Kaks suudavad saladust hoida. Karen McManus

otsa. Jah. Oleme küll.

      Sadie lahkus Echo Ridge’ist kaheksateistkümneaastaselt ja on pärast seda seal kaks korda käinud. Esimest korda siis, kui meie vanaisa südamerabandusse suri, aasta enne meie sündi. Ja teist korda viis aastat tagasi, Melanie teismelise tütre matuste pärast.

      Ezra ja mina vaatasime sellal kodus naabri hoole all „Dateline’i” erisaadet „Salapärane juhtum Mõrvamaal”. Mind lummas lugu Lacey Kilduffist, mu ema kodulinnast pärit kaunist blondist kooli iluduskuningannast, kes leiti kägistatuna halloween’i-teemapargist. Lennujaama Andyl oli õigus; pargi omanik muutis mõni kuu hiljem nime Mõrvamaa hoopis Hirmu­vabrikuks. Ma pole kindel, kas juhtum oleks üleriigiliselt nii palju tähelepanu pälvinud, kui teemapargil poleks sellist tabavat nime olnud.

      Või kui Lacey poleks olnud juba teine ilus teismeline Echo Ridge’ist – ja isegi samalt tänavalt –, kes traagilise sündmuse pärast ajalehte jõuab.

      Sadie ei vastanud ühelegi meie küsimusele, kui ta Lacey matustelt tagasi jõudis. „Tahan selle lihtsalt unustada,” ütles ta iga kord, kui pärisime. Sedasama on ta Echo Ridge’i kohta rääkinud kogu meie elu.

      Paras paradoks, et me lõpuks ikka siia elama sattusime.

      „Meeldiv tutvuda,” ütleb Ezra Melaniele, samal ajal kui mul õnnestub kuidagimoodi omaenda sülje kätte lämbuma hakata. Vend taob mind seljale, tugevamini kui vaja.

      Melanie on omal veidi närtsinud moel ilus, kalasabasse seatud heleblondide juuste, helesiniste silmade ja tedretähnidega. Ta välgutab relvituks võtvat, hambavahega naeratust. „Samad sõnad. Vabandust, et hilinesime, aga me sattusime üllatavalt tihedasse liiklusesse. Kuidas lend läks?”

      Enne kui Ezra jõuab vastata, kostab Subaru katuselt vali trummeldamine, mis paneb Mana võpatama. „Te peate edasi liikuma!” hõikab liikluspolitseinik.

      „Burglington on ikka eriti ebaviisakas linn,” puhiseb Mana. Ta vajutab uksel nuppu, et akent kinni panna, sellal kui ­Melanie keerab auto ettevaatlikult takso taha sõiduritta.

      Mina kohmitsen turvavööga ja vahin samal ajal Melanie kukalt. Ma ei oodanud, et temaga niimoodi tutvun. Arvasin, et saame lõpuks ikka kokku, sest tema ja Mana on naabrid, aga kujutlesin, et pigem viipame teineteisele prügi välja viies, mitte ei sõida tund aega ühes autos niipea, kui ma Vermontis maandunud olen.

      „Mul oli väga kahju teie emast kuulda,” ütleb Melanie, kui ta sõidab välja lennujaamast ja keerab kitsale, rohelisi silte täis pikitud maanteele. Kell on peaaegu kümme õhtul ning meie ees kumab valgustatud akendega hoonete kobar. „Kuid mul on hea meel, et ta saab abi. Sadie on nii tugev naine. Olete kindlasti varsti tema juures tagasi, aga loodan, et teil on Echo Ridge’is tore. See on armas väikelinn. Tean, et Nora juba ootab, et saaks teile ümbrust näidata.”

      No vot. Just nii tulebki kohmetust tekitavast vestlusest välja laveerida. Pole vaja öelda, et mul on kahju, et teie ema sõitis opioidide mõju all olles juveelipoodi sisse ja pidi neljaks kuuks võõrutusravile minema. Tuleb lihtsalt nentida, et keset ruumi istub elevant, astuda temast kõrvale ja liikuda ohutumate vestlus­teemade juurde.

      Tere tulemast Echo Ridge’i.

      Varsti pärast kiirteele jõudmist jään ma magama ning ärkan alles siis, kui vali heli mu üles ehmatab. Tundub, nagu loobitaks autot igast suunast kümnete kividega. Segaduses olles pöördun Ezra poole, kuid tema on niisama hämmeldunud näoga. Mana pöörab end istmel ringi ja teeb oma hääle üle kolina karjudes kuuldavaks. „Rahe. Seda tuleb praegusel aastaajal ikka ette. Kuigi need terad siin on üsna suured.”

      „Ma keeran teeserva ja lasen sajul mööda minna!” hüüab Melanie. Ta sõidab ettevaatlikult teepervele ja jääb seisma. Rahe peksab veel tugevamini ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et saju lõpuks on ta autol sadu tillukesi mõlke. Üks eriti suur rahetera lendab otse keset tuuleklaasi, ehmatades meid kõiki.

      „Kuidas saab rahet sadada?” küsin ma. „Burlingtonis oli palav ilm.”

