Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов

veel ja veel … Ta silitas mu juukseid. Ma vaatasin talle silma, tahtsin – ei tea, mida tahtsin öelda: paluda vabandust või anda mingi meeletu lubadus, öelda, et olen valmis tegema kõik selleks, et ta oleks õnnelik. Selle asemel suudlesin jälle tema kätt, ja veel, ja veel …

      „Rahunege,” sosistas tema, katkestamata mu juuste silitamist, „rahunege …”

      Ma suudlesin peopesa, iga kühmukest, iga lohukest, iga sõrmekest … mind valdas tohutu iha … pea käis ringi, mulle tundus jälle, nagu oleks taevas minusse sisenenud ja valmis mu mõistuse välja tõrjuma, ma panin silmad kinni, sest need olid kasutud … olin tundetulvast pooleldi teadvusetus olekus, kuid ometigi suutsin mingeid sõnu lausuda …

      „Te olete kaunis … hindamatu … mul ei ole siin ilmas kedagi peale teie …”

      Ja see oli tõsi, sulatõsi. Suuremat tõde ei oleks noil hetkedel saanud öelda.

      Tänaval suudles ta mind rutakalt huultele, kohmetus kuidagi, rabeles mu embusest lahti ning ütles tunnetest lõõtsutades, üleni sisemise värskusega üle uhutult:

      „Kohtume teiega homme rue de la Pompe’il. Pole vaja saata. Ma lippan veel Julie juurde. Olen talle ammu lubanud. Nii kui me teiega tuttavaks saime, olen ma kadunud olnud. Ta on juba kolm torupostikirja saatnud. Noh, kõik. Homseni!”

      Seekord suudlesime mõlemale põsele ning ta lippas kontsade kõpsudes ja sääri välgutades minema.

      Öösel hullutasid mind nii tema sääred, sõrmed kui ka hääl, mille peale ma üles ärkasin, siis aga vajusin jälle unne. Nägin unes, et olen Arsenalnajal, pandud kartserisse luku taha, niiskes hullusärgis, mis läheb aina kitsamaks, tuba aga näib avaram, hirm kasvab koos ruumiga, kuni sa kuivad kondiks kokku; lõpuks kangastus mulle, et ma laman kirikus, Tšistopolis, ümberringi on hanged, ma rühin läbi paksu lume, jalad jäävad kinni; „Barbituraadid hakkavad mõjuma,” mõtlen ma. Barbituraadid, hullusärk, külm, heitlik valgus, läppunud õhk, teadvuse kihistumine. Sa lamad ja lämbud, kuid ei jaksa isegi paanitseda, nagu pole ka jõudu karjuda, sa lihtsalt lamad ja muutud vinnutatud lihakäntsakaks, alistunud ja hingetuks, kuulad, kuidas sinust väljuvad kusi, gaasid, hingeõhk, ila, ning vajud painajasse. Korraga ilmub sellesse painajasse Marie, suudleb mind, kallistab, me tantsime, Pariis keerleb meie ümber, ma olen vaba, karjun: „Ma olen vaba!” Võpatasin ja ärkasin üles.

      See kõik on tunnete üleküllusest, ütlesin ma endale, tõusin üles, süütasin suitsu. Muljed olid närvid logisema pannud. Isegi Ameerika ei mõjunud mulle niimoodi nagu Pariis. Ameerikas suhtusin ma kõigesse ettevaatlikult. Emigrandid hoiatasid mind: „Teil hoitakse veel pikka aega silma peal. Ärge arvake, et te olete vaba. Võidakse iga hetk välja visata või luku taha panna. Panevad luku taha ja hakkavad üle kuulama. Aga võivad ka tagasi saata, mõne oma vastu välja vahetada …”

      Sellepärast püüdsin ma hoolikas olla. Käisin kinos, sõin raha baarides maha; lonkisin pisut väljakutsuvalt shopping mall’ides, pea käis särast, lõhnadest ringi ja – naised, naised ümberringi! Kord nägin Broadwayl hooletult rõivastunud näitlejat, kes mängis ühes muusikalis, mida ma vaatamas olin käinud; mees istus noobli kohviku erkeris, lehitses ajalehte, tõmbas piipu. Oma loomulikkuse ja ümbritsevasse maailma sobivusega avaldas ta mulle nii vägevat muljet, et ma ei pidanud vastu ning kõndisin kohvikust mitu korda mööda, piieldes kord teda, kord vitriini (täpselt samamoodi olin ma Nevskil jalutlenud Jelissejevi gastronoomi juures). Tema ei teinud mind endiselt märkama, lehitses ajalehte, jõi kohvi, tõmbas piipu, siis aga tõusis püsti ja lahkus, pööramata millelegi tähelepanu. Ta pidi muidugi nägema, kuidas ma edasi-tagasi jalutan, küllap arvas, et ma olen austaja, varas või puruvaene näitleja, kelle unistuseks on saada temaga jutule, et imbuda mõnesse teatrisse. See mõte haaras mind. Mingis mõttes vabastas see mu kammitsetusest. Ma taipasin, et võin olla kes iganes: sealhulgas ka näitleja! Broadway tegelikkus oli tema jaoks midagi sama argist ja igavat nagu kuivanud lehed kojamehe luuale. Kui ma hakkan käituma täpselt samamoodi, nagu oleks Broadway tegelikkus minu jaoks praht, siis hakatakse mind ka vastavalt kohtlema. Raha mul oli, astusin kohe kohvikusse sisse, hõivasin tema ajalehega koha erkeris ja tellisin kohvi. Ma tundsin end võrratult! Ma olin hakanud näitlejaks. Sest võisin seda olla. Mitte keegi ei teadnud, kes ma tegelikult olin. Ma võisin olla kes tahes! Nautisin kiirustamata oma lavastust, lehitsesin ajalehte, tõmbasin Camelit ja jõin kohvi. See oli mu elu kõige vapustavam kohv! Pariisis sain ma aru, mis asi on tõeline kohv, kuid tookord, tol kõledal kahvanäolisel sügispäeval rüüpasin ma kohvi ja joobusin, lehitsesin ajalehte ega suutnud oma vaimustust vaigistada. Ei, ikkagi mul oli, oli Ameerikas imelisi hetki, jah, kuid lõplikult vabanesin ma pingest alles siin, mõistsin, et võin selle halva minevikuune endalt maha raputada, ja hakkasin vabamalt joovastuma. Ma tundsin nüüd midagi muud. Nagu ei hoiaks mul silma peal mitte salateenistus, vaid Pariis ise.

