Õhku haihtunud. Ann Cleeves

kaotusvalust ja süütundest puretuna, võis ta maailma vihata, aga Cassiele hommikusööki tehes pidi ta pea selge olema. Ja nagu kõik muugi, tuli selge pea paremini kätte harjutades.

      „Turist. Nimi Eleanor Longstaff. Kolmekümne kuue aastane ja Batterseast.” Paus. „See on Londonis. Ta peatus Meonessis ühes puhkemajas koos abikaasa ja veel ühe paariga. Nad oli Lowrie Malcolmsoni kodokäigul, siis läksid keskööpaiku oma majja tagasi, et juua veel mõni klaasike. Teised läksid magama, Eleanor jäi välja istuma, ja kui teised hommikul ärkasid, polnud tast jälgegi. Ta oli õhku haihtunud.”

      Perez pidas aru. „Kas tema abikaasa ei märganud, et ta ei tulnud magama?”

      „Ma küsisin seda.” Sandy võis kergesti haavuda, tal oli alati tunne, et teda kritiseeritakse. „Tal on raske uni. Ja nagu ma ütlesin, nad olid kõik natuke joonud.”

      „Kas see naine ei võinud ööbida vabas toas? Sohval? Ja hommikul lihtsalt välja minna?” Millisel juhul polnud paanikaks põhjust. Isegi kui nad ei leia Eleanori Unstilt, siis praamid nüüdseks juba käisid. Võib-olla oli ta üksnes tundnud vajadust üksi olla või siis ei talunud metsikut loodust ja pages tagasi linna. Võib-olla oli mehega tülli läinud. Aga kui ta kadus hilisõhtul, siis sel ajal praamid ei sõitnud; Ühendkuningriigi põhjapoolseimalt saarelt polnud võimalik lahkuda. Keset ööd võis üks alkoholi tarvitanud naine rajalt kõrvale kalduda ja kaljude vahele ära eksida. „Suise ämara” kummaline valgus võis peaaegu hallutsinatsioone tekitada.

      „Seda ma ei tea,” vastas Sandy. „Ma rääkisin tema mehe Ianiga. Ta ütles, et naine ei olnud viimasel ajal enda moodi. Oli depressioonis. Midagi seoses lapse kaotamisega.”

      „Kas ta arvab, et naine võis ennast tappa?”

      „Seda ta ei öelnud, aga minu arvates mõtleb küll selle peale. Ta tundus mures olevat. Tahtis, et me kohe sinna sõidaksime.” Sandy pidas vahet. „Ütlesin, et tuleme niipea, kui saame. See on Mary Lomaxi piirkond, aga ta on ära lõunas, nii et ma palusin rannavalvel otsinguid alustada. On see okei?”

      „Suurepärane.” Sobiv päev põhjasaartele sõitmiseks, mõtles Perez, selge ja tuulevaikne. „Pane meile praamile kohad kinni ja ma võtan su läbisõidul Lerwickist peale.”

      Kui nad kohale jõudsid, oli praam juba Tofti sadamas ja nende auto broneeritute reas teine, nii et nad viibati peaaegu kohe pardale. Nad jõid reisijatesalongis kohutavalt viletsat masinakohvi ja Perez silmitses madalal vee kohal lendavaid tormilinde. Oleks nagu vaba päev olnud. Või poppi tehtud. Ta vaatas oma telefoni ja palus Sandyl enda oma kontrollida. Levi tuli ja läks, nii et kui naine oleks välja ilmunud, siis ei pruukinud nad sellest teada saada. Perez lootis, et kui nad Meonessi jõuavad, on ta seal ees. Ta kujutles, kuidas naine siis neile kohvi või lõunasööki pakub, et tehtud tüli heaks teha. Tundes piinlikkust, et on nii palju segadust põhjustanud. Pisut pahane mehe peale, et too üle reageeris. Siis nad pööravad Sandyga otsa ringi ja sõidavad tagasi Lerwicki, olles raisanud vaid pool päeva. Ent isegi Yelli saarele jõudes, kus telefonid taas töötasid, ei tulnud mingeid uudiseid. Perez sõitis kiirelt läbi saare põhja poole, imelik tunne, et sellega on kiire. Kui nad Gutcherisse jõudsid, andis praam just otsad ja nad pidid järgmist ootama. Ta tundis, kuidas ta otsmikule ja õlgadele koguneb pinge. Fran oli surres kolmekümne kuue aastane.

      Nad maabusid Unstil Belmontis, kus ootas salk lapsi, et praamiga lõunasse sõita. Perez mõtles, et küllap on nad teel Lerwicki mingile kooliaasta lõpu üritusele. Mõni oli kostümeeritud. Lapsed kõkutasid naerda ja ronisid bussi, mis pidi nad Shetlandi peasaarele viima. Perez kavatses Sandylt küsida, kas ta teab, mis üritus see on – Sandy luges The Shetland Newsi innukalt nagu klatšimoor – , kuid seersant oli kaardi põlvele laotanud ja marsruudile keskendunud, nii et Perez pidas paremaks teda mitte segada.

