Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski

au?”

      „Tema vagamees läks haisema.”

      „Mismoodi haisema? Sa ajad miskit tühja loba, tahad miskit jõledust suust välja ajada. Ole vait, loll! Luba, ma istun sulle sülle, Aljoša, näe, niiviisi!” Ja äkitselt oligi ta, end väheke kergitades ja naerdes, krapsti Aljošal süles nagu miilustav kass ja haaras tal parema käega hellalt kaela ümbert kinni. „Ma teen su meele rõõmsaks, sa mu vaga poiss! Ei, no tõesti, kas sa ikka lubad mul oma süles istuda või paned pahaks? Kui käsid, lähen kohe maha!”

      Aljoša oli vait. Ta istus, julgemata ennast liigutada, ta kuulis Grušenka sõnu „kui käsid, lähen kohe maha”, kuid ei vastanud, oli otsekui tardunud. Ent temas ei olnud seda, mida oleks vahest oodanud ning mida võib-olla kujutles temas praegu olevat vähemasti Rakitin, kes oma kohalt teda himukalt jälgis. Tema suur hingevalu oli endasse neelanud kõik tunded, mis tema südames oleksid võinud süttida, ja kui ta oleks vaid suutnud endale praegusel hetkel täielikult aru anda, oleks ta ka ise taibanud, et on sel silmapilgul igasuguse ahvatluse ja kiusatuse vastu kindla soomusega kaitstud. Kuid hoolimata kogu tema praeguse hingeseisundi ähmasest käsitamatusest ja kõigest teda vaevavast südamevalust oli ta siiski tahtmatult üllatunud ühest uuest ja kummalisest tundest, mis tema südames oli tärganud: see naisterahvas, see „kohutav” naine ei äratanudki temas praegu endist hirmu, seda hirmu, mida ta oli varem alati tundnud juba vähimalgi unistamisel naisterahvast, kui midagi niisugust tema hinges vaid vilksatas, vaid vastupidi: see naisterahvas, keda ta oli kartnud üle kõige ja kes nüüd ta süles istus ning teda kallistas, äratas temas praegu äkitselt sootuks teistsuguse, ootamatu ja erilise tunde, mingi ebatavalise, suure ja puhtsüdamliku uudishimu tema vastu, ja seda juba ilma igasuguse pelglikkuseta, vähimagi varasema õuduseta – ning nimelt see oli peamine, nimelt see üllatas teda ennastki.

      „Kuulge, jätke see tühi jahmerdamine,” pahvatas Rakitin, „paku parem šampanjat, ise tead, et oled mulle võlgu!”

      „Võlgu jah! Kuuled, Aljoša, ma lubasin talle ju tagatipuks veel šampanjat, kui ta vaid su siia toob. Olgu siis šampanja, ja ma joon! Fenja, Fenja, too meile šampanjat, too see pudel, mille Mitja siia jättis, lippa kähku! Ma olen küll ihnuskoi, aga pudeli panen lauale, mitte sulle, Rakitka, sina oled putukas, aga tema on vürst! Ja ehkki mul on praegu muud asjad südamel, heakene küll, joon ka ise koos teiega, sest tahaks lihtsalt möllata!”

      „No mis tähtis silmapilk see sul siis praegu säärane on, ja mis „sõnumist” sa rääkisid, kui tohib küsida – või on see saladus?” pistis Rakitin jälle uudishimulikult vahele, tehes kõigest väest nägu, nagu ei paneks tähelegi, kuidas ta kogu aeg nina pihta saab.

      „Oh ei, see pole miski saladus, sa tead seda isegi,” lausus Grušenka nüüd murelikult, ta pööras pea Rakitini poole ja kallutas end Aljošast eemale, ehkki istus ikka veel tal süles ja hoidis kätt tema kaela ümber, „ohvitser on tulemas, Rakitin, minu ohvitser!”

      „Olen kuulnud, et ta tulemas on, aga kas siis juba nii ligidal?”

      „Praegu on ta Mokrojes, ta saadab sealt kulleri, nii ta kirjutas, ma sain ennest kirja. Nüüd istun ja ootan kullerit.”

      „Etskae! Miks siis just Mokrojes?”

      „See on juba pikem jutt, ja aitab sulle nüüd!”

      „Ja Mitenka – oi, oi, on vast lugu! Kas ta üldse teab?”

