Jaht varjudele. Sari "Harlequin". Karen Harper

on kaks täiskasvanud last. Ma tunnen neile kõigile kaasa.“

      „Nad ei saa teda enne järgmist päikeseloojangut matta. Lahang. See on sellise – tragöödia – puhul tavaline.“

      Claire noogutas ja võitles sooviga nutta, Fredi pärast, enda pärast. Mõte füüsilisest lahangust psühholoogilise asemel, mida tema läbi viis, oli kohutav.

      Keegi hüüdis koridorist ja Claire võpatas. Tema õlga läbistas valusööst. Heli ei meenutanud lasku, aga tõi talle kõik värskelt meelde. Claire ei kavatsenudki traumajärgse stressi sündroomile alla anda, arvestades, mida kõike ta oli pidanud läbi elama.

      Ta küsis Mandylt, kes oma väikese sülearvuti taga klõbistas: „Kas nad teavad, kas mul on füsioteraapiat vaja, et kõik jälle tööle hakkaks?“

      „Seda otsustakse umbes nädala pärast. Kodeiiniga Tylenol 3, mida te praegu saate, peaks valuga hakkama saama, kui te kätt väga palju ei kasuta, aga doktor Manning kirjutas retsepti ka kangema kraami jaoks, kui teil peaks seda vaja olema. Arvestades tugevaid ravimeid, mida te võtate, pidage meeles, et peate kangemaid valuvaigisteid võtma säästlikult. Ja mõnda aega ei tohi te autot juhtida.“

      Claire ohkas uuesti. „Ma olen harjunud, et seda tuleb aeg-ajalt ette, ehkki pärast seda kui olen oma narkolepsiaravimite doosid paika saanud, on mulle antud luba autot juhtida. Taksosõidud on päris kallid. Ma ei saa lasta sugulastel end pidevalt sõidutada nagu väikest last. Jah, ma luban olla ettevaatlik. Uskuge, ma olen seda alati. Olin lihtsalt valel ajal vales kohas. Ma arvan, et tapja sihtmärgiks oli Fred või koguni keegi teine, kes seal läheduses viibis.“

      „Ma arvan, et seda ütlesite ka politseinikule, kes teid eile õhtul küsitles.“

      „Oh, muidugi. See on ähmane, aga ma mäletan seda. See polnud sama mees, kes mu ust valvas. See oli Fredi mõrvaga tegelev uurija. Soovin, et oleksin osanud teda aidata.“

      „Kui ma tohin küsida – noh, ma pole kunagi ühtki narkoleptikut kohanud, olen sellest ainult õpikutest lugenud. Ravimitega saab haigust kontrolli all hoida? Kas teil on ka katapleksia, kaotate kontrolli lihaste üle, kui ärkate või erutute? Mis te arvate, kas sellepärast nii kiiresti kukkusitegi?“

      „Mul on kerge katapleksia, mida ma ühe ravimiga kontrolli all hoian. Ma arvan, et kukkusin, sest kuul keeras mu ringi – võib-olla oli see instinkt, mis sundis maha viskuma. Kui ma end liigselt ei väsita ega eruta, siis ravimid ja üks või kaks väikest uinakut koos stimulantidega nagu kofeiin, isegi šokolaadi näol, teevad imet. Lapsena oli mul väga raske. Ma nägin jubedaid painajaid, arvasin, et vaimud jälitavad mind. Inimesed arvasid, et ma olen laisk või rumal. Mind nöögiti – kiusati – omajagu.“

      „Ma ei hakka julmadest inimestest iial aru saama. Ma usun, et nad on ebakindlad ja ründavad teisi, et enda enesetunnet parandada, tunda end kellestki teisest tugevamana.“

      „Tavaliselt varjan oma haigust inimeste eest, sest neil on raske sind usaldada, kui nad eeldavad, et sa võid iga hetk magama jääda – kustuda,“ tunnistas Claire pigem iseendale kui Mandyle. Siin ta nüüd oli, rääkis oma elu painajatest vabalt õele, ometi oli ta seda oma mehe eest varjanud. Claire kujutles Jace’i – kena välimusega heledapäist sportlikku perfektsionist Jason Andrew Brittenit – karjumas ja jalgu trampimas, kui ta lõpuks naise peidetud ravimid leidis ja teada sai, mille jaoks need olid.

      „Andke andeks,“ ütles Mandy. „Küllap see oli väga raske.“

      Claire sosistas: „Ma ei arvanud kunagi, et satun haiglasse ja mu diagnoosil võiks tähtsust olla. Sellest on abi, kui saab kellegagi rääkida – kellegagi, kes mõistab, nagu arstiga, kes mind lõpuks aitas. Mu õde ja vanemad teadsid ka, aga mitte keegi teine.“

      Mandy patsutas Claire’i tervet õlga, nad olid hetke vait. „Muide,“ ütles Mandy, „televisioon ja ajalehed on tulistamist palju kajastanud, isegi riiklikud kanalid. See on USA TODAYs ja ma märkasin enne kodust väljatulekut, et sellest oli lugu saates Good Morning, America. „Surmavate tagajärgedega tulistamine kohtuhoones… Eeldatavalt kaks aastat tagasi surnud mees on hauast tõusnud ja pettuse eest vangis,“ sellised asjad. On vast viis, kuidas kuulsaks saada, või mis?“

      Claire piirdus silmade pööritamisega. Korraga olid silmad ainuke kehaosa, mis ei olnud hell. „Kas politseinik seisab ikka veel mu ukse taga?“ küsis ta, kui Mandy midagi arvutisse tippis.

