Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin". Susan Mallery

riietusele vaatamata mõjuda alati seksikalt. Helen ise muretses paari liigse kilo pärast, aga Kelly küll ei märganud seda. Helen oli kurvikas, samas kui Kelly oli… igav. Tal olid pruunid juuksed, mida ta kandis hobusesabas. Pruunid silmad. Ei mingeid kehakumerusi, ei mingeid silmatorkavaid jooni. Ta oli täiesti tavaline.

      Küllap ta võiks üritada rohkem Heleni moodi välja näha, aga kellel siis sellise asja jaoks aega on? Ja kuigi ta tõotas iga paari kuu tagant, et võtab oma välimuse osas midagi ette – näiteks hakkab ripsmeid värvima –, unustas ta selle peagi ära. Kuni järgmise korrani.

      Ja nii ta siis kõmpsis oma saabastes, mis olid ilmselt üsnagi porised. Vähemalt pakub raamatuklubi toredat vaheldust. Siinsed vestlused olid alati huvitavad ja pakuti ka veini.

      „Kas lugesid selle uuesti läbi?” küsis Helen oma raamatuga vehkides. „Mina mitte. Leidsin, et kahest korrast piisab.”

      „Mina lugesin.” Kelly jaoks ei tulnud raamatu lugemata jätmine kõne allagi. Tema luges raamatu alati läbi ja tegi ka märkmeid. Tema järgis alati korralikult kõiki reegleid. Kui masendav. Ta peaks rutiinist välja rabelema. Ehk oleks aeg anda taas tõotus asuda ripsmeid värvima.

      Nad sisenesid saali ja tervitasid sõpru. Ilus kolme lapse ema Paula oli juba kaasa toodud veinipudelid avanud. Keegi oli seadnud lauale taldrikud küpsiste ja tassikookidega. Kelly heitis pilgu registreerimislehele, kust sai kinnitust, et järgmisel kuul peab tema veini tooma, ning et siis on kavas arutada Eleanor Roosevelti memuaare.

      Ta võttis koogi just hetkel, kui uksest astusid sisse järgmised klubilised. Viiekümnendates eluaastates innukas lapitekimeister Sally, kel oli Petal Pushersis kõige suurem müügilett, teatas: „Daamid, meil on uus klubiliige. Ja teate mis? Ta on mees!”

      Kelly heitis pilgu äsja võetud koogile. Ta tahtis hammustada suure suutäie – või parema meelega küll putkata tagavaraväljapääsu poole. Või susata Heleni käsivart ja pilgata valjult: „No mis ma ütlesin!” Sest ta teadis juba ringi keeramatagi, kelle ta lävelt leiab. Griffith oli tagasi nagu Terminaator, ja tema ei saanud mitte midagi ette võtta.

      GRIFFITH Burnett oli harjunud olema tähelepanu keskmes nii sümpoosionil, kus arutati, kuidas mikromajad võiksid anda Aafrika vaesematele riikidele uue elu ja täita Euroopa ja Ühendriikide suurlinnade kodutute vajadused, kui ka pidulikul heategevusüritusel, mille eesmärk oli koguda raha abivajavatele lastele ja kuhu ta oli kutsutud esinema. Ta tundis end rahva ees hästi – või vähemalt nii ta oli seni arvanud. Ruumis, kus oli ligemale tosin naist, kes vahtisid talle huviga otsa, ei tundnud ta end sugugi nii vabalt.

      Ei, mõtles ta ruumis ringi vaadates. Ligemale tosin, miinus üks. Sest Kelly ei vaadanud tema poolegi.

      „Saage tuttavaks, Griffith Burnett. Te peaks ju teda tundma. Tal on see kiirtee ääres paiknev tibatillukesi maju tootev ettevõte. Ta kasvas siinkandis üles. Tema vanemad on Mark ja Melinda, kes kolisid poole aasta eest New Mexicosse. Griffith tahab meie raamatuklubiga liituda.”

      Griffith ootas paratamatut küsimust: „Miks?” Aga naised üksnes naeratasid ja noogutasid. Välja arvatud Kelly, kelle tähelepanu oli suunatud koogile.

      „Ma tutvustan sind teistele,” ütles Sally. Kuna nad olid koos sisse astunud, võttis Sally endale vähemalt selleks õhtuks Griffithi eest hoolitseja rolli.

      Ta käis ruumis ringi ja – alustades kolme lapse emast ning lõpetades sellega, kelle pärast Griffith siia oli tulnud – luges nimed ette kiiremini, kui Griffith jõudis need meelde jätta.

      „Kelly Murphy.” Sally kulm tõmbus kipra. „Te käisite ju vist koos koolis? Või on Kelly pigem su venna vanune? Minul kaob kõigi nende lastega järg käest. Aga Helen Sperryga oled sa vist ühevanune?”

