Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont". John Scalzi

      John Scalzi

       The Human Division

       Copyright © 2013 by John Scalzi

       All rights reserved.

       Kaanepilt © 2013 by John Harris

       Tõlkinud Ats Miller ja Eva Luts, © 2019

       Toimetanud Eva Luts, Leiger Luts ja Ats Miller

       Kirjastused Fantaasia ja Täheveski

       ISBN 978-9949-661-41-1

       ISBN 978-9949-661-42-8 (epub)

ESIMENE EPISOOD: B-MEESKOND

      Esimene osa

      I

      Saadik Sara Bair teadis, et kuigi „Polki” kapten oli palunud teda sillale Danavari süsteemi hüppamist jälgima, soovitas diplomaatiline protokoll tal tungivalt kutse tagasi lükata. Kaptenil oli muudki teha, ta oleks vaid jalus ja lõpuks polnudki seal eriti midagi vaadata. Inimsilmaga võis näha vaid väikest muutust tähemustris, kui „Polk” piki kohalikku Linnutee haru paarkümmend valgusaastat edasi hüppab. Ja sillal näeb seda ekraanide, mitte akna kaudu. Kapten Basta oli kutse esitanud tühja formaalsusena ja äraütlemises nii veendunud, et oli juba korraldanud saadikule ja ta meeskonnale jälgimisvõimaluse lastiruumi kohale kiilutud pisikesel ja tavaliselt kasutamata seisval vaatlustekil.

      Saadik Bair teadis, et protokolli kohaselt pidi ta kutsest keelduma, kuid ta ei hoolinud. Oma kahekümne viie aastase teenistuse jooksul Kolooniate Liidu diplomaatilises korpuses polnud ta mitte kunagi olnud ühegi laeva sillal ja võis juhtuda, et teda ei kutsuta sinna enam kunagi. Nii et tavad tavadeks, tema arvates pidi kutse esitaja ikkagi valmis olema, et see võidakse vastu võtta. Kui tema läbirääkimised Utchega lähevad hästi – aga hetkel polnud põhjust kahelda, et need kuidagi teisiti läheksid –, ei hooli keegi ta väikesest protokollirikkumisest.

      Nii et kurat sellega, ta läheb sillale.

      Kui ka Bairi otsus kutse vastu võtta kapten Bastat kuidagi pahandas, ei näidanud ta seda välja. Leitnant Evans juhtis saadiku ja ta assistendi Brad Robertsi sillale viis minutit enne hüpet; kapten jättis korraks oma tegemised, et neid viisakalt tervitada. Formaalsused täidetud, keskendus ta uuesti oma hüppe-eelsetele kohustustele. Leitnant Evans oli ülesannete kõrgusel ja juhtis Bairi ja Robertsi ühte nurka, kus nad said toimuvat jälgida kellelgi jalus olemata.

      „Saadik, kas sa tead, mis põhimõttel hüpe toimub?” küsis Evans. Nende missiooni ajaks oli leitnant Evans määratud „Polki” protokolliametnikuks, kontaktisikuks diplomaatilise esinduse ja laeva meeskonna vahel.

      „Ma saan sellest aru nii, et oleme kosmoses ühes kohas ja siis lülitatakse hüppemootor sisse ja me oleme maagiliselt kuskil mujal,” ütles Bair.

      Evans naeratas. „See ei ole maagia, see on füüsika, proua. Ehkki selline kõrgklassi füüsika, mis peale vaadates näeb välja nagu maagia. See sarnaneb relativistliku füüsikaga sama palju, kui relativistlik füüsika sarnaneb Newtoni omaga. Nii et see on juba kahe astme kaugusel tavalisest inimkogemusest.”

      „Nii et me tegelikult ei riku siin füüsikaseadusi,” ütles Roberts. „Sest iga kord, kui ma kujutan ette, kuidas tähelaevad mööda galaktikat ringi hüppavad, viirastub mulle trahvikviitungit kirjutav politseivormis Albert Einstein.”

      „Me ei riku ühtegi seadust. Võib vast öelda, et me kuritarvitame üht seaduseauku.” Ja Evans alustas pikemat loengut hüppefüüsikast. Roberts noogutas ega pööranud kordagi silmi Evansilt, aga Bair märkas ta suunurgas kerget naeratust, mis oli mõeldud tegelikult talle. See tähendas, et Roberts täidab teadlikult üht oma peamistest tööülesannetest, tõmbab endale nende inimeste tähelepanu, kes raiskaksid Bairi aega mõttetu vestlusega, et ta saaks rahulikult teha seda, mida ta väga hästi oskas – jälgida, mis tema ümber toimub.

