Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont". John Scalzi

on tähtsam, saatis Rigney.

      Olgu, kui sa nii ütled, vastas Egan.

      Rigney naeratas. Ma olen kahe minuti pärast su kontoris.

      Ma ei ole seal, vastas Egan. Tule Riigidepartemangu konverentsikeskusse. Ma olen seitsmendas saalis.

      Mida sa seal teed? saatis Rigney.

      Hirmutan lapsi, vastas Egan.

      Kolme minuti pärast libistas Rigney end seitsmenda saali tagaossa. Ruum oli hämar ja täis Kolooniate Liidu diplomaatilise korpuse keskmise taseme tegelasi. Rigney istus ühte natuke kõrgemasse ritta ja uuris sealt inimeste nägusid. Need tundusid üsna sünged. Saali ees põrandal seisis kolonel Egan, tema selja taga väljalülitatud kolmemõõtmeline ekraan.

      Ma olen siin, saatis Rigney Eganile.

      Siis näed, et ma töötan, vastas too. Ole vait ja anna mulle minut.

      Egan tegeles parasjagu sellega, et kuulas üht neist keskastme diplomaatidest, kes heietas midagi sellisel kergelt salakavalal viisil, mida temasugused kipuvad kasutama, kui räägivad kellegagi, keda arvavad endast madalamal seisvat. Rigney, kes teadis, et oma eelmises elus oli Egan olnud üsna võimsa meediaimpeeriumi juht, asutas end mängu nautima.

      „Ma ei vaidle vastu, et meie positsioon on praeguses muutunud olukorras keeruline,” ütles diplomaat. „Aga ma ei ole täiesti veendunud, et olukord on nii lahendamatu, nagu su hinnangust järeldub.”

      „Kas tõesti, härra DiNovo?” ütles Egan.

      „Jah, tõepoolest,” ütles diplomaat nimega DiNovo. „Inimkond on siin väljas alati vähemuses olnud. Aga meil on õnnestunud suures plaanis oma kohta hoida. Tähtsad, kuid väikesed detailid on siin-seal muutunud, kuid põhimõtteliselt on kõik sama.”

      „Kas on?” ütles Egan. Ekraan tema selja taga ärkas ellu, näidates aeglaselt pöörlevat tähevälja; Rigney tundis selles ära nende ümbruskonna. Osad tähed vilkusid siniselt. „Meeldetuletuseks, siin me oleme. Kõik tähesüsteemid, millel on inimestega asustatud planeedid. Kolooniate Liit. Ja siin on kõik tähesüsteemid, kus elavad teised tähtede vahel reisivad intelligentsed rassid.” Täheväli muutus punaseks, kui paar tuhat tähte vahetas värvi.

      „See ei erine sellest, millega me alati oleme silmitsi seisnud,” ütles diplomaat nimega DiNovo.

      „Vale,” ütles Egan. „See tähekaart on eksitav ja sina, härra DiNovo, ei tundu seda mõistvat. See punane seal tähistab sadu rasse, kes varem sarnaselt inimkonnale võitlesid või kauplesid kõigi teiste rassidega. Mõned rassid olid tugevamad kui teised, kuid keegi polnud oluliselt võimekam kui teised ega omanud enamuse ees taktikalist eelist. Liiga palju tsivilisatsioone oli liiga võrreldaval tasemel, et ükski neist oleks suutnud pikemas perspektiivis mingit edu saavutada.

      Meile see sobis, sest meil oli üks eelis, mida teistel ei olnud,” ütles Egan. Tema selja taga muutus teistest heledamaks üks sinine inimeste süsteemide täht, mis asus teistest pisut eraldi. „Meil oli Maa, mis andis Kolooniate Liidule kaks kriitilist ressurssi: koloniste, kellega me võisime kiiresti täita endale haaratud planeedid, ja sõdureid, keda me võisime kasutada nende ja järgmiste planeetide kaitsmiseks. Maa varustas nendega Kolooniate Liitu palju heldemalt, kui oleks olnud mõeldav neid koguda Kolooniate Liidu enda maailmadest. See andis Kolooniate Liidule nii strateegilise kui taktikalise eelise ja lubas inimkonnal jõuda üsna lähedale poliitilise jõutasakaalu muutmisele meie kosmilises lähipiirkonnas.”

      „Eelised, mida me endiselt kasutame,” alustas DiNovo.

      „Jälle vale,” ütles Egan. „Sest nüüd on muutunud kaks kriitilist tingimust. Esiteks, Konklaav.” Kaks kolmandikku varasematest punastest tähtedest muutusid kollaseks. „Konklaav, mis on moodustatud neljasajast varem omavahel võidelnud rassist, ja mis suudab nüüd juba puhtalt massiga oma poliitikat jõustada. Konklaav ei luba liitumata rassidel koloniseerimist jätkata, kuid see ei takista rasse üksteisega ressursside pärast võitlemast ja vanu arveid klaarimast. Nii et Kolooniate Liit on endiselt vastamisi kahesaja rassiga, kes ihuvad hammast meie laevadele ja planeetidele.

