Kaks suudavad saladust hoida. Karen McManus

esitada.”

      Politseinik pöörab end ringi pooliku naeratusega, mis tardub, samal ajal kui kohvitass ta käest libiseb ja maha puruks lendab. Sekundi jooksul ei reageeri meist keegi ning siis hakkavad kõik korraga tegutsema, haarates majapidamispaberit ja korjates Mana musta-valgeruuduliselt plaaditud põrandalt pakse kruusikilde.

      „Mul on väga kahju,” kordab Rodriguez muudkui. Ta on minust ja Ezrast kõige rohkem viis aastat vanem ning tundub, et ta pole ise ka päris kindel, kas ta on tegelikult täiskasvanu või ei. „Ma ei mõista, mis juhtus. Ostan sulle uue kruusi.”

      „Oh armas taevas,” sõnab Mana teravalt. „Need maksavad toidupoes kaks dollarit. Istu maha ja ma annan sulle uue tassi. Teie ka, lapsed. Laual on mahla, kui tahate.”

      Me kõik seame end sisse köögilaua ümber, millele on kenasti pandud kolm taldrikualust, söögiriistad ja klaasid. Konstaabel Rodriguez võtab rinnataskust märkmiku ja lappab seda, kulm kipras. Tal on süüdlaslik nägu, mis on murelik isegi nüüd, kui ta mu vanaema asju ei lõhu. „Aitäh, et täna hommikul aega leidsite. Tulin just Kilduffide juurest ja Melanie rääkis mulle, mis eile õhtul Fulkerson Streeti viadukti juures juhtus. Kahjuks pean ütlema, et tegemist tundub olevat allaajamise ja sündmuskohalt põgenemisega.” Enne Ezra kõrvale istumist ulatab Mana talle uue tassi kohvi, ja konstaabel Rodriguez võtab sellest ettevaatlikult lonksu. „Aitäh, proua Corcoran. Nii et oleks suur abi, kui te saaksite mulle rääkida kõigest, mida tähele panite, isegi kui see ei tundu olevat tähtis.”

      Ma ajan end toolil sirgu ja Ezra pööritab silmi. Ta teab täpselt, mis mu peas toimub. Kuigi eilne õhtu oli kohutav, olen ikkagi pisut elevil, et saan osa päris politseiuurimisest. Olen seda hetke pool elu oodanud.

      Kahjuks pole minust mingit kasu, sest ma ei mäleta peaaegu midagi peale selle, et Melanie püüdis härra Bowmani aidata. Ezrast pole rohkem tolku. Mana on ainuke, kes pani tähele pisiasju, näiteks seda, et härra Bowmani kõrval tänaval vedelesid vihmavari ja plastkarp. Ja uurijana on Ryan Rodriguez pettumust valmistav. Ta kordab muudkui samu küsimusi, ajab äärepealt uue tassitäie kohvi ümber ja kogeleb Melanie nime öeldes pidevalt. Selleks ajaks, kui ta meid tänab ja Mana ta välisuksele saadab, olen ma veendunud, et konstaabel Rodriguez peab veel paar aastat õppima, enne kui teda saab uuesti omapäi asja uurima lasta.

      „Ta oli üsna lahmiv,” ütlen ma, kui Mana kööki tagasi tuleb. „Kas siinsed inimesed võtavad teda politseinikuna tõsiselt?”

      Mana võtab pliidi kõrvalt kapist panni välja ja asetab selle eesmisele pliidirauale. „Ryan on igati võimekas,” ütleb ta teadvalt, astudes külmkapi juurde ja võttes välja võitoosi. Ta paneb toosi köögikapile, lõikab piraka tüki võid ja viskab selle pannile. „Ta pole ehk päris tema ise. Tema isa suri mõne kuu eest. Vähki. Nad olid väga lähedased. Ja aasta enne seda suri ta ema, nii et sellel perel on järjest mitu hoopi olnud. Ryan on kõige noorem ja ainuke, kes elab endiselt kodus. Ta on end ilmselt üksildasena tundnud.”

      „Ta elas koos vanematega?” küsib Ezra. „Kui vana ta on?” Mu vend suhtub üsna kriitiliselt täiskasvanutesse, kes elavad endiselt kodus. Tema on samasugune inimene nagu Sadie, kes kolib välja niipea, kui tint on lõputunnistusel kuivanud. Tal on kümneks aastaks plaan, millesse kuulub lihtne töökoht raadiojaamas ja kõrvaltöö diskorina, kuni tal on piisavalt kogemust, et ise saadet tegema hakata. Ma püüan mitte paanikasse sattuda iga kord, kui kujutan ette, kuidas ta jätab mu maha ja mina teen … kes teab mida.

      „Kakskümmend kaks vist. Või kakskümmend kolm,” ütleb Mana. „Kõik Rodriguezte lapsed elasid kolledži ajal kodus. Ryan jäi sinna, kui isa haigestus.” Ezra laseb õlad süüdlaslikult kühmu, samal ajal kui minu kõrvad lähevad kikki.

      „Kakskümmend kolm?” kordan ma. „Kas ta käis Lacey ­Kilduffiga ühes klassis?”

      „Vist küll,” ütleb Mana, kui ta lööb muna nüüd särisevale pannile.