      See, mis seal toimus, polnud üldse muljetavaldav. „Polk” oli fregatt – Bair oli kindel, et Evans oleks võinud täpselt öelda, mis tüüpi, kuid tol hetkel ei tahtnud ta Evansit segada – ja selle sild oli tagasihoidlik. Kaks rida monitoridega töökohti ja natuke tõstetud platvorm kaptenile või vastutavale ohvitserile, ja kaks suurt monitori töökohtade ees, kuhu sai lasta infot või välisvaate. Hetkel olid suured monitorid tühjad ja igaüks keskendus enda omadele; kapten Basta ja ta abi kõndisid ühe juurest teise juurde, vahetades tasaseid märkusi.

      See oli umbes sama põnev kui värvi kuivamine. Või täpsemini, sama põnev kui jälgida hästi väljaõpetatud meeskonda tegemas seda, mida nad on teinud sadu kordi ilma vähimategi põnevate vahejuhtumiteta. Kuigi Bair oli diplomaatilises korpuses töötatud aastate jooksul vägagi selgeks saanud, et koolitatud spetsialistid oma tööd tegemas pole tavaliselt kuigi köitev näitemäng, oli ta siiski pisut pettunud. Kummatigi oli aastate jooksul nähtud meelelahutus häälestanud teda ootama midagi pisut elavamat. Ta ohkas tahtmatult.

      „Mitte see, mida sa ootasid, proua?” küsis Evans oma tähelepanu taas temale pöörates.

      „Ma ei teadnud, mida oodata,” ütles Bair, enda peale pisut pahane, et oli ohanud nii kuuldavalt; seda viimast ei näidanud ta välja. „Sild on vaiksem, kui ma oleksin eeldanud.”

      „Silla meeskond on pikka aega koos töötanud. Ja tuleb arvesse võtta, et nad vahetavad palju infot otse.”

      Selle peale kergitas Bair Evansile otsa vaadates kulme. Evans naeratas ja osutas sõrmega oma meelekohale.

      Oh, muidugi, taipas Bair. Kapten Basta ja ülejäänud silla meeskond olid kõik Kolooniate kaitseväelased. Mis tähendas, et lisaks kõigile geneetilistele modifkatsioonidele, millest kõige ilmsem oli nende roheline nahavärv, oli neil kõigil kolbas ajuga otse ühendatud arvuti, mida nimetati BrainPaliks. Kolooniate Kaitseväe rahvas sai vestelda või andmeid vahetada BrainPalide abil; nad ei pidanud selleks suud kasutama. Vaikselt vahetatud märkused näitasid, et vähemalt osaliselt nad seda siiski tegid. Kui roheline nahk ja pähe istutatud arvuti maha arvata, olid Kolooniate kaitseväelased vähemalt kunagi olnud täiesti tavalised inimesed. Vanad harjumused olid visad kaduma.

      Bairil, kes oli sündinud planeedil nimega Erie ja veetnud viimased kakskümmend aastat Fööniksil, Kolooniate Liidu peaplaneedil, polnud ei rohelist nahka ega peas arvutit. Kuid ta oli oma diplomaatilistel missioonidel veetnud piisavalt aega Kolooniate Kaitseväe rahva hulgas, nii et nad ei tundunud talle enam sugugi iseäralikumad kui paljud teised, kellega ta koos oli töötanud. Vahel ta isegi unustas, et tegelikult olid nad eriline, geneetiliselt muudetud tõug.

      „Üks minut hüppeni,” ütles „Polki” kapteniabi. Bairi aju suutis ka nime esile manada: Everett Roman. Peale komandör Romani ajateadustuse ei muutunud sillal miski; Bair kahtlustas, et teade oli tema ja Robertsi jaoks. Bair libistas pilgu üle suurte monitoride ruumi eesosas. Need olid endiselt tühjad.

      „Komandör Roman,” ütles Evans ja osutas silmadega monitoridele, kui too tema poole vaatas. Pealik noogutas. Monitorid ärkasid ellu, ühel olid tähed ja teisel laeva skemaatiline kujutis.

      „Tänan, leitnant Evans,” ütles Bair vaikselt. Evans naeratas.

      Komandör Roman luges viimast kümmet sekundit. Bair jälgis tähelepanelikult tähevälja näitavat monitori. Bair teadis, et tähed tegelikult ei nihkunud, kui Roman nulli jõudis. Need olid täiesti uued tähed. „Polk” oli ilma igasuguse nähtava vaevata läbinud valgusaastaid.

      Bair pilgutas rahulolematult silmi. Kui sellele mõelda, oli füüsika seisukohast tegemist vapustava sündmusega. Inimliku kogemuse seisukohast... nojah...

      „Ja see on kõik?” küsis Roberts otseselt kellegi poole pöördumata.

      „See on kõik,” ütles Evans.

      „Mitte eriti põnev,” märkis Roberts.

      „See, et pole põnev, tähendab, et kõik läks õigesti,” sõnas Evans.

      „No ja mis rõõmu sellest siis on?” küsis Roberts naljatamisi.

      „Las teised lõbutseda,” ütles Evans. „Meie keskendume täpsusele. Me viime su õigel ajal sinna, kuhu vaja.