Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont". John Scalzi

sillal olid korraga väga valjud ja need kirjeldasid laeva vigastusi. Korpuse purunemine, toite kadumine, ohvrid. Midagi oli hüppel väga valesti läinud.

      Bair vaatas üles ja nägi, et kujutised suurtel ekraanidel on muutunud. Laeva skeemil vilkusid nüüd suured sektsioonid punaselt. Tähevälja asemel oli „Polki” kujutis kolmemõõtmelises ruumis. „Polk” oli selle keskel. Kujutise serval oli objekt, mis selle suunas liikus.

      „Mis see on?” küsis Bair Evansilt, kes end parasjagu püsti ajas.

      Evans vaatas ekraani ja oli sekundi vait. Bair teadis, et ta küsib BrainPali kaudu lisainfot. „Laev.”

      „Utche oma?” küsis Roberts. „Kas me saame neilt abi paluda?”

      Evans raputas pead. „See ei ole Utche oma.”

      „Kes nad on?” küsis Bair.

      „Me ei tea,” ütles Evans.

      Monitor säutsatas ja siis oli seal veel hulk objekte, mis „Polki” suunas liikusid.

      „Oh, Jumal,” ütles Bair, kui sillal kuulutati, et raketid on kokkupõrkekursil.

      Kapten Basta käskis need tükkideks lasta ja pöördus siis Bairi, sisuliselt aga hoopis Evansi poole. „Need kaks,” ütles ta. „Päästekapslisse. Kohe.”

      „Oota...” tegi Bair suu lahti.

      „Pole aega, saadik,” katkestas teda Basta. „Liiga palju rakette. Järgmise kahe minutiga pean ma su siit laevast elusalt välja saama. Ära raiska aega.” Ta pöördus tagasi oma meeskonna poole, käskides neil must kast valmis panna.

      Evans haaras Bairi käest. „Tule, saadik,” ütles ta ja tiris ta sillalt minema; Roberts järgnes neile.

      Nelikümmend sekundit hiljem oli Evans toppinud Bairi ja Robertsi kahe väikese istmega kitsasse kasti. „Rihmad kinni,” karjus Evan, et teda müras kuulda oleks. Ta osutas ühe istme alla. „Toidu ja vee hädavaru.” Ta osutas teise alla. „Jäätmete regeneraator. Teil on õhku nädalaks. Saate hakkama.”

      „Minu meeskonnakaaslased...” üritas Bair öelda.

      „Ka neid topitakse praegu päästekapslitesse. Kapten laseb välja hüppedrooni, et Kaitseväed saaksid teada, mis juhtus. Neil on just sellisteks puhkudeks alati päästelaevad hüppedistantsil. Ära muretse. Nüüd rihmad kinni. Selle riista start on karm.” Ta astus kapslist eemale.

      „Õnn kaasa, Evans,” ütles Roberts. Evans tegi grimassi, kui kapsel sulgus. Viis sekundit hiljem lendas kapsel „Polkist” välja. Bair oleks nagu hoobi selga saanud ja siis tundis ta kaalutust. Kapsel oli liiga väike, et mahutada gravitatsioonigeneraatorit.

      „Mis kurat just seal juhtus?” küsis Roberts minut hiljem. „„Polk” sai tabamuse kohe hüppe järel.”

      „Keegi teadis, et oleme tulemas,” ütles Bair.

      „See missioon oli konfdentsiaalne,” sõnas Roberts.

      „Kasuta oma pead, Brad,” ütles Bair järsult. „Missioon oli meie teada konfdentsiaalne. Info võis lekkida. Võis lekkida Utche poolel.”

      „Sa arvad, et Utche seadis meile lõksu?” küsis Roberts.

      „Ma ei tea,” ütles Bair. „Nad on samas olukorras kui meie. Nad vajavad seda liitu sama palju kui meie. Neil pole mingit mõtet hakata Kolooniate Liiduga asju ajama vaid selleks, et teha midagi nii totakat. „Polki” ründamine ei anna neile midagi. Kaitsejõudude laeva hävitamine on selge vaenuakt.”

      „„Polk” võib rünnaku üle elada,” ütles Roberts.

      „Sa kuulsid kapten Bastat sama hästi kui mina. Liiga palju rakette. Ja „Polk” oli juba vigastatud.”

      „Loodame siis, et ülejäänud meie rahvas jõudis ka päästekapslitesse.”