      „Hommikul tuli uus. Ainult seni, kuni nad mõrvari kätte saavad,“ ütles Mandy palatist väljudes ja ust praokile jättes.

      Mõrvar. Teda oli tulistanud mõrvar. Seda oli raske uskuda. Vaene Fred ja tema perekond. Ent kas tulistaja oli olnud keegi Sol Sorento perekonnast? Kõikidest vestlusest, mis Claire oli läbi viinud, üritades välja uurida, kas Sol on elus või surnud, ei olnud ükski tema sugulastest ega sõpradest mõrvari muljet jätnud, ehkki mõned neist olid äkilise iseloomuga ja tõsiselt hädas. Aga kes võis kindel olla, et meeleheitel inimesed ei hakka tapma, kui nende lootused varandusele on kustunud, Soli ootas vangla, teisi süüdistus valevande eest, nende elu oli hävitatud? Aga see oli kõik, mida Claire uurijale rääkida oskas, kui too teda küsitles.

      Koputus katkestas Claire’i piinavad mõtted. Uksel seisis keskealine, kiilakas ja jässakas politseinik, käes suur bukett roose. „Teile, koos külalisega, kui te end piisavalt tugevana tunnete, preili Britten,“ ütles ta. „Tal on luba olemas.“

      Claire’i esimene mõte oli, et Darcy ja Steve poleks pidanud kalleid roose ostma, isegi kui need olid mõeldud Lexi poolt. Võib-olla olid nad Lexi koguni kaasa võtnud! Jace polnud ometi lilli saatnud, ehkki Darcy ütles, et oli talle helistanud.

      „Jah,“ ütles Claire politseinikule. „Jah, muidugi võivad nad sisse tulla.“

      Aga see ei olnud tema pere. See oli Markwood, Benton ja Chase’i vanempartner advokaat Nick Markwood, kes täna ei kandnud ülikonda, vaid halle vabaajapükse ja erksinist golfisärki. Ta võttis politseiniku käest roosid ja istus Claire’i voodi kõrvale toolile ning pani lillekimbu tema tekiga kaetud jalale. Nagu idioot lootis Claire, et tema soeng näeb kena välja. Vähemalt oli tal hommikumantel selle totra haiglakitli peal.

      „Ma tunnen seda politseinikku,“ ütles ta. „Ma palusin tal mitte öelda, et see olen mina, kartsin, et te pole nõus minuga kohtuma. Me olime vastaspooltel ja ma tean, et ilmselt te vihkate mind, et ma teid niimoodi piinasin. Aga mul on ettepanek – tööpakkumine –, kui te olete nõus mind kuulama.“

      „Ma ei vihka teid, ja ma tahtsin teid tänada, et te mind eile aitasite. Nad tegid mulle vereülekande, aga asi oleks võinud hullem olla, kui te poleks verejooksu peatanud.“ Ometi, mõtles Claire, ei tähendanud see, et ta oleks meest usaldanud. Aga kui ta pakub talle tööd selles mainekas advokaadibüroos …

      „Hästi, ettepanek on selline,“ alustas Nick pahkluud teise jala põlvele tõstes. „Ma kavatsesin sellest teiega rääkida just enne seda, kui teid tulistati. Mul oleks kohe St. Augustine’is ühe tähtsa asja juures teie abi vaja.“

      „St. Augustine’is? Kas teil on seal kontor? Praeguses olukorras – mul on väike tütar – ei saa ma tegelikult kodust kaugel töötada.“

      „Mul on vaja teie teadmisi ja andeid ja samuti on neid vaja süütul naisel, kes on mu sõber. Kui me kiiresti ei tegutse, võidakse ta peagi mõrvas süüdi mõista. Tema ema on surnud ja tütre süütus sõltub sellest, kas surm oli õnnetusjuhtum, enesetapp või mõrv. See ei mõjuta mitte ainult teda, vaid ka Florida osariiki. Ütlematagi on selge, et teie vaev saab tasutud. Ma sooviksin teid konsultandina palgata, lasta teil seal mõned küsitlused läbi viia. Me peame tõestama, et tütar ei sooritanud mõrva.“

      „Võib-olla, kui tegemist oleks kohaliku juhtumiga, aga St. Augustine on nii kaugel, kui osariigi piires üldse minna saab. Nagu ma ütlesin, on mul siin kohustusi.“

      „Ma kuulsin, et teid lastakse täna haiglast välja. Ma olen kindel, et te tahate koju tütre juurde minna, aga kas me saame sellest üsna pea uuesti rääkida, viin teid asjaga rohkem kurssi. Nägin koridoris teie raviarsti