem ja nelikümmend kolm vanem kui mina. Hei… see on loll, kas ta on sugulane?! – Klop pistis mulje ja hakkas edasi kirjutama.

      – Ha ha ha ha!!!! – Mõne aja pärast plahvatas mu isa äkki ja purskas peaaegu toolilt välja. Nii ta naeris, et isegi tsenseeritud sõna ei saa seletada, ainult roppusi. Kuid ta hoidis oma poja õlga. – Oh, ha ha, okei, mine, ma pean töötama ja sellel teisel presidendil on kanamunad taskus ja kingad, mis on külmkapis.

      – Hee-hee, – irvitas Izya vaikselt, – ja võib-olla kaktus?

      – mida sa tahad…

      Poeg oli rõõmus ja põgenes onni esimesse poolde.

      Ringkonnapolitseiniku teine peategelane ja esimene abiline kapral Intsefalopat Arutun Karapetovitš, endine gastorbikirjutaja, sai keskealises vanaduspensionis töökoha ainuüksi Ottila naise Isolda Fifovna Klop-Poryvaylo tõttu. Ta oli kolm korda pikem kui ülemus ja viis korda õhem kui ülemuse naine. Nina on nõgune, nagu kotkas ja vuntsid, nagu Budyonny või Barmaley. Üldiselt komistas mägede tõeline poeg, kes Perestroika alguses soola alla minnes komistas ja arvas kurus, otse ilma katuseta avatud kaubaautos, koos kivisöega Tbilisi-SPb kaubarongilt. Jaamas ärkas Lyuban üles ja hüppas. Ta töötas siin ja seal, kuni kohtus joomise ajal ringkonnapolitseiniku naisega. Ta soovitas teda Kaukaasia nõbuna.

      Pärast töö lõpetamist võttis Ottila Aligadzhievich Klop nagu alati ametisoleva presidendi kujutisega lauale fotoportree, hingeldas seda, pühkis selle varrukale, suudles otsaesisele otsaesisele otsaesist ja pani selle õigesse kohta laua paremasse nurka, toetades seda pliiatsi, kummi, pliiatsite ja pliiatsikotti ning pakk tükeldatud tasuta reklaamlehti isiklikuks hügieeniks. Ta vihkas tualettpaberit. See on õhuke ja kõige kriitilisemal hetkel torgatakse seda pidevalt läbi sõrme ja siis peate selle maha raputama. Ja seda kitsas ruumis raputades on võimalus, et sõrm lööb Nõukogude stiilis tänava tualettruumi sisenurga puuploki ja tunneb valu, instinkt pani haige sõrme niisutama sooja süljega, tundma hoopis oma väljaheidete maitset, mida ta kandis 24 tundi, pannes tualeti hilisemaks välja..

      Higi pühkimiseks otsmikult, kaenlaalustelt, kätelt, jalgadelt ja munade alt, kus ta higistas erakordselt tugevalt, kasutas ta vanni vahvlirätikut. Te küsite: miks mitte kaltsuga? Vastus on lihtne: rätik on suur ja kestab kaua.

      Oli juba hilja ja pere hingas juba ammu. Onni elamuosa sisenedes läks Ottila vaikselt kööki, võttis külmkapist viis liitrist moonshine’i purki. Konfiskeeritud kohalikult kaisukalt. Ta surus selle kõhule, võttis lihtsalt taldriku, millesse heitis heeringatükk, mille oli hammustanud üks leibkond. Või äkki see vana kits Intsephalopath, kes polnud terve elu hambaid harjanud ja lõualuu kaariesega lihtsalt hammustanud.

      «Sellepärast oli mul kaaries,» koitis Klopa, «ta suudles Isolde, Isolde Izyu ja Izya suudleb mu huuli pidevalt viis või neli tundi, mis tuuakse koolist üks või kaks aastas. See pole pedofilism, üks või kaks … – Kuid Incephalopathi hambad olid enamasti mustad, kanep ja juured veritsesid pidevalt, kuid Harutun ei tundnud valu üldse. See DNA defekt ei kahjustanud teda üldse, vaid aitas uurimisel isegi edukalt.