      Läidan tiku, süütan sigareti; tänaval hiilib möödakäija, võimalik, et ta näeb mind, ja sel hetkel ei ole möödakäija enam mitte lihtsalt möödakäija, vaid Pariisi nuuskur. Pariis hiilib seal all mööda rue de la Santéd, Pariis vaatab mind pimedusest, vaatab püha Anna kliiniku võretatud akendega ja mõtleb: suitsetad? seirad mind aknast? kas sa oled selle vabaduse ära teeninud? mida sa selle vabadusega peale hakkad? kuidas käitud? saab näha, saab näha …

      Ma hakkasin armastama d’Alesia tänavat, hakkasin armastama oma maja. Raske sepistatud uks, sellel kaunistus – kassitapp väändub vapi ümber: kilp, oda, mõõk ja suletutiga rüütlikiiver. Marmormosaiik esimese korruse trepimademel. Kitsas puutrepp, kulunud käsipuud, lakki on veel tunda, kuid mitte kätt jahutavalt; tundmatu elu lõhnad ja helid (kuulen selgesti, kuidas pea kohal laps mürgeldab ja koridoris panevad kontsakesed plaatide järgi punktuatsiooni). Kaks sissepääsu: ühe juurde toob vana kitsas lift (peaaegu spioonlik leiutis), teise juurde viib kriiksuv keerdtrepp. See uks, mis on lifti pool, käib kinni ühe lukuga, teisel aga on koguni kolm lukku ja kõik isemoodi: esimene tõrgub, teine on ajalooline (niiviisi ütleb majaperenaine), sellele pole võtitki, aga kolmas on põhiline, jonnakas Inglise lukk, kah põikpäine, Prantsuse uks ei taha temaga kuidagi nõustuda, uksele tuleb kergelt jalaga anda, siis läheb ta lahti. Sealt satun ma otse võõrastetuppa, kuid televiisori ees istub eakas madame Arnault, apartemendi perenaine. Roza Arkadjevna oli koos abikaasaga elanud siin kogu okupatsiooniaja, käisid ainult öösiti väikeses hoovis õhku hingamas, aga muidu veetsid peaaegu kolm aastat luku taga, madame Arnault varjas neid, toitis ja viis neile pakke, kirju, ajalehti. Kuidagi juhtus nii, et tema mees suri kohe pärast sõda ära („kogu sõjaaja pidas vastu, aga siis andis alla,” ütles Roza Arkadjevna).

      Minu tuba on kõige väiksem, vaatega hoovi, ja veel on mul midagi kamorkalaadset, kuhu tõstsin oma Ameerika kohvrid raamatutega. Mulle meeldib siin kõik: karedad koridoriseinad, ukselingid (eriti tua etis: keerad – occupé, tagasi – libre); diskreetsed põrandalauad naksuvad niimoodi, just nagu keegi ringutaks. Pikk koridor, nii kitsas, et kui monsieur Gérard, teine kostiline, kõnnib mööda koridori, pean ma taganema, sest tal on väga suur kõht, me ei pääse kuidagi teineteisest mööda, aga vaat madame Arnault’ saan ma vabalt mööda lasta, ta on väike ja kuivetu, küllap tunneb end nii suures korteris väga üksildaselt, konutab võõrastetoas üksipäini, nii pisikest eidekest kohe ei märkagi, televiisori ees muutub ta veel väiksemaks, hallipäine, kahvatu, valges kootud kampsunis, kampsuni all kannab ta pitsvarrukate ja -kraega pluusi, ta meenutab nukku ning monsieur Gérard nimetab teda õigesti, ehkki ebaviisakalt tagaselja madam Pupeks. Minule ütleb ta „musjöö”, sest ei suuda kuidagi mu perekonnanime meelde jätta, aga eesnime pidi kutsuda ei tihka, ehkki ma olen temast noorem, kuid isegi lihtsalt „musjöö” – ah, kui meeldiv see on, kui sulle öeldakse kasvõi lihtsalt „musjöö”! Esimest korda juhtus see toimetuses. Ma seisin köögakil paberite kohal, selsamal hetkel koputas klaasuksele pneumoposti kuller. Märkasin teda silmanurgast ja tundsin ära: mütsinoka kohal oleva palmiku, vormipintsaku revääride ja nööpide järgi, pealegi reetsid teda närviline nihelus, mis on omane just nendele kulleritele, kärsitus ja tähtsus (kullerhierarhias peetakse neid kunnideks); kuna noil päevil ei olnud mul toimetusega veel otsest suhet ja ma poleks tohtinud mingitele paberitele alla kirjutada (poleks saanud isegi torupostisaadetist