Õhku haihtunud. Ann Cleeves

järel ei tulnud neil und. Caroline ja Lowrie olid tagasi Lowrie vanemate poole läinud. Polly, Eleanor ja nende mehed olid endale broneerinud Slettsi-nimelise puhkemaja, kuhu võis Meonessi rahvamajast minna jala, ning nüüd istusid nad neljakesi selle ees valgetel puutoolidel ja jälgisid, kuidas meri mõõnab. Ei mingeid taustahelisid peale vee ja nende enda jutupomina. Aeg-ajalt suurtesse klaasidesse valatava veini solin. Polly tundis, kuidas ta uuesti uimaseks jääb ja mõtles jälle, et on joonud kõvasti rohkem kui õigus. Ta pööras pilgu tagasi oma sõpradele ja sai aru, et neil on vestlus pooleli.

      „Kas sa Lowrie nõo lapsukest nägid?” Eleanori hääles kõlas ilmne kadedus. „Väikest Vailat. Kõigest neljanädalane.”

      Eleanor oli kolmkümmend kuus ja igatses meeleheitlikult last. Tal oli olnud hiline nurisünnitus ja see laps oleks olnud tüdruk. Keegi ei osanud selle peale midagi kosta. Järgnes pikem vaikus.

      „Pärastlõunal, kui te kõik väljas jalutamas olite, nägin ma midagi tõega kummalist,” jätkas Eleanor, olles nähtavasti otsustanud teemat vahetada. Võib-olla ta taipas, et laste teema tekitab kõigis piinlikkust. „Rannal tantsis üks väike tüdruk. Üleni valges. Mingis vanaaegses pidukleidis. Ta paistis natuke väike olevat, et omapead olla, aga kui ma temaga rääkima läksin, oli ta äkki kadunud. Õhku haihtunud.”

      „Mida sa nüüd räägid?” küsis tema abikaasa Ian narritaval, kuid mitte pahatahtlikul toonil. „Kas sa arvad, et nägid vaimu?”

      Polly oli vait. Ta mõtles tüdrukule, keda oli näinud liival tantsimas.

      „Ei oska öelda,” vastas Eleanor. „Sellises paigas võiksin kergesti vaime uskuda. Kogu ajalugu on siinsamas nii nähtaval. Olen Bright Starile natuke uuringuid teinud ja tulemused panevad mõtlema. Tegelikult mulle tundub, et suur osa inimestest, kellega olen rääkinud, usub, et nad on kokku puutunud millegi üleloomulikuga.”

      „Vean kihla, et need olid mingid veidrikud.”

      „Ei! Tavalised inimesed, kellel on olnud üleloomulikke kogemusi.”

      „Sa oled puhkusel,” ütles Ian. „Sa ei pea tööle mõtlema, ega firmale või järgmisele tellimusele. See teeb su jälle haigeks. Lase ennast lõdvaks ja viska see kõik peast välja.” Ülejäänud naersid ebalevalt, lootes, et Ian on piinliku hetke ära klaarinud ja nad võivad taas õhtut nautida.

      Pollyle meenus – Ian oli üksnes seetõttu nõustunud Shetlandile tulema, et tema koos Marcusega tuli samuti. Ian ei suutnud hästi naisega kahekesi olla, isegi kui tolle masendus näis olevat viimaste kuude jooksul veidi järele andnud. Pärast nurisünnitust oli ta kartnud, et naine laguneb koost ja et ta kaotab Eleanori. Polly ei teadnud, kas mees üldse tahtiski last. Võib-olla tahtis ta Eleanori tagasi sellisena, nagu too oli siis, kui nad tutvusid. Stiilne ja probleemitu, paras vigurivänt ja naerutaja. Puhas rõõm.

      Eleanor punastas. Ta oli õhtu hakust saadik napsutanud. Ta töötas televaldkonnas ja suutis tavaliselt joomisega piiri pidada, aga täna paistis ta pisut jokkis olevat. „Te võib-olla arvate, et ma hakkan jälle peast segi minema ja et mind tuleks tagasi hullarisse pista,” ütles ta vetevälja põrnitsedes. „Või siis arvate, et ma mõtlen asju välja. Et tähelepanu võita.”

      Taas vaikus. Korraks tekkis Pollyl kiusatus rääkida – öelda, et ka tema oli näinud valges kleidis tüdrukut rannal tantsimas, kuid vaikis siiski. Mis oli omamoodi reetmine.

      „Ainult siis, kui sa väidad, et sa näed teisest ilmast tulnud vaime,” sõnas Ian otsustavalt. Ta oli helioperaator. Pisut veidrik. Oli selge, et tema arvates on kogu see jutt naeruväärne ja ta tundis end ebamugavalt, kaugel väljaspool oma mugavustsooni.

      Oli läinud nii pimedaks, kui üldse minna andis, ja merelt hakkas tõusma udu, mis viimase valguse kinni kattis. Polly vabistas õlgu. Tal oli seljas vateeritud jakk, kuid ikka oli külm. „Peaksime tuppa minema,” ütles ta. „Mul on uneaeg käes.”

      „Sina ju usud mind, Pol, eks?”