      „Teab? Midagi ta ei tea! Kui teaks, siis tapaks. Ega ma praegu seda kardagi, ma ei karda praegu tema nuga. Ole vait, Rakitka, ära tuleta mulle Dmitri Fjodorovitši meelde: ta on mu südame puruks tampinud. Ja üldse, ma ei taha praegusel hetkel sellele kõigele mõeldagi. Ma võin mõelda Aljošetškale, ma vaatan Aljošetškat … Naerata nüüd ometi, kullake, ole nüüd lõbusam, muiga vähemalt mu rumaluse üle, muiga minu rõõmu üle… Ja ta naeratabki, nüüd naeratabki! Ja missugune lahke pilk tal on! Tead, Aljoša, ma mõtlesin kogu aeg, et sa oled minu peale pahane, tunaeilse pärast, selle preili pärast. Ma olin koer, tõsi mis tõsi… Ainult et see on ikka hea ka, et niiviisi läks. See oli paha, ja oli ka hea,” muigas Grušenka äkitselt, ja tema muigest käis läbi mingi väike julmusevälgatus. „Mitja ütles, et preili olevat kisendanud: „Talle tuleks piitsa anda!” Mina solvasin teda küll väga sügavasti. Tema kutsus ju mind külla, tahtis must võitu saada, mind oma šokolaadiga ära meelitada… Ei, see on hea, et asi sedasi läks,” muhatas ta jälle. „Ma ainult kardan ikka veel, et sina oled nüüd pahane…”

      „Einoh, tõepoolest,” taipas Rakitin äkitselt sügavas hämmastuses. „Ta ju kardabki sind, Aljoša, ikka tõesti – kardab sihukest tibupoega!”

      „Sinule, Rakitka, on ta tibupoeg, palun väga… sest et sinul ei ole südametunnistust, nii on lood! Ja kui teada tahad, siis mina armastan teda kõigest hingest, tõsijutt! Kas sa usud, Aljoša, et ma sind kõigest hingest armastan?”

      „Oh sind häbitut! Saad sa aru, Aljoša, ta avaldab sulle armastust!”

      „Ja mis siis, ma ju armastan teda!”

      „Kuid ohvitser? Kuid kuldaväärt sõnum Mokrojest?”

      „See on üks asi, siin aga hoopis teine.”

      „Või nii – et naiste asjad käivad siis sedamoodi!”

      „Ära aja mind vihale, Rakitka,” pahvatas Grušenka ägedalt, „see on üks asi, siin aga hoopis teine! Aljošat armastan ma koguni teisiti. See on tõsi, Aljoša, mul oli kunagi sinuga üks mõte, õieti kaval mõte. Ma olen ju alatu, ma olen ju meeletu, jah, aga mõnel hetkel näen ma sinus just nagu oma südametunnistust. Ma mõtlen kogu aeg: ta peab mind, nurjatut, nüüd küll täielikult põlgama! Ma mõtlesin seda ka tunaeile, kui preili juurest siia jooksin. Juba ammu olen ma sind niiviisi tähele pannud, Aljoša, ka Mitja teab seda, ma olen seda talle öelnud. Ja Mitja saab sellest niisamuti aru. Kas sa usud, Aljoša, tõesõna, teinekord vaatan sind, ja mul on häbi, mul on enda pärast häbi… Ja kuidas ma üldse sinu peale mõtlema olen hakanud või mis ajast, ma ei tea, ei mäleta…”

      Tuli Fenja ning asetas lauale kandiku avatud pudeli ja kolme täidetud pokaaliga.

      „Šampanja saabus!” hüüdis Rakitin. „Sa oled ärevil, Agrafena Aleksandrovna, ja rööpast väljas. Kui pokaalitäie ära jood, lööd tantsu. Aijah, sedagi pole nad osanud teha,” lisas ta pudelit silmitsedes. „Vanaeit kallas köögis pokaalidesse, ja pudel toodi lahtiselt, ja soe veel pealegi. Kuid olgu siis nii!”

      Ta astus laua juurde, võttis pokaali, jõi ühe sõõmuga tühjaks ja kallas endale teise täie.

      „Ega šampanja ligi just eriti sageli pääsegi,” lausus ta keelt limpsates, „noh, Aljoša, lase käia, võta pokaal ja näita oma võimeid! Mille terviseks me siis võtame? Paradiisivärava auks? Võta pokaal, Gruša, joo ka sina paradiisivärava auks!”

      „Mis paradiisiväravast sa räägid?”

      Ta võttis pokaali kätte. Ka Aljoša võttis pokaali, rüüpas lonksu ja pani pokaali lauale tagasi.

      „Ei, ma parem ei võta!” naeratas ta vaikselt.

      „Ise kiitlesid küll!” hüüdis Rakitin.

      „Kui nii, siis ei joo ka mina,” ütles Grušenka vahele, „pole õiget tahtmistki. Joo see pudel üksi tühjaks, Rakitka. Kui Aljoša joob, joon ka mina.”

      „Kus nüüd läks õrnutsemiseks!” õrritas Rakitin. „Ise istub teisel süles! Heakene küll, temal on mure, aga sinul? Tema mässab oma Jumala vastu, vorstigi oli valmis sööma…”

      „Mis siis lahti on?”

      „Tema vagamees heitis täna hinge, vagamees Zossima, pühak.”

      „Isa Zossima on surnud!” karjatas Grušenka. „Issand, ja mina ei teadnudki!” Ta lõi jumalakartlikult risti ette. „Issand, ja mis mina teen – ma istun siin praegu tema süles!” – ta pöördus äkitselt nagu ehmudes ringi, kargas silmapilk sülest maha