      Teiselt poolt Maa. Tänu endiste Roanoke’i koloonia juhtide John Perry ja Jane Sagani tegevusele on Maa vähemalt ajutiselt peatanud oma suhted Kolooniate Liiduga. Sealsed inimesed usuvad nüüd, et oleme aastakümneid pidurdanud planeedi poliitilist ja tehnoloogilist arengut, et kasutada neid kolonistide ja sõdurite farmina. Tegelikkus on keerulisem, kuid nagu enamik inimesi, eelistavad ka maalased lihtsaimat vastust. Lihtsaim vastus on, et Kolooniate Liit keerab neile taha. Nad ei usalda meid. Nad ei taha meiega mingit tegemist teha. Võib kuluda aastaid, enne kui see üle läheb.”

      „Ma tahaksin rõhutada, et ka ilma Maata on meil eeliseid,” ütles DiNovo. „Kolooniate Liidul on miljardeid inimesi tosinatel ressursirikastel planeetidel.”

      „Ja sa usud, et need koloniaalmaailmad suudavad asendada neid koloniste ja sõdureid, keda me seni Maalt saime?”

      „Ma ei ütle, et see nurinat ei tekita,” ütles DiNovo. „Aga jah, suudavad.”

      „Kolonel Rigney,” ütles Egan hoides nime nimetamise ajal endiselt pilku DiNovol.

      „Jah,” ütles Rigney üllatunult, et teda väitlusse tõmmati. Kõik pead ruumis pöördusid, et tema poole vaadata.

      „Me olime koos samas värvatute rühmas,” ütles Egan.

      „Nii see on,” ütles Rigney. „Me kohtusime „Amerigo Vespuccil”. See oli laev, mis tõi meid Maalt Fööniksi jaama. See oli 14 aastat tagasi.”

      „Kas sa mäletad, kui palju värvatuid oli „Vespuccil”?”

      „Minu mäletamist mööda mainis Kolooniate Kaitseväe esindaja, et üks tuhat viisteist.”

      „Kui paljud meist on veel elus?” küsis Egan.

      „Kaheksakümmend üheksa. Tean seda, sest üks meist hukkus eelmisel nädalal ja ma sain teate. Major Darren Reith.”

      „Seega on hukkumisprotsent neljateistkümne aasta kohta üheksakümmend üks.”

      „Nii see on,” ütles Rigney. „Kolooniate Kaitseväe ametlik statistika väidab, et kümne aasta kohta on surmasaamisprotsent seitsekümmend viis. Minu kogemuste põhjal tundub see number liiga väike.” Pärast kümmet aastat on värvatutel lubatud teenistusest lahkuda, kuid paljud meist jätkavad, sest kes tahab uuesti vananema hakata, mõtles Rigney, kuid ei öelnud välja.

      „Härra DiNovo,” pööras Egan taas kogu tähelepanu diplomaadile, „kas mul on õigus, et sa oled pärit kolooniast Rus?”

      „Nii see on,” ütles too.

      „Oma enam kui saja kahekümne aastase ajaloo jooksul ei ole Rus kunagi pidanud Kolooniate Liidule sõdureid saatma. Ma palun, et sa ütleksid meile, kuidas sinu arvates koloonia reageerib, kui Kolooniate Liit nõuab – nõuab, mitte ei palu – et te saadaks igal aastal sada tuhat kodanikku teenima Kolooniate Kaitseväkke. Kümneks aastaks, teadmisega, et surmasaamisprotsent on seitsekümmend viis. Ma palun sul kirjeldada, kuidas Rusi elanikud reageerivad, kui nad saavad teada, et sõdureid kasutatakse ka mässude mahasurumisel erinevates kolooniates, mida tuleb ette palju sagedamini, kui Kolooniate Liit tahab tunnistada. Mida mõtlevad Rusilt värvatud, kui neil tuleb omade pihta tulistada? Kas nad teevad seda? Kas sina teeksid, härra DiNovo? Sa oled nüüd oma viiekümnendate aastate alguses. See pole enam kuigi kaugel Kolooniate Kaitseväe värbamisvanusest. Kas sa oled valmis võitlema ja tõenäoliselt surema Kolooniate Liidu eest? Sest sa oled, nagu sa ise väidad, see eelis, mis meil on?”

      DiNovol ei olnud selle peale midagi öelda.

      „Ma olen pidanud selliseid ettekandeid diplomaatilisele korpusele nüüd kuu aega,” jätkas Egan, pöörates pilgu väga vaikseks jäänud DiNovolt ülejäänutele ruumis. „Kõigil esitlustel on keegi härra DiNovo taoline,