Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin". Susan Mallery

on>

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Secrets of the Tulip Sisters

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Mari Tuuling

      Korrektor Inna Viires

      © 2017 by Susan Mallery, Inc

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11384

      ISBN (PDF) 978-9949-844-55-5

      ISBN (ePub) 978-9949-84-875-1

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Suur tänu Lynn VL-ile hindamatu abi eest selle romaani jaoks materjali kogumisel. Lynn, sa oled fantastiline ja vestlused sinuga on harivad!

      Suur tänu.

      ESIMENE PEATÜKK

      KELLY Murphy oli valmis leppima maailmas toimiva teatud ebaõiglusega. Et šokolaadikoogis on rohkem kaloreid kui selleris. Et valgete pükste jalga panemine tähendab pahade päevade algust sõltumata sellest, mis seisus tsükkel tegelikult on. Et autol saab bensiin otsa üksnes neil päevadel, kui ta on kuskile hilinemas. Aga talle ei meeldinud see – ja ta keeldus sellega leppimast –, kui ebaõiglane oli, et Griffith Burnett mitte üksnes ei kolinud umbes aasta eest Washingtoni osariiki Tulpen Crossingisse tagasi, vaid et ta oli ka millalgi viimase paari kuu jooksul ilmselt otsustanud veeta oma päevi tema sabas käies.

      See mees oli kõikjal. Kõikjal. See mees oli tema eluaia lehetäi. Vabaõhupulmade umbrohi ja vihm ning see, kes lobiseb ootamatult filmi lõpu välja just siis, kui sina jõuad kõige huvitavama osani. Kõik ühtekokku ja korraga.

      „Sa panustad sellesse mehesse väga palju energiat,” märkis Helen Sperry sellisel katsume-hullu-tüdrukuga-hästi-läbi-saada toonil.

      „Asi pole minus,” kinnitas Kelly. „Ega siis mina ole kogu aeg igal pool. Ega siis mina luura.”

      „Kui sa näed teda igal pool, kus käid, siis võiks ju ka väita, et hoopis sina jälitad teda.”

      „Sellele väitele ei vaevu ma isegi vastama,” pomises Kelly käsitöö- ja kunstikeskuse ette keerates ja seal autot parkides.

      „Kas sa tundsid teda kooli ajal?” küsis Helen. „Palju sa temast noorem oled? Kolm aastat? Teil ei saanud ju olla ühised sõbrad.”

      „Ei olnudki. Mina olin keskkooli teises klassis, kui tema oli viimases,” tunnistas Kelly. „Meil polnud koos ühtki tundi.”

      Aga see ei tähendanud veel, et ta ei teadnud, kes Griffith on. Griffith Burnetti tundsid kõik. Griffith oli üks neist vähestest jumalikest poistest, keda oli õnnistatud nii hea välimuse, aju kui ka spordiandega. Kelly oli aga olnud pisut omapärane tüdruk, keda Griffith ei märganud… kuni murdis Kelly noore ja õrna südame.

      „See, et tema on alati samas kohas kus sina, on kindlasti lihtsalt juhus,” arvas Helen. „Anna andeks, et ma loogika käiku lasen, aga me elame ju tibatillukeses linnas. Meie sinuga satume pidevalt kokku. Mina näen sind päeva jooksul viissada korda.”

      Kelly naeratas. „Aga meie oleme sõbrad ja mulle meeldib sind näha.”

      „Sama siin.” Helen vaatas talle otsa. „Kas kõik on kombes või on midagi, millest ma pole teadlik?”

      „Mitte midagi muud peale Griffithi,” kinnitas Kelly. „Sul on kindlasti õigus. See on kindlasti puhas juhus, et mul ei õnnestu teda nägemata kahte sammugi astuda.” Sõnadesse panduna kõlas see päris kenasti, aga ta ei uskunud seda hetkekski.

      Kui tema oleks keegi teine või kui Griffith ei oleks see, kes on, siis võiks ju arvata, et Griffith tunneb tema vastu huvi… nagu poiss tüdruku vastu. Griffith rääkis alati temaga kohtudes ja naeratas. Ta pilk jäi Kellyl pikemaks peatuma. Aga polnud vähimatki võimalust, et Griffith võiks tahta temalt midagi sellist. Kellyl olid selle kohta asitõendid.

