Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont". John Scalzi

järgmise päevakorrapunkti juurde?”

      Schmidt viskas kiire pilgu nende vastas seisva farnutlaste rivi poole ega öelnud midagi.

      Nagu selgus, oli Cnutdin tõepoolest lõpetamas. Ta tegi oma jäsemetega liigutuse, mis Farnutil vastas kummardusele, ja astus poodiumilt maha. Saadik Abumwe kummardas ja astus omakorda poodiumile oma kõnet pidama. Tõlk nihutas end tema kõrvalt Cnutdini kõrvale.

      „Ma tahan tänada kaubandusdelegaat Cnutdinit tema liigutavate sõnade eest meie kahe suure rahva vahel kasvavast sõprusest,” alustas Abumwe ja jätkas seejärel samasuguse kohustusliku lobaga; tema aktsendist võis järeldada, et ta on esimese põlve kolonist. Tema vanemad olid emigreerunud Nigeeriast koloniaalplaneedile New Albion, kui ta oli sülelaps, ja seetõttu käis ta sünnimaa aktsent üle New Albioni teravast hääldusest, mis meenutas Wilsonile USA keskläänt, kus tema oli üles kasvanud.

      Mõnda aega tagasi, kui Wilson oli Abumwe juures alles alustanud, oli ta muu jutu sees märkinud, et nemad on kogu meeskonnast ainsad, kes on Maal sündinud, teised on kogu elu kolonistid olnud. Abumwe silmad olid kitsenenud, ta oli küsinud, mida ta sellega öelda tahab, ja vihaselt minema kõndinud. Wilson pöördus seejärel oma sõbra Schmidti poole ja küsis, mida ta valesti tegi. Häiritud ilmega Schmidt oli öelnud, et parem, kui ta ise uudistest vaatab.

      Nii oligi Wilson mõistma hakanud, et Maal ja Kolooniate Liidul oli käsil midagi lahutusprotsessi sarnast ja võimalik, et nende teed lähevad tulevikus lahku. Ja ta sai ka teada selle lahkumineku põhjuse.

      Ah, tühja, mõtles Wilson, jälgides, kuidas Abumwe kõnet peab. Abumwe polnud temasse kunagi hästi suhtunud; Wilson oli üsna veendunud, et Abumwele üldse ei meeldinud, et tal on mõni Kolooniate Kaitseväe esindaja pardal, kasvõi sellises tähtsusetus rollis nagu tehniline nõustaja. Aga nagu Schmidtile meeldis korrata, mitte midagi isiklikku. Kõik märgid näitasid, et Abumwe ei suhtunud kunagi kellessegi hästi. Mõned inimesed lihtsalt ei salli inimesi.

      Mitte just parim iseloomustus diplomaadile, nagu Wilson juba korduvalt oli mõelnud.

      Abumwe astus poodiumilt maha ja kummardas sügavalt Ckar Cnutdinile. Siis võttis ta oma veinikannu ja noogutas oma diplomaatide rivile. Cnutdin andis enda omadele märku.

      „Nüüd see tuleb,” ütles Schmidt Wilsonile, ja nad mõlemad astusid edasi farnutlaste poole, samal ajal kui nemad neile vastu astusid. Mõlemad read peatusid paralleelselt teineteisest umbes meetri kaugusel.

      Nagu üks mees, saadik Abumwe kaasa arvatud, sirutasid nad oma kannud ettepoole; nad olid seda harjutanud. „Me vahetame vett,” ütlesid nad kõik kooris pidulikult ja valasid vee sellele, mida farnutlaste jalgadeks võis nimetada.

      Farnutlased vastasid krooksatusega, mille Wilsoni BrainPal tõlkis: „Me vahetame vett,” ja nad pritsisid vee, mida olid hoidnud oma kehades ballastikotikestes, otse inimestele näkku. Kõik inimesed kasteti põhjalikult üle farnutlaste kehatemperatuuril mereveega.

      „Tänan selle eest,” ütles Wilson enda vastas seisjale farnutlaste rivis. Kuid too oli juba ära pöördunud, tehes luksumissarnast häält oma kaaslasele, kes ka juba minekul oli, nagu nad kõik. Wilsoni BrainPal tõlkis:

       Tänu Jumalale, et see on läbi. Millal lõunat saab?

      *

      „Sa oled ebatavaliselt vaikne,” sõnas Schmidt Wilsonile, kui nad süstikus tagasi „Clarke’ile” lendasid.

      „Ma mäletsen oma elu, täpsemalt karma kallal,” ütles Wilson. „Millega küll ma oma eelmises elus hakkama sain, et tulnukad mu diplomaatilisel missioonil täis sülitavad?”

