Jaht varjudele. Sari "Harlequin". Karen Harper

lasi Claire’i käsivarre lahti ja astus kaugemale. Keegi karjus: „Relv! Relv!“

      Inimesed pudenesid laiali, otsisid varju, karjusid. Keegi hüüdis: „Oi. Ta sai pihta!“

      Veel üks lask, taevas lõhenes. Valu, kõrvetav valu käsivarres, tema kehas, kusagil. Kas ta oli tulle kukkunud? Kas tegemist oli narkolepsiapainajaga?

      Claire vajus rohelisse merre, kuningpalmid kõikusid tema pea kohal, ta oli koos Jace’i ja Lexiga. Rannal muuli ääres. Aga päike kõrvetas tema nahka, tema käsivart.

      „Helistage 9-1-1!“ karjus keegi.

      Sügav mehehääl, võib-olla Jace’i oma. Aga ta lendas praegu LA-st Singapuri. Ei, see polnud Jace, kes tema kohale kummardus, lipsu ümber tema käsivarre sidus ja käsivarre kõvasti vastu tema keha pressis. See oli too advokaat, mees, kes oli teda jälginud ja vihaselt põrnitsenud, kui ta tunnistas, oli teda ristküsitlenud. Oli teda peaaegu tema enda sõnades kahtlema pannud. Nick Markwood jälgis teda endiselt, tema sõnu, tema suud. See suu – Claire karjus.

      „Ärge liigutage,“ keelas mees. „Te saite haavata. Ma tean, et teen teile haiget, aga ma pean verejooksu peatama. Lamage liikumatult. Abi on teel. Kas siin on arsti?“ hüüdis ta.

      Karjed. See polnud Claire, võib-olla olid need sireenid, mis lähemale tulid. Pulseeriv valgus või oli see päike?

      Keegi hüüdis: „Kas keegi on veel viga saanud?“

      Viga? Nad ei saa teda kinni pidada. Ei iial. Aga mehe särgivarrukad, tema käed olid kaetud päikeseloojangu karva verega. Need käed puudutasid teda.

      Keegi karjus: „Ma arvan, et see kindlustusfirma mees on surnud. Kas keegi nägi tulistajat?“

      „Tulistati parkimismajast. Ma ei näinud teda. Üks politseiauto hakkas teda taga ajama, kui ta põgenes … ainult kaks lasku …“

      Lõikavpunase valu tegi hullemaks mees, kes teda jälgis, tema kohal kummargil oli ja haavatud käsivart pigistas. Kas mees teadis, et Claire võis väga lihtsalt magama jääda? Kas ta teadis, et keskkoolis oli teda kiusatud: „Claire Fowler, Claire luuser! Luuser!“, kui ta oli lugedes, süües, võrkpalliväljaku ääres istudes või koguni püstijalu tukkuma jäänud? Haigus oli rikkunud naise abielu – see oli tema süü, aga ka Jace’i oma. Kas õde jätab Lexi endale, kui Claire sureb, või püüab Jace tütre kuhugi kaugele ära viia?

      Claire kuulis, kuidas keegi hirmu ja valu pärast nuuksus. See oli nii lähedal. Ta arvas, et see oli tema ise.

      Nick Markwood nägi vaeva, et Claire Brittenit teadvusel hoida, üritas peatada verejooksu tema vasakus käsivarres. Võib-olla näis haav verejooksu tõttu suurem, kui see tegelikult oli. Nick oli varemgi kuulihaavu näinud, oma kõige hullemates painajates sellest, kuidas ta isa leidis, need olid jubedamadki kui see siin.

      Ei, nad mõlemad ja muru oli naise verega kaetud. Claire oli sale, võib-olla polnudki tal palju verd, mida kaotada. Liiga sale. Ja see punane juuksepahmakas ja alabastervalge nahk torkasid päikeselise Lõuna-Florida blondeeritud peade ja päevitunud kehade seas silma. Nicki meelest nägi naine oma roheliste silmadega siin kliimapõgenike ja Florida põliselanike seas välja nagu mingi püha Patricku päeva kaardilt maha astunud Iiri tüdruk. Aga praegu olid need silmad valu pärast kinni pigistatud.

      Kohtus oli Nick pidanud vaeva nägema, et mõtteid naise välimusest hoolimata tema tunnistuse juures hoida, et saaks selle tükkideks rebida, aga hoopis naine oli nende kaitse hävitanud. Nickil ei olnud seda kaotust vaja, ta vihkas kaotusi. Minevikus oli neid liigagi palju olnud. Ent ehk oli kõik siiski kõige paremini läinud – kui naine teda usaldab ega sure, nagu tema ülemus, kes oli tema kõrval seisnud. Laskja oli olnud väga osav. Aga kas ta oli tahtnud nad mõlemad tappa ja naist ainult haavanud? Fred Myron oli tapetud ainsa lasuga. Kas tapja maksis Sol Sorento suure perekonna eest kätte?