      Pisut üle kolmeteistkümne aasta tagasi oli tema keeranud ümber nurga ja jooksnud Griffithile otsa. Ta oli just teel inglise keele tundi ja Griffith… noh, tal polnud aimugi, millega poiss tegeles. Vähem kui sekundi jooksul – kui ta raamatud olid laiali lennanud – olid nad surutud rinnust reiteni kokku. Ta polnud elu seeski ühelegi poisile nii lähedal olnud. Polnud elu seeski… nii kõike tajunud.

      Siis astus Griffith sammukese tagasi ja aitas tal raamatud kokku korjata ja tegi talle silma, samas kui tema kokutas vabandussõnu, ning veel enne, kui Kelly jõudis tuisata turvalisse klassiruumi, surus poiss tal kergelt ja väga õrnalt kätt.

      Nende imeliste sekundite jooksul, kui poisi sõrmed puudutasid tema omi ja nad vaatasid teineteisele silma, oli Kelly Griffithisse jäägitult armunud.

      See oli sedasorti tõeline armastus, mis saab tärgata üksnes puhtas ja kogenemata südames. Kellyt polnud isegi kunagi suudeldud. Ja sellest hetkest peale unistas tema üksnes Griffithist.

      Kõigest nädal aega hiljem sammus ta Griffithist ja ta sõpradest mööda. Üks Griffithi sõpradest hüüdis midagi sellist, et ta on „pandav”. See rõve ja vastik sõna pani Kelly nina krimpsutama, aga seda ei saanud võrreldagi Griffithi nagu muuseas lausutud sõnadega: „Minule ei paku ta küll vähimatki huvi.”

      Kohutavalt löödud Kelly keeras kannal ringi ja pani jooksu. Ta oli nii õnnetu ja solvunud, et tal oli vajadus oma emotsioonid kuskile välja valada. Sel õhtul oli tal emaga sedasorti tüli, kus öeldakse välja asju, mida oleks targem ütlemata jätta, ning mille tulemusena muutub elu igaveseks. Mõistusega võttes sai Kelly aru, et Griffithiga aset leidnul pole vähimatki pistmist sellega, et ema jättis vähem kui kaheteistkümne tunni pärast perekonna maha, aga tema ajus olid need kaks sündmust igavesti seotud.

      Ta viskas need mälestused peast ja haaras raamatu „Söö, palveta, armasta”, mis pidi tulema raamatuklubis sel õhtul arutlusele – juba kolmandat korda –, ja tõotas endamisi, et sellest hetkest peale ei mõtle ta enam iial Griffithi peale. Vähemalt järgmise kolme tunni jooksul küll mitte.

      Ta sammus Heleni järel käsitöö- ja kunstikeskusesse, millest loodeti linnale turismimagnetit ja mis kandis parasjagu nime Petal Pushers. Keskuses olid müügiletid, kus sai müüa kõike alates käsitööst ja lõpetades vanavara ning toiduainetega. Tohutu suure saali tagumises otsas oli suur lava ja ruumid vastuvõttude jaoks, mida linnarahvas sai kasutada. Ainsana puudusid siit turistid. Puhkajad tulid hea meelega kevadisele tulbifestivalile, kuid muul ajal eriti mitte.

      Kellyl oli tahtmine öelda, et see pole tema probleem, aga turismiarenduskomitee liikmena oli tal turistide siinsesse paradiisinurgakesse meelitamise vastu õigustatud huvi.

      Oli teisipäeva õhtupoolik ja Petal Pushers oli suletud. Koosolekuruumidesse viiv pikk koridor oli hämara valgustusega ja nende sammud kajasid kulunud linoleumil vastu – Kelly omad rohkem kui Heleni omad. Võib-olla sellepärast, et Helen kandis lahedaid madalaid kingi, Kelly polnud aga vaevunud töösaapaid jalast võtma. Ega ka teksaseid. Ega ka seljast pisut määrdunud T-särki.

      Ta tõotas endamisi, et kunagi hakkab ka tema oma riietuse