      „See on sellepärast, et Farnuti kultuur on merega väga seotud,” ütles Schmidt. „Oma kodumaa vete vahetamine on sümboolne viis öelda, et meie saatused on nüüd seotud.”

      „See on ka suurepärane võimalus levitada seda, mis on Farnuti ekvivalent rõugetele.”

      „Sellepärast meid süstitigi.”

      „Ma oleksin vähemalt tahtnud selle kannutäie neile pähe valada,” ütles Wilson.

      „See poleks olnud väga diplomaatiline.”

      „Ja meile näkku sülitamine on?” Wilsoni hääl tõusis veidi.

      „Jah, sest nii nad oma tehinguid kinnitavad. Ja nad teavad ka, et kui inimesed sülitavad kellelegi näkku või valavad midagi pähe, ei tähenda see sama, mis neil. Seega tuli leida midagi, mis oleks mõlemale poolele sümboolselt vastuvõetav. Meie arendusmeeskonnal kulus kolm nädalat selle kokkuklopsimiseks.”

      „Nad oleksid võinud midagi sellist välja haududa, mis sisaldaks farnutlastele õpetamist, kuidas kätt surutakse,” märkis Wilson.

      „Me oleks võinud,” nõustus Schmidt. „Ainult et siin tuleb mängu see pisike asjaolu, et meil on seda liitu palju rohkem vaja kui neil, seega peame mängima nende reeglite järgi. Sellepärast toimuvad ka läbirääkimised Farnutil. Sellepärast leppis ka saadik Abumwe tingimustega, mis lähemas perspektiivis on meile kahjulikud. Sellepärast me seisimegi seal, lasime end täis sülitada ja tänasime selle eest.”

      Wilson vaatas süstiku esiotsa suunas, kus istus saadik oma lähimate abilistega. Schmidtil ei olnud hea meel, et ta kaasa võeti, Wilsonil ammugi mitte. Nad istusid taga, odavatel istmetel. „Ta sai halva lepingu?”

      „Tal kästi teha halb leping,” ütles Schmidt samuti ettepoole, saadiku suunas vaadates. „See kaitsekilp, mida sa nende rahvast kasutama õpetasid? Me müüsime selle põllusaaduste eest. Puuviljade eest. Meil pole nende puuvilju vaja. Need ei kõlba meile süüa. Tõenäoliselt saame sellest, mida nad meile annavad, etanooli ajada või midagi sama mõttetut teha.”

      „Miks me siis selle tehingu tegime?”

      „Meile öeldi, et mõtleksime sellest kui peibutuskaubast. Millestki, mis farnutlased uksest sisse meelitab, et me saaksime tulevikus paremaid lepinguid.”

      „Fantastiline. Ei jõua ära oodata, et nad mind uuesti täis sülitaksid.”

      „Ei,” sõnas Schmidt ja naaldus toolil tagasi. „Meie ei tule siia tagasi.”

      „Oh, muidugi. Sind saadetakse kõigile räpastele diplomaatilistele missioonidele ja kui oled musta töö ära teinud, tuleb keegi teine hiilgama.”

      „Tundub, nagu sa päriselt ei usuks seda,” ütles Schmidt. „Jäta nüüd, Harry. Sa oled nüüd meiega piisavalt kaua koos olnud. Näed ise, millega tegeleme. Meid saadetakse missioonidele, mis on kas tähtsusetud või sellised, et kui midagi väga viltu läheb, on lihtne süüdistada meid, mitte neid, kes meid saatsid.”

      „Ja kumb see missioon on?” küsis Wilson.

      „Mõlemat. Ja nii ka järgmine.”

      „Mis juhib mind tagasi mu karmaprobleemi juurde.”

      „Tõenäoliselt panid kassipoegadele tule otsa,” arvas Schmidt. „Ja me teised olime arvatavasti ka küpsetusvarrastega kohal.”

      „Kui ma Kolooniate Kaitseväega liitusin, oleksime farnutlastele seni põrgu moodi tuld andnud, kuni me saame neilt, mida tahame.”

      „Ah, vanad head ajad,” kehitas Schmidt sarkastiliselt õlgu. „See oli siis. Nüüd on nüüd. Me oleme kaotanud Maa, Harry. Nüüd peame õppima ilma toime tulema.”

      „See õppimine saab olema põrgulikult raske,” ütles Wilson mõne minuti pärast.

      „Sul on õigus,” sõnas Schmidt. „Ole rõõmus, et sa ei pea olema õpetaja.”

      III

      „Me peame kokku saama,” saatis kolonel Abel Rigney teate kolonel Liz Eganile, Kolooniate Kaitseväe kontaktisikule Riigidepartemangu juures. Ta oli teel viimase ametiruumide