Pessimismi põhjendus. Uku Masing

meil on võimalik ainult alata hoobiga, edasi peab järgnema kergendus, heebrea värsis see on ümberpöördult. Võime ainult aimata, mis inimesed tunda võisid. Kuulates neid õudseid sõnu (

jne. “hävitama”), mis nende oluline sisu oli, seda me enam ei tea. Ja veel koledam on päev — päevade lõpus (

), kus Jahve hävitab Iisraeli vaenlased, aga ka suurema osa Iisraeli, jäävad üle ainult mõningad. Selle Jahve päeva teadvus on prohvetite juures sama suureks koormaks kui Iisraeli hukatus, tihtigi need kaks liidetakse nii, et esmalt paganad hävitavad suure osa Iisraeli, siis aga Jahve hävitab nemad.

      Šefanja näiteks ütleb (rütm pole muidugi see) kõneldes Jahve päevast (Sf. 1, 14):

      Jahve ülisuur päev ligi

      ligi ja ruttab väga

      Kuule! Jahve päev,

      kibedasti ägab siis kangelane

      Hirmsa viha päev see päev,

      kitsikuse ja vaeva päev

      ärarikkumise ja äraraiskamise päev

      pimeduse ja raske öö päev

      pilvede ja õuduse päev

      Pasuna ja kisa päev

      Kindlustatud linnade

      ja kõrgete nurgatornide üle

      Ei nende hõbe ega nende kuld

      päästa või neid

      Jahve hirmsa viha päeval

      Ja tema “kadeduse” tuli

      sööb ära kõik maa,

      sest otsa ta teeb kõigile maa elanikele.

      Aga ka suured Jahve orjad on kuidagi deemonlikud, vähemalt nad ei ole eetilised. Mooses maksab rahva uskmatuse neile täiesti kätte (Ex. 32, 27 j.) “Ja ta ütles neile: “Kes on Jahve oma, minu juure!” Ja kogusid ta juure kõik Levi pojad. Ja ta ütles neile: “Nii ütleb Jahve, Iisraeli Jumal; pange igaüks oma mõõk puusale, minge väljale ja käige mööda väravast värava juure leeris ja lööge maha igamees oma vend ja igamees oma sõber ja igamees oma sugulane. Ja tegid Levi pojad Moosese “tahtmist” mööda ja langes rahvast sel päeval umbes kolm tuhat meest.” Samuel täidab heremi nõude Agagi juures. Elia hävitab Ba’ali prohvetid Kišoni ääres, jookseb Ahabi ees Jesreeli, laseb tule tulla taevast ja põletada kuninga saadikud. Sarepta lesknaine ütleb talle: “Mis mul on suga asja, oh Jumala mees, oled tulnud mu juure meele tuletama mu pattu ja tapma mu poja!” Elia kutsub karud ja need söövad ära pilkajad poisid. Jesaja kolab alasti mööda Jeruusalemma ja Jeremia ütleb oma vastastele, et ta peab surema. Ja prohvet Hananja suri selsamal aastal seitsmendal kuul. — Ja viimaks pole ka Jeesuse talitusviis tihtigi eetiline ja ta jüngrid pole sellega rahul, vaid näeksid selle asemel meeleldi eetilist.

      Nüüd kokkuvõttena. Praegu on moes Hegel-Wellhauseni^[13] evolutsionistlik vaatlusviis: alguses Jahve loodusjumal nagu Ba’al, siis prohvetite religioon ja siis seadused ja eetika. Ja olgu teadlased millised tahes, eetikas nad näevad viimast haripunkti, mis täiusele jõuab Jeesuses. — Ma ei usu seda skeemi ja konstrueeriksin järgmiselt: enne Moosest rahval eetika ja seadused, siis Moosese jumalaelamus, millele rahvas polnud veel täiesti küps ja jäi peaaegu täielikult maagiasse ja eetikasse, kus inimesel siiski veel on mingi mõju täielikult tunnetamatule Jumalale. Siis järgnesid alalised pettumused sel alal ja kasvas ikka enam religioosne tunne, mis haripunktile sai Hiiobis. Sellele järgneb resignatsioon (Koheleth), siis jällegi praktiline elutarkus ja seadusreligioon. Ja sellest pettumisel tuli Jeesus. Kordus jällegi muidugi sama, sest inimene on lõhestatud religioosse ja maagilis-eetilise vahel, keegi ei suutnud enam täiesti olla samal seisundil kui Jeesus ja nii sai võimalikuks apologeetide äärmine ratsionalism. Ja nii läheb see võnkumine läbi terve läänemaa. Religioosne elamus, inimese enda tühisuse ja tähtsusetuse tunne on nagu vulkaanipurse ja eetika on laava, mis susiseb ja soe on aastasadu, kuni tuleb jällegi uus tõuge.

