Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin". Susan Mallery

pidas end selles süüdlaseks. Tema plaan oli ju asuda tööle suurde rahvusvahelisse arhitektuuribüroosse ja luua muuseume ning elegantseid pilvelõhkujaid, kuid ta armus hoopiski mikromajadesse. Jane ei kiitnud seda heaks.

      „Kui sa vaid teaks, kui paljud on valmis kõigest tšeki välja kirjutama,” ütles ta hoopis. „Kuigi mul pole ka nende vastu midagi, sest nende käest tuleb raha.”

      „Aga tegelikult on vaja mõlemat poolt. Ilma sinu tööta poleks tšekil mingit mõtet.”

      „Seda minagi.”

      Kelly seisis Griffithist pisut eemal. Ta kehahoiak oli vaba ja avatud. Ta oli siia tulemise põhjuse unustanud. See tähendas, et Griffithil oli aeg talle seda meenutada.

      „Millest sa tahtsid rääkida?”

      Kelly pilgutas üllatunult silmi ning oma missiooni meenutades muutus kogu ta hoiak. „Õige jah.” Ta köhatas. „Ma, seda et… asi on nii, et…”

      Griffith ootas kannatlikult. „Jah?”

      „Sind on üsna sageli näha. Minu läheduses.”

      „Läheduses” kõlas paremini kui „jälitamine”. Palju paremini. Griffith naeratas talle, lootes, et see aitab.

      „Nii see tõesti on,” lausus ta vaikselt. „Olen üritanud sind tundma õppida, ilma et see liigselt silma torkaks. Spiooni minust vist ei saaks.”

      Kelly pinge andis pisut järele. „Ega vist jah.”

      „Anna andeks, kui olen pannud sind ebamugavasse olukorda. Seda eesmärki mul küll ei olnud.” Nüüd oli Griffithi kord närvis olla. Kelly ei mänginud mänge, nii et ka tema ei saanud seda teha. Ta pidi aus olema.

      „Märkasin sind siia tagasi kolides kohe. Sa olid Sveniga koos ja ma sain aru, et pean selle peast viskama. Aga siis läksite te lahku. See oli kuue kuu eest, nii et loodetavasti oled sa temast üle saanud.”

      Kelly silmad läksid suureks. „Okei.” Ta venitas sõna kolme silbi pikkuseks.

      „Nii et lugu on nii, et ma tahan, et me õpiksime teineteist paremini tundma. Mulle tundub, et me võiks klappida. Kui mul on õigus, siis tahaksin, et liiguksime edasi.” Ta vaatas Kellyle silma. „Ma olen korralik mees. Ma usun sarimonogaamiasse. Ma ei taha armastust ega abielu ega igikestvat õnne. Aga ma tahan pikaajalist suhet. Loodetavasti tunned sina sama ja meil õnnestub midagi välja mõelda.”

      Kelly suu vajus lahti. Ta sulges selle ja taganes sammukese. „Umbes nagu sõbrad, kes on ka armukesed?”

      „Midagi sellist jah, kuigi mina pidasin silmas rohkem armukesi, kes oleksid ka sõbrad.”

      „Sa tahad minuga voodisse minna?”

      Griffithi nägu läks naerule. „Kelly, seda tahab pea iga mees, kes sind näeb, aga et kõik oleks selge, siis jah. Ma tahaks seda väga.”

      „Ma ei saa aru.” Kelly tõstis käe. „Võtan öeldu tagasi. Ma saan aru, mis sa ütlesid, aga… vau!”

      Vau oli parem kui „mine metsa” või „käi põrgusse”, nii et Griffith leppis sellega. „Ju sa tahad selle üle mõelda.”

      „Jah, see kuluks küll ära.” Kelly oli täiesti rabatud. „Sa lugesid siis raamatut „Söö, palveta, armasta” sellepärast, et mind voodisse saada?”