      „Rahe tekib pilvekihis,” selgitab Mana taeva poole osutades. „Seal on miinuskraadid. Aga maas sulavad raheterad kiiresti.”

      Tema hääletoon ei ole väga soe – ma pole kindel, kas see on tema puhul üldse võimalik –, aga see on elavam kui terve õhtu jooksul. Mana oli kunagi õpetaja ning selles rollis tunneb ta end ilmselgelt palju mugavamalt kui hooldusõigusega vanavanema omas. Mitte et ma seda talle süüks paneksin. Sadiele kohtu poolt määratud kuueteistkümnenädalase võõrutusravi ajal on tema sunnitud meiega olema ja vastupidi. Kohtunik tahtis, et me elaksime sugulaste juures, ja see piiras tõsiselt meie valikuid. Meie isaga oli emal olnud üheöösuhe – ta oli kaskadöör või vähemalt nii oli ta väitnud tervelt kahe tunni jooksul, mis ta Sadie seltsis veetis pärast seda, kui nad olid ühes Los Angelese klubis tutvunud. Meil pole tädisid, onusid ega nõbusid. Mitte ühtegi inimest peale Mana, kes meid enda juurde võtaks.

      Me istume mõned minutit vaikuses ja vaatame kapotil põrkavaid raheteri, kuni sadu jääb harvemaks ja viimaks täiesti lakkab. Melanie keerab tagasi teele ja ma heidan pilgu armatuur­laual olevale kellale. See on kohe üksteist; ma magasin ligi tund aega. Müksan Ezrat ja küsin: „Me peaksime peaaegu kohal olema, eks?”

      „Peaaegu,” ütleb Ezra. Ta tasandab häält. „Elu siin lausa keeb reede õhtul. Me pole kilomeetrite viisi ühestki hoonest möödunud.”

      Õues on kottpime ja isegi kui olen paar korda silmi hõõrunud, ei näe ma aknast välja vaadates midagi peale tumedate, häguste puude. Aga ma pingutan, sest tahan näha kohta, kust pääsemist Sadie ei suutnud ära oodata. „Seal on elu nagu postkaardil,” tavatses ta öelda. „Ilus, läikiv ja piiratud. Echo Ridge’is käituvad kõik nii, nagu sa haihtuksid, kui söandad selle piirist üle astuda.”

      Auto sõidab üle teemuhu ja kui seetõttu ühele küljele nõksatan, surub turvavöö mulle vastu kaela. Ezra haigutab nii laialt, et lõug raksatab. Kui ma ära vajusin, tundis ta kindlasti kohustust ärkvel püsida ja vestlust arendada, kuigi kumbki meist pole mitu päeva korralikult magada saanud.

      „Oleme vähem kui pooleteise kilomeetri pärast kodus.” Mana hääl esiistmelt ehmatab meid mõlemaid. „Sõitsime just mööda Echo Ridge’i linnasildist, kuigi see on nii kehvasti valgustatud, et te ei pannud seda vist isegi tähele.”

      Tal on õigus. Ei pannud, kuigi olin endamisi otsustanud seda pilguga otsida. Silt oli üks väheseid Echo Ridge’iga seotud asju, millest Sadie rääkis, tavaliselt pärast paari klaasi veini. „„Elanikke 4935.” See ei muutunud kordagi nende kaheksateistkümne aasta jooksul, mis ma seal elasin,” tavatses ta muiates öelda. „Kui tahad kedagi sinna elama tuua, tuleb vist enne keegi minema lüüa.”

      „Kohe tuleb viadukt, Melanie.” Mana hääl on veidi hoiatav.

      „Tean,” ütleb Melanie. Tee teeb järsu kurvi, kui me hallist kivist kaare alt läbi sõidame, ja Melanie pidurdab hoo täiesti maha. Sellel teelõigul ei ole tänavavalgustust ja Melanie paneb täistuled peale.

      „Mana on maailma kõige hullem kõrvalistuja,” sosistab Ezra.

      „Päriselt?” sosistan vastu. „Aga Melanie sõidab nii ettevaatlikult.”

      „Me sõidame alati liiga kiiresti, kui me just punase tule taga ei seisa.”

      Ma itsitan just siis, kui vanaema karjatab: „Stopp!” nii käskival toonil, et me mõlemad Ezraga võpatame. Sekundi murdosa jooksul arvan ma, et tal on ülikuulmine ja meie nipsakad märkused ärritavad teda. Siis vajutab Melanie järsult pidurit ja peatab auto nii järsku, et ma nõksatan vastu turvavööd.

      „Mida …?” küsime Ezra ja mina ühel ajal, kuid Melanie ja Mana on juba turvavöö lahti teinud ja autost välja tormanud. Me vahetame segaduses pilke ja järgneme neile. Maa on kaetud pooleldi sulanud rahe loikudega ja ma laveerin nende vahelt vanaema poole. Mana seisab Melanie auto ees, pilk naelutatud auto esilaternate eredas valgusvihus olevate teele.

      Ja otse selle keskel lebavale liikumatule kujule. Verega