      Tudengiaastail oli Eleanor olnud täiskasvanulik, meelas iludus, kelle kõrval Polly paistis halli nälginud lapsena. Ian kummardus lauale lähemale ja läitis sellel jämeda valge küünla. Küünlaleegi võbeluses nägi Polly viirge oma sõbranna silmade all. Pinge ja mingi meeleheide. Eleanor oli pruutneitsi kleidi peale tõmmanud musta õhtuse teatrikeebi. „Kui ma täna lõunauinakust ärkasin, oli maja juures üks väike tüdruk. Siis, kui teie kõik jalutamas olite. Ja siis ta kadus. Nagu oleks merre kõndinud.”

      „Muidugi ma usun sind.” Polly tahtis Eleanorile oma toetust väljendada ja katkestada ta jutt lastest, et ta ennast rohkem narriks ei teeks. Ta vaikis hetkeks. „Ma nägin teda õhtul vist ise ka, kui ma pärast õhtusööki rahvamajast välja läksin värsket õhku hingama. Aga ma ei arva, et ta oli vaim. Lihtsalt üks kohalik laps, piduriided seljas, ja küllap ta tookord pärast lõunat jooksis mööda teerada koju.” Polly ei öelnud, et tüdruk, keda tema oli kodokäigu ajal näinud, oli samuti haihtunud, kui ta korraks pilgu kõrvale pööras. See oleks Eleanori fantaasiaid tagant õhutanud ja pealegi tahtis ta oma sõbrannat tagasi. Seda lähedust, mis nende vahel oli olnud. Ühiseid naere ja vaikimisi.

      Ta tõusis, võttis klaasid ja viis need tuppa. Mehed järgnesid talle. Polly mõtles, et huvitav, mida Marcus sellest kõigest arvab. Ta oli Polly värske – või vähemalt värskepoolne – meespool ja naist hämmastas, et nad koos on. Mehest mõeldes tundis ta ennast kergemeelse teismelisena. Mees oli kohe nõustunud peole tulema, kui Polly talt ettevaatlikult küsis, kas talle see meeldiks. „Kesksuvel Shetlandile? Muidugi,” vastas Marcus laia koolipoisinaeratusega, mis oli Pollyt algusest peale võlunud. „Ja kui juba sõita põhja, siis mis oleks veel parem kui Unst, kõige kaugem põhi, mis üldse võimalik ilma Ühendkuningriigi piirest väljumata.” Paistis, et tema jaoks on tegemist lihtsalt millegi uue kogemisega.

      Polly nägi köögiaknast, et Eleanor istub ikka väljas. Udu oli nüüdseks majani jõudnud ja sõbranna paistis hägusalt. Näis, nagu oleks Eleanor tehtud jääst ja sulaks tasapisi. Polly läks uksele ja hõikas teda.

      „Kullakene, tule nüüd tuppa. Külmetad ennast surnuks.”

      „Lase mul mõni minut olla,” ütles Eleanor käega viibates. „Tulen kohe.” Ta puhus küünla ära.

      Tagasi sisse minnes tundus Pollyle, et ta nägi tõusuvee joonel tantsimas mingit valget kogu.

      Kolmas peatükk

      Jimmy Perez kõndis koos Cassiega mäest alla Ravenswicki kooli poole. Mõnikord lasi ta tüdrukul üksi minna, kuid siis jälgis ta majast, kuidas punane Fairi saare müts, mille oli kudunud Jimmy ema ja mida Cassie kandis iga ilmaga, koolimaja ukse taha kaob. Selle paranoia põhjuseks oli süütunne ja tõsiasi, et Cassie ei olnud tema laps. Ta oli määratud tema hooldajaks ja talle oli see kohustus ühtaegu au ning koorem.

      Ta oli täna õhtuses vahetuses, niisiis kõndis ta tasapisi tagasi ümberehitatud kabeli juurde, mis oli kunagi olnud Frani kodu, ja mõtles taas, et peaks midagi ette võtma oma majaga Lerwickis. Ta ei olnud kindel, kas suudab ennast sundida seda müüma ja pealegi kummitas teda mõte, et see maja oleks Cassiele omamoodi kindlustus, juhul kui temaga endaga midagi juhtuma peaks. Tüdruku lihasel isal oli raha justkui alati laialt, kuid Perezi arvates oli ta üks käpard. Lerwicki maja võiks Cassie läbi ülikooli kanda või siis katta sissemaksu esimese kodu ostmiseks. Linnas asuv kinnisvara andis rohkem välja kui maal asuv. Kuid samas tundus kuritegelik, et samal ajal kui inimesed vajavad elukohti, seisab see tühjalt ja kuna seal keegi ei ela, muutub varsti niiskeks. Perez otsustas enne tööle asumist läbi astuda samal tänaval asuvast kinnisvarabüroost ja uurida, kas oleks võimalik seda välja üürida. Kui Fran aasta tagasi surma sai, tundusid kõik sellised väikesed tööd talle ületamatult rasked ja temas välgatas uhkusekiir, et ta suudab nüüd selle asja ette võtta.

      Ta avas parajasti ust, kui telefon helisema hakkas. Helistas tema kolleeg Sandy Wilson. Perez oli alles hiljuti harjunud temast nii mõtlema. Enne seda oli ta pidanud Sandyt poisiks, keda tuleb õpetada