Pessimismi põhjendus. Uku Masing

      Aga vastu võib väita — isamaa on hädaohus! Kuid iga inimese isamaa on naine, lapsed ja koht kust ta saab toitu neile. Ja need ei ole niipalju väärt, et end tappa lasta. Ja ma saaksin veel kuidagi aru sõjast usu ja mõttevabaduse eest. Aga ilmasõda? Siin pole midagi sellest ja õigus on kirikuvaenulikel sektel, et kirik on mängind halba mängu. Kui üks preester Poolast poob üles Saksa preestri, mis siis? Kristlus hävitab ka iseend! Ja ometi ütles mulle eila veel üks kaasvõitleja, et sõjast rääkida on asjatu, sest see on nii kauge asi! Aga meiegi seisame oma surma lävel ja sellest ei päästa meid ilusad naised, kes korra on samasugused kui inetud, ega ka miski muu. Ainukene tee kristlasele ja igale tõsisele inimesele on: õndsam on iseenda tappa kui kaaskristlast või paganat. Kas aga me seda suudame? Vast ei ja ära neetud olgu meie jõuetus!

      See ei ole mingi ime kui sellased turukirjanikud nagu Paul Ernst või Rudolf Herzog nõnda ütlesid: Wir sind heute das höchste Volk! Wir haben die Menschheit weiterzuführen und jede Schonung die wir niedrigen Völkern angedeihen lassen, ist eine Sünde gegen unsere Aufgabe.^[8] Aga see on võõrastav, et kirikuõpetaja nõnda iseloomustas sõdurit: Er soll dem Feinde das Bajonett zwischen die Rippen rennen; er soll sein Gewehr auf ihre Schädel zerschmettern, das ist seine heilige Pflicht, das ist sein Gottesdienst.^[9] Üks Helveetsia teoloog on leidnud võimaliku olevat Jeesust kujutella kuulipildujat reguleerimas ja arvand, et see on dekadentselt nõrk, kes seda ei suuda (Ragaz: Weltreich, Religion und Gottesherrschaft II 180).^[10] Ja nüüd nad hädaldavad religioossete huvide languse pärast, aga keegi ei mõtle sellele, et süüdi on tema Jumalat teotavad jutlused ja vaimulikud kõned, mis õhutasid vaenu Inglismaa vastu. Ja sõja tagajärjed? Kakskümmend miljoni surnut, see on tühi asi muidugi! Ja Jumala armust Wilhelm II jalutab pääle rojalistlikku hommikusööki ringi Doornis,^[11] samal ajal vaevlevad haigemajades tuhanded, kellede nägu pole muud kui suur haav, kellel pole enam silmi, kellel pole nina, kellel puudub võimalus söömiseks, enda liigutamiseks ja muidugi nad peavad narkoosita nülgimiste juures ütlema: “Mis mul on ja, mis ma olen, — tänu sulle, isamaa!” ja tänama oma vanemaid kuulsusrikka ja suurte lootustega tuleviku eest. Ja miljoneid inimesi, kes oleks veel võind maailmas teha lõpmata palju hääd, on kuuendas või seitsmendas mädanemisstaadiumis ja kasu neist on igaliiki kärbestel! Ja need, kes on sõja toond, need pidutsevad armsate laste ja ühe või enama naisega nii kuidas Jumal kellelegi on kukru annud! Ja mina usun, neile on põrgusse valmis pandud jäädav ase, kus kuradid neid kiskvad ja nurgast nurka viskvad.

      Võib olla, et mu vaen paistab põhjendamatu, et sõjast on kasu? Aga ma arvan, et ma pole küllalt terav. Kus on kasu? Kas selles, et sadutuhandeid armeenia lapsi nälgis surnuks süüria kõrves? Kas selles, et hävitati varandusi, millede tasategemine proletariaadilt võtab veel hulga aastaid? Kas selles, et väikesi lapsi õpetati inimesi piinama? Neid ei jõua keegi üles lugeda. (Muidugi ka teiseltpoolt, sõda poleks olnud, kui poleks olnud lapsi, kelledele oli vaja muretseda eluvõimalused, vähemalt senised hoida oleval kõrgusel. Kuspool süü on, ei saa määrata nagu alati ja ikka.) Kuid üks on kindel, et isad magasid kodu, nad olid toond sõja, poegade loorbereil, sest nemad olid ju liiaks vanad, selleks — et surra. /Ja kui keegi usub, et sõda kedagi moraalselt kasvatab, siis palun teda lugeda seda dokumenti (vist: Krieg dem Kriege Friedrich, 165), mis näitab kui kõrgel seisab Euroopa kultuur ja kui kristlik ta on! Vaadake siis ka need pildid läbi ja siis küsige endilt — kas sellane elu on väärt, et seda elada./

      Ma ei usu, et siit oleks teed välja, ma ei usu, et neist kehalisist ja vaimlisist hädadest aitaks muu välja kui Jeesuse sõna (II CI XII Clem. Al Strom. III 13. 92), et tema riik tuleb siis: “Kui on kaks üks ja see, mis on väljas, on see, mis on sees ja mees naisega ei mees ega naine”. Sest niikaua kui naised lepivad sõjaga ja teda soodustavad, jääb ta ikka seisma. See mees ei ole huvitav, vaid argpüks, kes inimest ei julge tappa, temaga ei tasu üldse teha tegemist, sest korralikku lasteisa tast ju niikuinii ei saa. Ja nii elatakse ja ollakse optimistlik, nähakse seda, mida nimetatakse roosiliseks tulevikuks, aga ei taheta teadagi, et ise ollakse ära lõigand selle võimalused. Kuid teisiti ei saa, sest seksuaalsus sunnib kõiki, keegi ei vabane tast, keegi ei saa inimeseks. Ja ei või olla vist midagi koledamat, kui seda tunda ja teada, et aasta-aastalt ling kaela ümber kistakse koomale ja ükskõik on, kas panna vastu või mitte.

      Oleks selle kohta veel paljugi öelda, palju on ju hädasid, mis sellest tingitud. Aga ma ei taha kasuistikat ja täielikkus on siin võimatu. Ja ma arvan, et olen ennem vähe rääkind kui palju, sest see kõik on ju inimese elus põhilise tähtsusega. Kõik muu on ainult selle tulemus ja tagajärg, kes siin positiivselt suhtub, see peab seda ka edaspidi tegema. Kes negatiivselt suhtub, see peab veel negatiivsemaks saama. Mitte vaen, vaid üleolek, sest vaen just sunnib seda tegema, mida vihatakse. (Kõige suuremaks piinaks on pessimistile aga ikka see, et, võibolla, et tulevad päevad, kus ta müüb ära oma pärli ja ostab selle loobumisega endale hulga klaasist prahti.) Ja et eemaldada veel üks võimalik arusaamine: ma usun praegu, et ma oma usuga võin seista rahulikult ja julgesti, niipalju kui see surelikul võimalik, selle ees, kes mulle tasub mu olemist mööda. Issanda Rahu olgu meiega!