Jaht varjudele. Sari "Harlequin". Karen Harper

p>

      Originaali tiitel:

      Karen Harper

      Chasing Shadows

      2016

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Viivi Variksaar

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 by Karen Harper

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11396

      ISBN (PDF) 978-9949-844-94-4

      ISBN (ePub) 978-9949-84-887-4

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Billile ja Sunnyle nende suurepärase St. Augustine’i külalislahkuse eest ja, nagu alati, Donile.

      1

      Naples, Florida

      Collieri Maakonna kohtumaja

      2014

      NÜÜD ei saa enam ometi midagi viltu minna. Kui Claire Britten ja tema klient kohtuhoonest võidukalt väljusid, oli Claire kindel, et ta on hoos. Ta oleks tahtnud rusikas käe võidukalt üles tõsta, ent jäi rahulikuks.

      Veidi üle kolmekümnese üksikemana nägi ta vaeva, et karjäärile elu sisse puhuda, ise samal ajal kohutava haigusega võideldes, ning sellest silmapaistvast võidust pidi kindlasti abi olema. Tema küsitlused ja tunnistus olid protsessi saatuse otsustanud. Süüdlane läheb vangi, selle asemel et end peita ja lasta oma perekonnal kolme miljoni suurust elukindlustust nautida. Claire’i klient, Lifeboat Insurance, ehkki väike, oli võitnud hinnatud advokaadibürood Markwood, Benton ja Chase. Ta oli aidanud võitu saada oma ala parimatest.

      Claire tõmmati koos oma ülemuse ja nende advokaadiga õue, eemale kõrgetest sammastest, mis hoidsid üleval varikatusega võlvkäiku. Neid ründas niiskuselaine ja ajakirjanikud, kes septembripärastlõunas neile peale vajusid. Keset küsimusterahet, diktofonidega väljasirutatud käsi ja ritvade otsas olevate polsterdatud mikrofonide rünnakut ja kisa otsis Claire kotist päikeseprille.

      Tema klient Fred Myron hüüdis talle üle rahvahulga kisa kõrva. „Nüüd on sellel uhkel kaitseadvokaadil päästepaati vaja. Ma võtan sellest viimast. Ma näen Ft. Mayersi ja isegi Orlando telejaamade kaameraid! Vaata aga – CNN!“

      Claire’i õlga puudutas pikk tokk, mille otsas oli porolooniga kaetud mikrofon, ja keegi karjus: „Preili Britten, palun rääkige, kuidas te aru saite, et naine ja poeg valetasid! Kas Sol Sorento polnud oma seljatagust kindlustanud, et kõik arvaksid, nagu oleks ta Key Westis uppunud? Mis reetis, et ta pole surnud?“

      „Nagu ma tunnistajapingis ütlesin,“ vastas Claire, „kasutasid proua Sorento ja Mario aeg-ajalt kogemata olevikuvormi, kui nad temast rääkisid. Teoretiseerisin, et nad teadsid, et Sol on elus, ja hoidsid temaga sidet. Siis tuvastati, et nad võtsid kõne Bahamale, kus kindlustusfirma uurija asja üle võttis ja Sol Sorento üles otsis.“

      Naishääl: „Preili Britten, kas te selgitaksite vaatajatele, mida tähendab kohtuekspertiisi lahkamine, mille te süüdistatava suhtes läbi viisite? Te pole arst, aga see kõlab väga meditsiiniliselt ja teil polnud ju surnukehagi, millega töötada.“

      „Ma ei ole meditsiinidoktor ega psühhiaater, vaid kohtumeditsiini psühholoog. Kohtuekspertiisi lahang, mida nimetatakse ka psühholoogiliseks lahanguks, tähendab seda, et inimese elu võetakse osadeks ja uuritakse – tihti on tähelepanu just inimese motiividel ja alibil. Ma vestlen ja küsitlen lahkunu lähedasi, et teada saada, kas keegi eksib reeglite vastu. Palun külastage minu kodulehte ja …“

      Keegi lähenes Claire’ile selja tagant ja trügis lähemale. Rahvahulga lärm ja neist üle lendav väikelennuk sundisid teda karjuma, et end kuuldavaks teha. Oi, see polnudki lennuk, vaid droon. Kas press võis seda filmimiseks kasutada või kuulus see kohtumaja turvateenistusele? Drooni surin oli nagu moskiito pinin ja droon polnud isegi otse nende kohal. Lennumasin paistis püsivat Sorento kaitsemeeskonna kohal. Mõned teisedki tõstsid pilke.

