Budapest Noir. Vilmos Kondor

      Telefon helises. Gordon tõstis pea, kuid nähes, et Valéria võtab toru, jätkas artikli kirjutamist.

       „...teatas oma avastusest jaoskonnaülemale.“

      „Zsigmond!“

      Gordon pööras ringi.

      „Teid otsitakse.“

      „Kes see on?“

      „Ta ütleb, et on Kalmár.“

      Gordon tõusis püsti ja kiirustas telefoni juurde.

      „Kust te teate, et ma siin olen?“ küsis ta.

      „Ei teadnudki, aga mõtlesin, et ehk tasub proovida.“

      „Noh, mis lahti?“

      „Nagu tavaliselt, teie teema. Leidsime ühe tüdruku.“

      „Millise tüdruku?“

      „Mis te ise arvate? Surnud.“

      „Kellele te sellest rääkinud olete?“

      „Ma hakkan alati teist pihta,“ vastas politseinik.

      „Seda ma usun. Kas te olete sündmuskohal?“

      „Ei, helistan jaoskonnast. Siiani olete mulle alati viis pengöt maksnud, miks ei peaks te seda nüüdki tegema.“

      „Öelge aadress.“

      „Selle eest võite ekstra tänulik olla, Gordon. See on kohe siin lähedal.“

      „Kui te nüüd ütlete, et mõni teenijatüdruk jäi bulvaril trammi alla...“

      „Ei ütle. Nagydiófa tänava alguses on politseinikud juba näha. Nad seisavad ühe ilusa ja väga surnud tüdruku laiba ümber.“

      „Kas ta jõi väävlit? Hüppas aknast alla?“

      „Kust mina seda tean? Minu arvates peaksite kiirustama, kui teda veel näha tahate. Laibavedaja asus juba kümne minuti eest teele.“

      Gordon pani keebi selga, lõi kaabu pähe, mõmises välja minnes midagi Valériale ja kiirustas trepist alla.

      Ta jõudis Nagydiófa tänavasse mõne minutiga. Juba Rákóczi tänavalt sisse keerates nägi ta musta autot, selle kõrval paari mundris politseinikku ja kaht erariides meest. Gordon vaatas kella: kümme läbi. Tavaliselt hoidis ta mõrvapaikadest eemale, ta oli neid juba küllalt näinud ja pärast viit aastat Õhtulehe juures ei üllatanud teda õieti enam miski. Sellest hoolimata kiirustas ta kohale, sest Kalmár oli teda esimesena teavitanud ja järgmisel päeval kirjutavad sellest kõik lehed – Gömbösi surm ees või taga –, aga tema on ainus, kes on sündmuspaigal käinud, ja see on rohkem väärt kui viis pengöt.

      Õhtulehe kriminaalajakirjanikuna tundis ta surma tuhandet nägu paremini, kui see talle meeldinud oleks. Teenijatüdrukud joovad väävlit või heidavad end trammi ette, habemeajajad tükeldavad oma armukesi, lahutatud naised lõikavad habemenoaga veenid läbi, vabrikusellid viskuvad Ferenc Józsefi sillalt jõkke, armukadedad ametnikud pussitavad oma naised surnuks seatapunoaga, ärimehed lasevad oma rivaalid maha revolvriga – võimalused on piiritud ja samas nii rusuvalt ühesugused, lõpp on ju alati sama.

      Ta tõttas kangialuse poole, kuid üks mundrimees astus talle teele ette. Gordon hõikas detektiiv Andor Stolczile, kes viipas politseinikule, et see eemale hoiaks. Gordon läks, märkmik käes, surnukeha juurde, mis lamas kangi all nagu ära visatud kaltsunukk. Nägu oli õla poole pöördunud, mustad juuksed looklesid seljal.

      „Millal ta suri?“ küsis Gordon.

      „Ta on alles soe,“ vastas Stolcz. „Kohtuarst ei ole teda veel näinud, aga minu arvates võib ta siin vast tund aega lamanud olla. Ime, et nii vara helistati.“

      „Varem või hiljem oleks mõni kordnik või politseinik siia tänavasse juhtunud ja teda märganud.“

      „Võib-olla küll.“

      „Millesse ta suri?“

      Jässakas punetava näoga detektiiv raputas pead.