      „Mina olen aasta vanem,” ütles Helen kätt ulatades. „Tere. Meil oli vist ühiskonnaõpetus koos.”

      „Oli tõesti.” Ta ootas, kuni Kellyl ei jäänud üle muud kui talle otsa vaadata. „Tere, Kelly.”

      „Tere, Griffith.” Kelly hääletoon polnud sugugi sõbralik ning klappis ta suurtest pruunidest silmadest kumava ettevaatusega.

      Kelly nägi hea välja. Kindlasti on mehi, keda tõukab eemale sitside ja satside puudumine, aga Griffithile just see Kelly juures meeldiski. Temale meeldisid teravad nurgad ja valskuse puudumine. See, et Kelly oli just selline, nagu välja paistis. Ta oli tark ja otsusekindel ega tee edasist Griffithi jaoks lihtsaks. Griffithile olid ikka väljakutsed meeldinud ning ta oli selleks valmis.

      „Miks sa siin oled?” küsis Kelly.

      Kelly kõrval seisev Sally kangestus. „Kelly, kullake, mis lahti? Griffith tahab meie raamatuklubiga liituda.”

      „Ja lugeda „Söö, palveta, armasta”? Raske uskuda.”

      „Kas sa kahtled mu lugemisoskuses või huvis teema vastu?”

      Kelly suunurk tuksles. Mees arvas, et pigem ärritusest kui sellest, et ta pidas vastust vaimukaks, kuigi Griffithil polnud midagi selle vastu, et naine naeratas.

      „Naise emotsionaalne ja vaimne teekond on küll vaevalt sedasorti asi, mis võiks sinule huvi pakkuda,” märkis Kelly vaikselt.

      „Sa arvad siis, et sa tunned mind nii hästi, et võid selle üle otsustada?”

      Nüüd pidasid neid juba kõik silmas ja kuulasid pealt. Griffith astus talle lähemale. Nii lähedale, et Kelly pidi talle silma vaatamiseks pisut pead tõstma.

      „Minu silmis on naise teekonna juures kõik huvitav. Mulle meeldib avastada, et ta on hoopis teistsugune, kui mina arvasin. Mulle meeldib ootusärevus.”

      Oli kuulda, kuidas kellelgi jäi hing kinni. Mitte Kellyl. Tema silmad tõmbusid kissi. „Järgmisel kuul loeme Eleanor Roosevelti autobiograafiat.”

      „Mul veab. Olen teda alati imetlenud.”

      Valevorst.

      Kelly ei öelnud seda valjult, aga mõtles küll nii. Griffith surus naise sisemist võitlust jälgides naeru maha. Ilmselt kujutas Kelly ette, kuidas virutab peos olev koogi talle näkku, keerab kannal ringi ja sammub minema. Aga ta ei saanud seda teha. Ta hoidis end alati vaos. Ja Griffith kavatses panna ta enesevalitsuse igal moel proovile.

      Kuid mitte sel õhtul. Sel õhtul oli tema plaanis üksnes järgmine samm. Ta tahtis kedagi oma ellu – ta oli jõudnud otsusele, et tema tee õnnele on sarimonogaamia ja et nad võiks jõuda Kellyga vastastikuse mõistmiseni.

      „Kas sinu meelest kulutas autor oma lahutuse lahkamisele liiga palju aega?” küsis Kelly. „Kas oleksime pidanud kohe teekonna juurde jõudma?”

      Griffith oli proovile panekut oodanud, aga lootnud, et see saab olema raskem. „Ta ei lahka oma lahutust. Tegelikult ei räägita eriti palju sellest, mis läks nihu. Aga kirjutatust on selge, et lahutus oli raske.”

      Ja seda teadis Griffith oma kogemusest. Millegi persse keeramine polnud kunagi meeldiv, aga keerata persse midagi nii olulist oli väga karm.

      „Ja Taimaast rääkiv osa?” küsis Kelly.

      „Sa pead silmas Indoneesiat?”

      Kelly tuli lüüasaamisega väärikalt toime. Sarkastilise märkuse asemel saatis ta mehele ootamatu naeratuse – mis andis mehele vinge hoobi – ning pakkus talle oma kooki.

      „Tere tulemast meie raamatuklubisse.”

      „Tänan.”

      „Nüüd aga vabanda mind, mulle kulub ära klaas veini.”

      „TA oli tore,” ütles Helen, kui Kelly ta koju viis.

      Polnud vähimatki vajadust täpsustada, kellest jutt. Kelly oli talunud just äsja oma kogu elu kõige pikemat kolme tundi, mille pidi veetma Griffithiga samas ruumis. Ta kuulas, kuidas mees analüüsis raamatut, viskas nalja ja võlus ära kõik naised. Muidugi välja arvatud tema. Aga tema oli pidanud elama üle Griffithi eemaletõrjumise, nii et tema oli eriline.