Budapest Noir. Vilmos Kondor

      Originaali tiitel:

       BUDAPEST NOIR

       Vilmos Kondor

       Agave Könyvek

       2008

       © Tõlge eesti keelde. Reet Klettenberg, 2019

       Toimetanud ja keelekorrektuuri on teinud Piret Toomet

       Tagakaane tekst: Kriszta Tóth

       Kaanekujundus ja küljendus: Regio OÜ

       © 2017 Kondor Vilmos

       Published by arrangement with Sárközy & Co. Literary Agency

       Kaanel kasutatud Budapesti kaart (Wagner & Debes, 1929) pärineb veebilehelt www.discusmedia.com ajalooliste kaartide “The 1900 Map Collection” kogust. Regio tänab raamatu väljaandmisel abi ja toetuse eest: Kriszta Tóth, Ungari Instituut, Ungari saatkond Tallinnas. Käesoleva raamatu tõlkimist on toetanud Petöfi kirjandusmuuseum. Trükk: AS Pakett Väljaandja: Regio OÜ Tartu, 2019 www.regio.ee ISBN 978-9949-599-67-7 ISBN 978-9949-599-68-4 (epub)

       „Oh, ole minu vastu armuline, sest üksnes sind võin ma nimetada oma isaks, sest selles maailmas ei kaitse mind isalik arm. Sinu tahteta ei liigu taevavõlvil ükski pilv, sinu tahteta ei sähvi pilvede vahel välk. Sinu nõusolekuta ei või tuulispask murda ühtki lille – kui sina seda ei taha, ei saa viga ka väike kaitsetu pääsupesa räästa all, mida peaksin siis kartma, kui sina oled minuga?“

      Katkend juudi naiste palveraamatust „Mirjam“

      Autor: Dr Arnold Kiss

      Budapest 1904, Jos. Schlesingeri väljaanne

      ÜKS

      Sestsaadik, kui kohvik Balaton pärast pikaleveninud ümberehitustöid uuesti avati, pandi seal kohvi sisse alati suhkrut – kui sa just ei taibanud öelda, et andke ilma suhkruta. Gordonil läks see alatasa meelest, seepärast lõi ta käega, jõi oma musta suhkruga kohvi ära, murdis Pesti Päevalehe kokku, tõusis, maksis, käänas krae üles ja astus Rákóczi tänavale. Ta heitis pilgu Blaha Lujza väljaku poole, silmas kauguses kirjastusettevõtte neoontulesid, torkas siis käe tasku, võttis sigareti ja süütas selle põlema.

      Temast paari meetri kaugusel kisendas üks ärevil lehepoiss. Õhtusel tänaval kõndijad haarasid poisi käest lehti, sel aga vajus puusale seotud põlletasku rohke peenraha raskusest üha allapoole.

      Gordon läks Erzsébeti silla suunas. Ta silmitses käigupealt põgusalt vaateaknaid ega pööranud tähelepanu signaalitavatele autodele. Vahetevahel astus diskreetselt tema kõrvale mõni kahtlase välimusega kuju, kes proovis talle kaela määrida siidisukki või ühe daami täiesti unustamatuid teeneid. Gordon isegi mitte ei peatunud, viskas koni minema ja vaatas kella. Kui ta kiiresti teeb, siis jõuab veel õigeks ajaks Ferenc Józsefi väljakule. Ta oleks muidugi võinud ka bussiga minna, aga hoolimata sellest, et mõtted olid mujal, nautis ta õhtust ruttu ja saginat.

      Károly bulvari alguses kisendas veel üks lehepoiss. Gordon ei saanud aru, kuidas neil poistel hääl ära ei lähe. Ta kahtlustas, et äkki nad joovad muna nagu ooperilauljad, aga tõrjus selle mõtte siis eemale. Nii väga see teda ka ei huvitanud, et mõnelt lehepoisilt järele küsida, ehkki võimalusi selleks oleks ju olnud.

      „Gömbös surnud! Peaminister on surnud! Surnukeha tuuakse rongiga Saksamaalt koju! Gömbös surnud! Valitsus kutsus kokku kriisiistungi!“ karjus umbes neljateistkümne-aastane poiss, müts viltu peas, nägu punane. „Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!“ kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. „Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!“

      Gordon raputas üksnes pead.

      „Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,“ teatas ta ja läks edasi. „Mina kirjutangi uudiseid,“ lisas ta endamisi, „kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.“

      Pärast Apponyi väljakut keeras ta äkitselt paremale, Városháza tänavasse, mõnevõrra rahulikum ja vaiksem ümbrus mõjus talle hästi. Róna asi painas teda. Juba mitu päeva oli ta mõelnud ainult sellele, ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et see, milles Rónat kahtlustatakse, võiks olla tõsi. Mitu päeva oli ta selle asja kallal töötanud, rääkinud – või vähemasti proovinud rääkida – kõigiga, kel Rónaga pistmist võis olla, kuid alatasa peaga vastu seina jooksnud.