      „Gordon, kust mina seda teadma peaksin? Olen alles paar minutit siin olnud. Verd ma ei näe.“

      „Mina ka mitte. Kes see tüdruk on?“

      „No vaadake, see on kummaline,“ torkas Stolcz käe taskusse. „Me ei leidnud tema ridikülist midagi. Ainult mõned paberilipikud ja ühe „Mirjami“.“

      „„Mirjami“?“ vaatas Gordon talle otsa.

      „See on juudi naiste palveraamat,“ sirutas politseinik käe kõnniteel ootava auto avatud tagumisest uksest sisse. „See,“ tõstis ta üles valgesse riidesse mähitud väikse paksu raamatu. Harutas riide seest välja ja näitas Gordonile.

      „Kas sellesse on midagi kirjutatud?“

      „Mitte midagi. Mõned tagasimurtud servaga lehed, muud ei midagi.“

      „Ei midagi, mille alusel teda tuvastada saaks?“

      „Vaatan jaoskonnas kadunud isikute nimekirja, aga ma kahtlen, kas temast on üldse teatatud,“ kehitas detektiiv väsinult õlgu. „Pealegi leidsime ta alles äsja. Võib-olla teatatakse tema kadumisest paari päeva pärast. Samas teate teie niisama hästi kui mina, et iga päev saabub Budapesti rohkem kui üks-kaks tüdrukut, kelle hulgast nii mõnigi siinkandis lõpetab. See poleks Budapesti esimene nimetusse hauda maetud lõbutüdruk.“

      Gordon noogutas. See oli tõepoolest imelik. Surnud juudi tüdruk ühel kesklinna kahtlase kuulsusega tänavatest. Ta vaatas surnukeha põhjalikumalt. Üks jalg oli keha alla kiilunud, teisel nägi ta rohmakat, odavat, kõrgendatud kontsaga kinga. Seelik oli üles libisenud, pruunidel sukkadel jooksis üks silm. Kulunud, ent heast kangast mantli alt paistis virsikukarva pluus.

      „Palju tal just seljas polnud,“ märkis Gordon.

      „Selle töö jaoks, mida tema tegi, ei olegi rohkem vaja,“ vastas Stolcz.

      Mantli vasak varrukas oli libisenud küünarnukist ülespoole. Gordon ei näinud kehva valgustuse tõttu korralikult, seepärast kummardus ta lähemale. Siis kükitas maha. Haaras tüdruku randmest ja keeras kätt valguse poole. Täpselt küünarnuki all oli kahepengöse mündi suurune sünnimärk. Gordoni sisikond tõmbus krampi, nagu oleks teda vallanud mõni unustatud hirm lapsepõlvest.

      Ta heitis pilgu Stolczile. See rääkis teise detektiiviga, kolm mundrimeest kõrval kuulamas. Gordon torkas käe tasku ja võttis välja täitesulepea. Ettevaatlikult puudutas ta tüdruku juukseid ja silus need sulepeaga näo eest ära. Tüdruku silmad olid lahti, kustunud, tuhmid. Ja rohelised.

      Gordon vaatas paar sekundit tüdruku rohelisi silmi, veretut nägu, kergelt lokkis juuste musti kiharaid. Tal polnud sugugi raske esile manada seda trotslikku, kurba naeratust, mida oli fotol silmitsenud.

      KAKS

      Kuna kõik kohvikud olid juba suletud, kiirustas Gordon tagasi toimetusse. Valéria oli alustanud uue romaani lugemist ja tõstis vaid korraks pilgu, kui teda tulemas nägi. Gordon võttis telefoni ja valis numbri. Tal tuli oodata üksteist kutsungit.

      „See tänane õhtusöök...,“ alustas ta.

      „Mille te jälle maha magasite? Või tahtsite ära öelda, Zsigmond? Pool üksteist?“

      „Mul oli pikk päev, Krisztina, ärge pahandage.“

      „Tühjagi ma pahandan, tahaksin teil ainult kaela kahekorra käänata. Öelge, miks ma teile üldse vaaritan?“

      „Sest teile meeldib süüa teha. Ja mulle maitsevad teie toidud.“

      „Nii lihtsalt see ei käi, te teate ise ka väga hästi, et kui tahate mind meelitustega jalust rabada, siis olete küll vale inimese valinud.“

      „Arvate, et mul on meelest läinud,