      Ma kõhklen. Ma vaevu tunnen vanaema. Me pole oma kohmetute, harvade Skype’i vestluste ajal kunagi rääkinud minu kadunud tädist ja mul pole aimugi, kas Lacey surm on Mana jaoks eriti valus selle pärast, mis Sarah’ga juhtus. Peaksin ilmselt suu kinni hoidma, aga …

      „Kas nad olid sõbrad?” prahvatan välja. Ezra näole tuleb ilme, mis ütleb: „Hakkab pihta.”

      „Ma ei tea. Nad olid tuttavad küll. Ryan kasvas siinsamas üles ja nad mõlemad töötasid … Hirmuvabrikus.” Ta kõhkleb enne uue nime ütlemist nii pisut, et see jääb mulle äärepealt märkamatuks. „Enamik noori töötas. Töötavad endiselt.”

      „Millal see avatakse?” küsib Ezra. Ta vilksab minu poole, nagu teeks mulle teene, aga tal polnud vaja vaeva näha. Ma vaatasin kuupäevad üle niipea, kui saime teada, et kolime Echo Ridge’i.

      „Järgmisel nädalavahetusel. Vahetult enne seda, kui teie kooli lähete,” ütleb Mana. Nii hilja kui Echo Ridge’is pole meil kooli­aasta kusagil alanud, ja see on koha üks pluss. La Puentes olime me tööpühaks juba kaks nädalat koolis käinud. Mana osutab praelabidaga kraanikausi taga oleva köögiakna poole, kust avaneb vaade majatagusele metsale. „Küll te seda siis kuulete. Sinna saab läbi metsa kümne minutiga.”

      „Tõesti?” Ezra on hämmeldunud. Mina ka, aga peamiselt tema olematute teadmiste üle. „Nii et Kilduffid elavad endiselt selle koha taga, kus nende tütar … kus keegi, noh …” Ta vakatab, kui Mana pöörab end meie poole kahe taldrikuga, mõlemal tohutu kohev omlett, ja asetab need meie ette. Ezra ja mina vahetame üllatunud pilke. Ma ei mäleta, millal meist kumbki oleks hommikusöögiks midagi peale kohvi võtnud. Aga mul hakkab hea lõhna peale suu vett jooksma ja mu kõht koriseb. Pärast neid kolme müslibatooni, mis olid mu õhtusöök eilsel lennul, pole ma rohkem midagi söönud.

      „Noh.” Mana istub meie vahele ja valab endale laual olevast keraamilisest kannust apelsinimahla. Kannust. Mitte pakist. Mõtlen hetkeks, miks peaks keegi nägema vaeva ja paki sisu kannu ümber valama, kuid võtan siis lonksu ja taipan, et mahl on värskelt pressitud. Kuidas Mana ja Sadie üldse omavahel suguluses saavad olla? „See on nende kodu. Kahel nooremal tüdrukul on naabruskonnas palju sõpru.”

      „Kui vanad nad on?” küsin ma. Melanie ei olnud ainult Sadie lemmiklapsehoidja; ta oli Sadiele keskkoolis ka peaaegu mentori eest – ja põhimõtteliselt ainuke inimene Echo Ridge’ist, kellest ema üldse rääkis. Aga ma ei tea Melanie kohta ikkagi eriti muud kui seda, et ta tütar mõrvati.

      „Caroline on kaksteist ja Julia kuus,” ütleb Mana. „Neil on päris suur vanusevahe, Lacey ja Caroline’i vahel ka. Melaniel on laste saamisega alati raskusi olnud. Aga asjal on vist ka oma hea külg. Tüdrukud olid nii noored, kui Lacey suri, et nende eest hoolitsemine oli ehk ainus asi, mis aitas Melaniel ja Danil nii kohutaval ajal edasi elada.”

      Ezra lõikab oma omletil nurga maha ja õhku tõuseb väike aurupilv. „Politseil ei olnud Lacey mõrvaga seoses ühtegi kahtlus­alust, mis?” küsib ta.

      „Ei,” sõnab Mana, samal ajal kui mina ütlen: „Peika.”

      Mana võtab suure lonksu mahla. „Paljud inimesed arvasid nii. Arvavad siiani,” lausub ta. „Aga Declan Kelly ei olnud ametlikult kahtlusalune. Jah, teda küsitleti. Mitu korda. Aga midagi ei leitud.”

      „Kas ta elab endiselt Echo Ridge’is?” küsin ma.

      Vanaema raputab pead. „Ta lahkus linnast kohe pärast kooli lõpetamist. See on kindlasti kõigile parem. Olukord mõjus tema perele rängalt. Declani isa kolis minema varsti pärast teda. Arvasin, et tema ema ja vend on järgmised, aga … nendel lahenes kõik teisiti.”

      Mu kahvel jääb õhus seisma. „Vend?” Ma ei teadnud, et Lacey peikal on vend; tema pere kohta ei räägitud uudistes eriti midagi.

      „Declanil on noorem vend Malcolm. Umbes teievanune,” ütleb Mana. „Ma ei tunne teda hästi, aga ta tundub olevat vaiksemat sorti poiss. Ei laia igal juhul linna peal ringi nagu tema vend.”

      Vaatan, kuidas Mana ettevaatlikult omletti ampsab,