      „Ma ei usu, et keegi neist päästekapslitesse jõudis,” ütles Bair.

      „Aga Evans ütles...”

      „Evans ütles, mida ta ütlema pidi, et me suu peaksime ja ta meid „Polkist” välja saaks.”

      Roberts jäi selle peale vait.

      Mitu minutit hiljem alustas ta taas: „Kui „Polk” saatis hüppedrooni, siis sellel kulub umbes päev, et jõuda hüppedistantsile?”

      „Midagi sellist,” ütles Bair.

      „Päev, kuni teade kohale jõuab, paar tundi, et asjad liikuma saada, ja siis veel paar tundi, et meid leida. Nii et kaks päeva selles konservikarbis. Parimal juhul.”

      „Just.”

      „Ja siis kuulatakse meid üle,” ütles Roberts. „Kuigi me ei tea midagi sellest, kes meid ründas ja milleks.”

      „Koos meiega otsivad nad ka „Polki” musta kasti. Sellel on kõik laeva andmed kuni selle hävitamise hetkeni. See teave on seal olemas, kui nad mingil hetkel suudavad ründajad tuvastada.”

      „Kui see „Polki” hukkumise üle elab.”

      „Ma kuulsin, et kapten Basta käskis oma rahval kast ette valmistada,” ütles Bair. „Ma arvan, et see tähendas, et nad jõudsid teha kõik vajaliku, et see laeva üle elaks.”

      „Nii et sina, mina ja must kast on kõik, mis „Polkist” järele jäi?”

      „Karta on. Jah.”

      „Jeesus,” ütles Roberts. „On sinuga varem ka midagi sellist juhtunud?”

      „Missioonid on varem ka halvasti läinud.” Bair vaatas päästekapslit nende ümber. „Aga ei. See on esimene kord.”

      „Loodame siis, et asjad lähevad parima stsenaariumi kohaselt. Kui ei, siis umbes nädala pärast lähevad need siin tõeliselt halvaks.”

      „Pärast neljandat päeva hakkame kordamööda hingama.”

      Roberts naeris korraks, ent lõpetas selle kiiresti. „Seda pole vaja. Raiskab hapnikku.”

      Bair oli sisse hingamas, et ka korraks naerda turtsatada, kui avastas üllatusega, et õhk ta kopsudest teises suunas kistakse. Seda tegi vaakum, sest päästekapsel lagunes tükkideks. Bair jõudis märgata üllatunud ilmet assistendi näol, kui päästekapsli räbalateks rebinud killud nendeni jõudsid, et neid tappa. Ta ei jõudnud mingeid viimaseid mõtteid mõelda, jõudis vaid tajuda, kuidas õhk ta kopsudest välja tiritakse ja killud teda tabavad ja temast läbi lähevad. Siis tundis ta veel korraks justkui kaugelt külma, siis kuuma. Ja siis enam mitte midagi.

      II

      Kuuskümmend kaks valgusaastat „Polkist” eemal, planeedil Farnut, seisis leitnant Harry Wilson valveseisangus mere ääres kaljuserva lähedal koos Kolooniate Liidu diplomaatilise kullerlaeva „Clarke” teiste meeskonnaliikmetega. Päev oli suurepärane. Päikesepaisteline ja soe, kuid mitte nii kuum, et panna inimesed oma ametlikes vormiriietes higistama. Kolooniate Liidu diplomaadid olid ühes rivis, nende vastas oli farnutlaste rivi, jäsemete ümber selleks puhuks ette nähtud ehted. Kõigil inimestel olid käes baroksete kaunistustega veinikannud, mille sees spetsiaalselt selleks puhuks „Clarke’iga” kohale toodud vesi. Mõlema rea otsas seisid vastamisi mõlema delegatsiooni juhid: Ckar Cnutdin farnutlaste ja Ode Abumwe inimeste poolel. Cnutdin pidas parasjagu väikesel poodiumil farnuti keeles kõnet. Saadik Abumwe tema vastas tundus hoolega kuulavat ja noogutas aeg-ajalt.

      „Mida ta räägib?” küsis Wilsoni kõrval seisev Hart Schmidt nii vaikselt kui võimalik.

      „Tavaline möga sõprusest rahvaste ja liikide vahel,” ütles Wilson. Kuna ta oli ainus Kolooniate Kaitseväe esindaja selle diplomaatilisel missioonil, oli ta ka ainuke, kes tänu oma BrainPalile kuulis farnutlase kõnet sünkroontõlkega;