      Puhkemaja oli pikk ja madal valgeks lubjatud hoone, mis seisis otse ranna ääres, tagaküljel liiva- ja kruusaviirg. Kunagi võis see olla väike talumaja koos laudaosaga, kuid renoveeritud oli korralikult, puhkuseturgu silmas pidades. Hoone ja ranna vahel oli puust terrass, kus istus oodates kaks inimest. Perez silmitses neid autost väljudes. Naine oli kõhn ja kahvatu. Huvitava nurgelise näoga, mida Fran oleks tahtnud joonistada. Pikad tagant kokku tõmmatud juuksed. Teksased ja puuvillane džemper. Ta tuli neile vastu, et tere öelda. „Kas mingeid uudiseid on? Ian sõitis autoga teda otsima, aga see oli juba õige ammu ja sestpeale pole me midagi kuulnud.” Naise silmad olid hallid ja viltu nagu kassil. Tal oli kerge põhja-inglise aktsent.

      Perez tutvustas ennast.

      „Polly Gilmour. See on mu elukaaslane Marcus Wentworth.”

      „Ja te peatute siin koos härra ja proua Longstaffiga?”

      „Jah, me tulime Lowrie ja Caroline’i pulmapeole. Mõtlesime neljakesi, et teeme sellest ühe puhkuse, sellise eemaletõmbumise.” Polly silmad peaaegu ei pilkunud.

      „Kas proua Longstaffil oli vaja millestki eemale tõmbuda?” Perez oli terrassile jõudnud ja istus puust toolile Marcuse vastu. Sandy nõjatus maja seinale ja püüdis mitte silma torgata.

      Vaikus. Võib-olla ei olnud nad sellist küsimust oodanud.

      „Ma mõtlen seda,” selgitas Perez, „et kas võis olla mõni põhjus, mis sundis teda lahkuma? Kui tal näiteks olid rasked ajad olnud?”

      Polly kõhkles hetke. „Tal oli hilise raseduse ajal nurisünnitus,” ütles ta. „Ta oli viimasel ajal veidi masenduses ja veetis natuke aega haiglas. Ian arvas, et Londonist ära sõitmine oleks talle kasulik.”

      Perez ei öelnud natuke aega midagi. Ta oli enne Franiga kohtumist abielus olnud ja tema naisel oli kolm nurisünnitust. Kõik need olid mõjunud Perezile laastavalt, kuid ta hoidis ennast tahtejõuga ühes tükis. Sarah pidas seda hoolimatuseks ja kõndis abielust minema.

      „Kas Eleanor käib oma depressiooniga praeguseni arsti juures?”

      Polly raputas pead. „Ta lasi ennast haiglast välja kirjutada ja on sestpeale ravist keeldunud. Ütles, et on loomulik olla lapse kaotuse pärast kurb; haige oleks inimene siis, kui ta ei oleks kurb. Ja päris viimasel ajal on tal palju parem olnud. Peaaegu nagu vanasti.”

      Taas vaikus. Perez tajus Sandy kärsitust. Nähtavasti mõjus see ka Marcusele, sest too tõusis ja küsis: „Soovite kohvi? Lerwickist on siia pikk tee tulla. Ma nagu ei taibanud enne siiatulekut neid vahemaid – kui palju siin ühest kogukonnast teise maad on.” See kõlas loomulikult, enesekindlalt – nagu mees, kes on lõpetanud hea kooli ja eeldab, et saab oma tahtmist.

      „Kohv oleks suurepärane.”

      Perez ootas, kuni Ian oli majja kadunud ja pöördus uuesti Polly poole. „Rääkige mulle Eleanorist.”

      Nüüd pilgutas naine silmi. „Me oleme sõbrad. Väga lähedased. Meid on kolm sõpra: Eleanor, Caroline ja mina. Kohtusime ülikooli astumise päeval. Eleanor võttis mu oma tiiva alla. Juba siis oli aru saada, et tal läheb elus hästi. Ta oli alati muidugi ilus, ja see tuleb ikkagi kasuks, eks ole. Eriti kui tahad töötada ajakirjanduses.”

      „Mis tööd ta tegi?”

      „Ta õppis ülikoolis näitekunsti ja sai kohe pärast lõpetamist tööle televisiooni, alguses assistendi ja pärast stsenaariumite toimetajana. Hiljuti asutas ta omaenda teleproduktsioonifirma. Enamasti dokumentaalid Channel 4 ja BBC tarbeks.”

      „Kõlab pingeliselt küll,” naeratas Perez. Ta ei suutnud ette kujutada, mida tähendab firmat juhtida või Londonis elada. Avatud köögiuksest kandus ta sõõrmeisse kohvilõhna. Hea kohv meenutas talle endiselt Frani.

      „Nell nautis pinget. See lõi ta elama. Ja niipalju kui ma tean, läks kompaniil hästi. Aga raseduse nurjumine oli teine asi. See asi ei allunud ta tahtele. Ja mulle tundub, et see oli ka esimene kord, kui tal miski nurja läks.”

      „Kas te arvate, et ta on ennast ära tapnud?”

      Küsimus näis Pollyt jahmatavat, kuid vastus tuli otsekohe. „Mitte hetkekski. Nell on võitleja. Ta ei anna alla. Tal on töö juures üks