      Claire küsis ajakirjanikult: „Kas me võiksime korraks palmide varju murule astuda?“

      Kindlasti toob see avalik esinemine rohkem kliente kui tema firma Facebooki leht ja internetileht. See on tema tagasihoidliku elulookirjelduse tähthetk. The Naples Daily News oli temast juba kirjutanud, nii et Claire arvestas, et see reklaamib tema alustavat diplomeeritud pettusteuurimise ja kohtumeditsiinipsühholoogia firmat, millele ta oli nimeks pannud Clear Path. Hoolimata lapsetoetusest, mida Jace igakuiselt maksis, tahtis Claire ise ennast ja väikest Lexit üleval pidada. Pealegi uskus ta oma töösse ja võib-olla saab ta nüüd uuesti ka endasse uskuma hakata.

      Aga kas tal oli olnud meeles õigel ajal rohtu võtta? Pikk kohtus viibimine oli tema ajakava sassi löönud. Ta oleks tahtnud tüki šokolaadi suhu pista, et kofeiiniannust kätte saada, aga mitte kõikide silme all. Claire oli pidanud oma pärastlõunasest lühikesest uinakust loobuma. Ta oli terve nädala pidanud oma tavapäraseid kofeiiniannuseid piirama, et ta ei peaks tunnistuse andmise ajal tualeti vahet lippama ja saaks otsuse lugemise ajal saalis olla. Viimane, mida tal vaja, oli tukkuma jääda või näha kõikidest nendest emotsioonidest tekkinud jubedaid hallutsinatsioone.

      Fred hoidis tema käsivart tugevas haardes. Kahtlemata tahtis temagi intervjuus osaleda. Claire oli mõelnud, kas mõni ajakirjanik jagas ära, et Sol Sorento elukindlustuspoliisi väljamaksmine oleks väikese kohaliku kindlustusfirma Lifeboat Insurance pankrotti ajanud. Claire uskus, et meeleheitliku sooviga Sorento perekonna kindlustusnõude põhjendamatust tõestada, oli Fred asja uurimiseks ja kohtusse minekuks raha laenanud. Claire’ile oleks meeldinud töötada suuremate ja tuntumate firmadega, aga tal oli raha vaja.

      Nad läksid ajakirjanike järel mööda teed väikese murulapi suunas neljakorruselise parkimismaja juures. Claire märkas, et Sorento vastutav advokaat Nick Markwood oli kolleegide juurest eemaldunud ja tuli otse tema poole, pintsak käsivarrel ja särk päikesevalguses pimestavvalge.

      Mees oli kohtus imetlusväärselt esinenud, ta oli veenev ja nutikas. Claire teadis, et Nick Markwood polnud harjunud kaotama. Kas mees oli teel siia, et intervjuu üle võtta ja oma sõna maksma panna? Tema advokaadifirmal oli siinkandis arvestatav mõju, firma oli jõuliselt pildil väli- ja telereklaamides, aga mehe välimust ja häält arvestades oli Claire kindel, et too suudab ükskõik kellele ükskõik mida müüa. Nick Markwood oli mõjuv mees, ta oli pikk ja päevitunud, otsekui tahutud näojoonte ja kehaga, ta võis olla umbes nelikümmend, meelekohad hakkasid hõbedaseks muutuma ning see sobis tema terashallide silmadega. Claire’il oli olnud piisavalt aega meest jälgida ja ta pidi tunnistama, et talle meeldis vaadata, kuidas mees töötas, ning üritas temast sotti saada, kui Nick oma sügava veenva häälega kõneles.

      „Niisiis,“ ütles esimene ajakirjanik, heledapäine naine, kellega oli kaasas Live at Five kaameramees, „millised olid teised, mitteverbaalsed vihjed, et Sorento perekond valetas? Paljud lugejad ei pruugi seda teada.“

      „Nagu ma tunnistasin, siis peale sõnaliste vihjete arvestan ma kehakeelega, selle suletud, kaitsva olekuga, mille valetajad omaks võtavad – käed-jalad suletud,“ selgitas Claire. „Kui