      Ühe sellase tõukena võiks võtta ka islami. Tema ja algse ristiusu suhe võiks olla umbes samasugune kui algsel ristiusul puritanismiga. Faktiliselt on islam paganiseerunud juudakristlik sekt, sest Sidna Aissa’l (Sajjidna ‘Isā)^[14] on samasuur tähendus peaaegu kui Sidna Muhammadil. Aga islam sõltub peagi eetikaga ja see saab palju tähtsamaks viimaks kui religioon just nagu puritanismiski.

      Ja veel on üks asi, mis neid täiesti lähestab: absoluutne predestinatsioon. Predestinatsioon aga on deemonliku Jumala üks seletuskatse, vähemalt selleks, et viia probleem inimesest kaugemale. Muidugi siin võib vastu tulla vaba tahtega, aga seda eitavad Augustinus ja Muhammad niisamuti kui Luther ja Calvin, nimelt vaba tahet valida endale õndsus või hukatus. See on iseendast suurem probleem kui me üldse aimata suudame, sest poolik vaba tahe pole mitte vaba tahe ja täielik vaba tahe teeks inimesest Jumala (nii arutab Luther). Igatahes see, kes tunneb vahet enda ja Jumala vahel, ei saa kõnelda vabast tahtest, kes aga Jumalaga läbi käib nagu koolipoiss oma vanemast klassist sõbraga, see muidugi võib. Vaba tahe tingib endaga apokatastasis’e^[15] ja apokatastasis’e usul pole vaja Jumalat. Kui osa inimesi hukka läheb, siis see peab olema Jumala tahe, sest inimesed ei soovi endale õnnetust, ja kui see sellest tuleb, et nad õnnest midagi ei tea, siis, kes nad on teadmatuks teind? Ja nii võib siin arutada päevad läbi, lõppu ei tule, lahendust ei tule, emb-kumb kas Jumal deemonlik või inimene Jumal, ja seda kindlasti otsustada pole võimalik inimesel.

      Aga olgu sellega kuidas on, mingil kujul inimene ikka usub predestinatsiooni kui ta Jumalat usub. Islam aga teatavasti on kõige predestinatoorsem religioon maailmas. Jumal talitab täiesti omavoliliselt: ühed on õndsusele määratud, teised hukatusele, aga õndsusele määratudki ei saa mitte Jumala juure. Sellasel kontseptsioonil ei peaks olema otstarvet mingil eetikal, aga Koraan on juba vastuolusid täis. Hääd teod on vaid selleks, et avalikuks saaks see staatus, milles inimene viibib, nad on selle staatuse reaalseks tulemuseks. Faktiliselt aga ei tea keegi, millele ta on predestineeritud ja sellest järgneb absoluutne rippuvus Jumalast — islam. Puudub siis muidugi õndsuskindlus nagu ka Calvinil ja katoliku kirikul. Päävahe ristiusuga on see, et Kristus hindab inimesi valmisoleku järgi Jumala riigi jaoks, Muhammad aga islami suuruse järgi. Viimaks on neilgi kahel palju puutepunkte ja vaheks jääks ainult Muhammadi isik, sest ka UTs leidub küllalt predestinatoorseid mõtetekäike.

      Aga predestineeriv Jumal ei või kunagi olla eetiline, sest eetikast võib olla vaid sääl juttu, kus Jumal jätab inimesele tegevusvabaduse ja siis hindab teda tegude järgi, kas siin ilmas või tulevas, pole selle juures oluline. Muidugi võib öelda, et Jumal teab ära ette inimeste teod ja nende järgi predestineerib, aga see on probleemi edasilükkamine, mitte lahendus (praescientia). Ja praegused islamiusulised arvavad ju ka, et patt on Jumala predestineeritud, aga selle oletuseks lisavad juure, et Jumal on vihane inimesele, keda laseb pattu teha. Nii siis ikkagi deemonlik Jumal ja demoonsust oskab inimene seletada vaid antropomorfistlik-dualistlikult, muidu see on tal üle mõistmisvõime — ja kui ta ei taha seda demoonsust Jumalas, siis ta peab tegema endale hulga vähemaid deemonlikke olendeid ja sel teel saab algsest maagiast kasuistlik eetika.

      Küsimus on muidugi, kas sellane elohistlik religioonitüüp üldse on Kristlik. Seda eitatakse tihti ja leitakse, et elohistlik religioon on kartusreligioon ja see pidavat veel madalamal seisma kui seadusreligioon. Aga sellele on võimalik kaks vastuväidet: esmalt on võimalik sama hästi dekadents kui evolutsioon. Ja teiseks ei ole sellane religioonitüüp hästi defineeritud kartusreligioonina, kuna sel sõnal on meie juures maagiline varjund. Tõsi küll, Jumal