      Või – ja see hirmutas ja vihastas ka Nicki –, kuna tema oli ohvritele lähenenud, oli Nicki järgmine mõte, et kuulid võisid olla temale mõeldud. Clayton Ames oskas asju rikkuda. Küllap ta teadis, et Nick ei loobu oma ristikäigust selle tõpra tabamiseks. Ames ja tema käsilased külvasid kaost ja kadusid siis välkkiirelt. Mis mõtet on rääkida sellest, et Sol Sorento kadus kaheks aastaks, et seda pettust ellu viia. Meistertapja Clay Ames oli aastaid pettusest ja ohust lehanud, aga viimasel ajal oli ta liiga nobe, et teda oleks olnud võimalik kohtu alla anda või isegi üles leida.

      Kiledad sireenid lähenesid, matsid teised helid enda alla, isegi hääled Nicki peas. Kohtupersonal ja ajakirjanikud hüüdsid ja osutasid Claire’i poole. Jooksusammud; parameedikute varustuse klõbin nende kottides. Ajakirjanike kaamerad töötasid ikka veel.

      Ehkki parameedikud tulid otse nende poole, karjus Nick nagu mingi poolemeelne: „Siia! Siia! Ta sai vasakust käsivarrest haavata ja verejooks on tõsine!“

      Nad põlvitasid, kummardusid naise kohale. „Kas ma lasen lahti?“ küsis Nick nendelt. „Ma ei taha lahti lasta.“

      „Hästi tehtud, söör. Me võtame nüüd üle,“ ütles parameedik. Nick jälgis, kuidas nad Claire’i käsivarrele parema žguti panid ja haava mingi plastplaastriga katsid. Naise silmist veeresid pisarad, nii et ta oli teadvusetu.

      Nick kükitas. Tema lihased tuikasid. Ta oli omadega läbi. Ta tõusis ja läks kaugemale, tegemata välja küsimustest, mida ajakirjanikud talle hõikasid. Tavaliselt piirdus ta minimaalsete kommentaaridega – eriti pärast kaotust. Kui tema isa suri, ei olnud ajakirjanikud Nickile ega tema emale halastanud. Räägi siis veel, et kellegi kätel on verd …

      Sean, üks tema abilistest, tõmbas ta kõrvale, aga ta ei tahtnud minna. Nick tahtis teada, kas Claire saab terveks. Kui ta ei oleks naisega rääkida tahtnud, poleks ta naise lähedal olnud, kui too haavata sai. Aga ta pidi tegema Claire’ile pakkumise, millest oli võimatu keelduda.

      Politsei ajas rahva kaugemale, tõmbas kohtumaja sammaste ja kahe kuningpalmi vahele politseilindi. Nick vaatas, kuidas teine päästemeeskond surnud mehe kohale kummardus, pulssi katsus, tõusis, sosistas ja päid raputas. Üks meestest võttis mobiili, ilmselt selleks, et koronerile helistada. Üks politseinikest, neid tuli aina juurde, kattis Fred Myroni surnukeha laibakotiga, aga nad ei liigutanud teda veel.

      Nad valmistusid ära viima naist, Claire Fowler Brittenit, nutikat väikest eksperti, kes oli Sorento perekonna osava küsitlemise ja oma kindlameelse tunnistusega, mida Nickil lammutada ei õnnestunud, tema kaitse hävitanud. Sellepärast Nick teda tahtiski.

      Ta andis oma portfelli Seani kätte ja vaatas segaduses parkimismaja poole, enne kui märkas, et seegi oli eraldatud. Ta jõudis ainult paar sammu teha, enne kui üks politseinik tema juurde kiirustas ja küsis: „Advokaat, kas te nägite tulistajat? Midagi, millest oleks abi?“

      „Mitte midagi. Ma läksin temaga rääkima – kohtumeditsiinilise psühholoogiga. Tahtsin talle öelda, et ta tegi tublit tööd. Ma … ma otsisin teda. Nägin, kuidas ta pärast lasku kukkus, ma püüdsin teda aidata.“

      „Te aitasitegi. Nad viivad ta kesklinna haiglasse.“

      „Kas nad ütlesid, et ta saab terveks?“

      „Varsti saame teada. Me peame härra Myroni omastele teatama, siis naise omadele. See on halb, kui omaksed seda ajakirjandusest teada saavad ja meedia on ju siin.“

      „Te teate, et ma olen olemas, kui teil peaks küsimusi tekkima,“ kinnitas Nick.

      Ta oli Claire’i elukoha juba välja uurinud, see oli paarismaja Lakewoodi piirkonnas, ilmselt selleks, et ta oleks lähedal oma nooremale õele Darcyle, kes tema tütre järele vaatas. Nick oli uurinud Claire’i perekonda, hariduskäiku, perekonnaseisu. Naine oli aasta tagasi abielu lahutanud, tal on nelja-aastane tütar. Tema endine mees Jason „Jace“ Britten oli rahvusvahelise lennufirma teine piloot, kes elas Los Angeleses ja ajuti Singapuris, ehkki tal oli ka Naplesis korter. Nick oli tahtnud oma plaaniga edasi minna – naisega rääkida, aga praegune lõi tema ajakava segi. Claire Britten Fowler võis temast ju kohtusaalis võitu saada, aga Nickil oli vaja, et naine endast parima