      Ta läks risti üle väljasurnud vihmamärja Erzsébeti väljaku ja oli just Tisza Istváni tänavasse keeranud, kui Doonau poolt puhuv jäine tuul pidi tal kaabu peaaegu peast kiskuma. Harjumatu oktoobrikülm pani ta judisema. Hommikul polnud ilm veel selline, seepärast ei pannud ta ei salli kaela ega kindaid kätte, sügispalitu asemel aga tõmbas ümber kerge keebi.

      Politsei peamaja ees seisev politseinik noogutas Gordonile, kes oli juba harjunud sisenema Zrínyi tänav 4 uuest, uurijatele mõeldud uksest. Teda tundsid kõik valveohvitserid, tal oli peamajja lausa vaba sissepääs. Tol õhtul oli valveohvitseriks noor poiss, kes Gordonit millegipärast alati ülevoolava aupaklikkusega tervitas.

      „Tere õhtust, härra toimetaja!“ teretas ta Gordonit, kes vastuseks pead noogutas ja oli juba trepist üles minemas, kui ohvitser talle järele hõikas: „Kui toimetajahärra otsib inspektor Gellértit, siis inspektor laseb teile teatada, et teda ei ole praegu majas. Ta kutsuti kiiremas korras ühele koosolekule.“

      „Pole hullu, pojake, ma ootan tema kabinetis,“ haaras Gordon trepikäsipuust, ent poiss ei lasknud tal edasi minna. „Sest peaminister Gömbös on surnud, eks ole, ja...“ jätkas ta, aga sai siis sõnasabast kinni. „Aga seda teate te kindlasti isegi.“

      „Tean, pojake,“ vastas Gordon ja kiirustas trepist üles kolmandale korrusele. Koridoris keeras ta paremale ja astus vasakut kätt viimase ukse juurde. Ta koputas. Et vastust ei tulnud, lükkas ta Vladimir Gellérti kabineti ukse lahti. Üleminspektori tuba oli tühi, üksnes lamp põles laual. Gordon pani ukse enda tagant kinni ja astus akna juurde. Gellértil oli iseäranis vedanud: tema kabinet oli üks neist vähestest, mille akendest avanes vaade Doonaule. Gordon süütas sigareti ja vahtis mõne hetke aknast välja, silmitses valgustatud Kettsilda, Buda kindlust, Doonaul sõitvaid ja ankrus seisvaid laevu, mõõtmatu aeglusega venivaid puksiire. Ta kustutas koni ja seadis end istuma ühte kirjutuslaua vastas seisvast kahest tugitoolist.

      Ta võttis märkmiku välja, et täpselt järele vaadata, mida Gellérti käest pärida. Esmaspäeval oli ta detektiiviga rääkinud telefonitsi ja palunud, et see aitaks teda mõningase Róna kohta käiva informatsiooniga. Gordon ei saanud enam suurt midagi teha, sest Ernő Róna protsess oli alanud sama päeva ennelõunal, siiski tundis ta, et tõe välja selgitamine selle alati abivalmis detektiivi asjas on tema kohus.

      Linnas olid levima hakanud valuutaga hangeldajad, kes üritasid kõikuvat valuutakurssi ära kasutades suuri summasid teenida – sageli üsna edukalt. Asjasse segatud jõugu meetod oli lihtne: István Szörtsey käsilased esitlesid end detektiividena ja tegid valuutahangeldajad ilma suurema vaevata rahast lagedaks. Ühel päeval läks keegi Arnold Bondi nimeline börsimaakler Róna kabinetti ja kaebas, et temalt riisuti viis tuhat pengöt. Detektiiv, kelle erialaks olid sulid ja kaardimängupetturid, võttis välja Gyula Grószi nimelise mehe pildi – nad olid kolleegidega teda just libadetektiivina toime pandud kuritegude pärast juba tükk aega jälginud – Bondi aga ei tundnud teda ära. Siis soovitas Róna tal avalduse kirjutada, mida Bondi tegigi, hiljem käis ta uurijale regulaarselt peale, küsides, kuidas tema asjaga lood on. Kui Róna teatas, et uurimine alles käib, lahkus Bondi vihaselt, paar päeva hiljem aga andis advokaadi vahendusel Róna vastu sisse avalduse, mille kohaselt oli detektiiv temalt saanud sada viiskümmend pengöt vastutasuks selle eest, et laseb libadetektiividel viis tuhat pengöt tagasi maksta. Asja selgitamiseks algatati juurdlus ja just täna hommikul oli esimene istung.

      Kas Róna võib tõesti niisugune lammas olla? Kas ta riskiks näruse saja viiekümne pengö nimel oma karjääri ja pensioniga? Asi oli segane, kõik eitasid süüdistusi. Ainult Bondi ja tema kaasosalised väitsid, et olid Róna kinni maksnud. Kuigi Vladimir Gellért oli üks mõrvadega tegeleva V osakonna juhtidest,