      Ottila kortsus ja tahtis plaadi oma kohale tagasi panna, kuid purgi poole tormates otsustas ta mitte põlglikult põlgada. Moonshine desinfitseerib kõik. Nii et ta muutis meelt ja läks laua juurde. Köögis oli väike televiisor ja ta lülitas selle tee peal sisse. Ka tee ääres läksin gaasipliidi juurde ja avasin pantokaane, seistes otsakonnal. Sellest aroomi ammendanud Ottil oli lihtsalt joove ja ta tahtis kohe seda süüa. Ta võttis kapist: taldriku, lauaplaadi, paprikapuristi, noa, leiva, majoneesi, hapukoore, keefiri, airaani, koumisi, ketšupi, loorberilehe, kruusi, kaks lusikat: suurt ja väikest ning, püüdes oma tasakaalu saavutada, läks ta laua juurde, tõusis püsti ja väsis: mõlemad käed olid läbi, nad olid liiga palju koormatud ja pidid isegi küünarnukke kasutama. Kõik valitud aeglaselt kõikus. Ottila üritas ninaga taldrikut lauale suruda, kuid laud oli kõrgemal ja ta küünarnukid hakkasid paisuma. Ottila pussitas ja pani kõik toolile. Siis ta askeldas tooli ümber ja lükkas tooli nii, et näeksid telerit, seistes tooli ääres, mida praegu ümber klassifitseeritakse näitlejalauaks, seistes, valas sada viiskümmend grammi kuuvarjutust stoppi ja välja hingates sügavalt välja, täitis selle korraga ühe oksaga ja valju häälega. heli gurgling. Ta irvitas nagu vana sidrun, kõhklemata, haaras terve oma viiega tükikese pekstud heeringat ja naelutas pooled koos luudega. Tema suulae ja keele sisse kaevasid luud. Ta külmutas, kuid meenutas siis oma isa joogat ja unustas valu, kuna vanaemad või lapsed unustasid võtmed ja muud pisiasjad. Järgmine rida oli supp. Supp koosnes järgmistest koostisosadest: herned, hapukapsas, kartulid, porgandiga praetud sibul tomatipastas, pehmed nisarõngad, manna, segatud kana muna koos koorega haaratud tükiga, sõrmeküüs, täiskasvanu suurune ja maitsestatud ühe tükikese veenidega lihast pannipõrandasse. Ilmselt söödi liha enne seda põhimõttel: «suures peres… ära klõpsa». Juba paistes supi imemiseks ja nägi rohkem välja nagu hobukärbsed, näpistas Ottila luu ja elas edasi, absorbeerides samal ajal hoolikalt uudiseid. Järgmine kõnekeskuse number oli teleekraanil:

      – Ja mis kõige huvitavam, «jätkas teadustaja,» … üks Irkutski õpetaja oli Nikolai Vassiljevitš Gogoli fänn ja lihtsalt jumaldas tema tööd, eriti teost «NOS». Terve elu hoidsin kokku raha reisi jaoks Leningradi (nüüd Peterburi), kuhu paigaldati vaskplekile pika ninaga monumendisilt, mis sarnanes Gogolevskiga. Kuid Perestroika katkestas kõik plaanid; ta investeeris kõik oma säästud OJSC MMM-i ja nagu miljonid hoiustajad, jäi ka sõõrikuauku. Pärast soojenemist ja ulatuslikku müokardiinfarkti hakkas ta taas Peterburi reisi jaoks raha kokku hoidma ja isegi salaja varjati, maskeeris end, kogus öösel tühje pudeleid ja purke prügitünnidesse ja kõnniteedele. Ja nüüd sai kauaoodatud unistus teoks kümne aasta pärast. Ta tuli pealinna Peterburi kangelaseks. Ja avastanud uurimisametis, kus soovitud ja kauaoodatud monument asub, tormas ta ühistranspordiga asju kolme ülekandega, miks ülekannetega? Lihtsalt, et Moskvichka istus infolauas ja moskvalastele meeldib erinevalt Pitertsevist saata teist moodi, nagu seekord. Jõudnud viis tundi pärast kauaoodatud kohta, vaatas naine ringi ja, otsides midagi sarnast, otsustas küsida läheduses asuvatelt patrulltöötajatelt, kes valvasid valvsalt võõrtöölisi, kes kavatsesid vanaemasid nende juurest ära rebida:

      «Kallid,» kutsus ta neid, üks neist vastas ja pöördus tema poole: «Kas oskate öelda, kus asub Gogoli NOSi monument?»

      – Ja siin, – keerutas töötaja pead, – kuskil siin. -ja osutas paljale