Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти

mis oli teele langenud. „Ma käisin kõigepealt rannas, aga siis arvasin, et karusselli kuldsed vardad meelitavad äikest ligi, seepärast tulin siia ja mul oligi õigus. See oli uskumatu valgusemäng. Välk välgu järel – ma klõpsisin pilte nagu hull. Ühe eriti heleda välgusähvatuse hetkel nägin võitlust mehe ja naise vahel. Ma kuulsin naist karjatamas, aga siis langes välgutabamuse saanud raske oks mulle peale ning ma jäin selle alla kinni. Kõik mu ümber oli leekides. Mul läks oma viis minutit aega, et end põleva oksa alt vabastada. Selleks ajaks, kui ma karusselli juurde jõudsin, olid inimesed kadunud.“

      „Kui kaua aega jäi selle vahele, kui te neid tülitsemas nägite ja kui te karusselli juurde jõudsite?“

      „Umbes viis minutit või nii.“

      „Või nii? Te ei tea kindlalt, on mul õigus?“

      „Ma olin pisut uimane, aga see ei kestnud väga kaua.“

      „Aga pildid, mis te tegite? Kas need näitasid midagi tülist, mille tunnistajaks te olite?“

      „Ei. Välk pimestas kõik muu. Ainus, mida ma nägin, olid varjud.“

      Mees noogutas, tema nägu oli morn. „Mis järgmiseks juhtus?“

      „Ma läksin sinna, kus nad olid seisnud ja leidsin maast sõjaväelase ametimärgi. Pärast seda, kui ma koju jõudsin, otsisin Liliana nime internetist. Kui ma taipasin, et tegemist on kadunud isikuga, otsustasin kõigepealt pildid ilmutada, et näha, kas ma olen suutnud midagi filmile jäädvustada, siis läksin otse politseisse. Ma rääkisin juhtumit uurivale politseinikule kõike, mida ma just äsja teile rääkisin. Nad kinnitasid mulle, et naist hakatakse kohe uuesti otsima. Ma pean tunnistama, et olen natuke pettunud, kui ma siin praegu kedagi ei näe.“

      „Siin saarel olnud politsei kammis pargi eile õhtul läbi, aga täna hommikul alustatakse uue otsinguga.“

      „Tore. Ma loodan, et see märk aitab teda leida.“

      „Kahtlemata annab see uurijatele uue juhtlõnga ja jumal teab, et neil läheb seda vaja. Need on olnud mu elu pikimad kaks kuud. Teil ei ole aimugi, mida tähendab midagi niisugust üle elada. Teadmatus lausa tapab.“

      „Tegelikult kujutan ma seda päris hästi ette.“ Lugedes artikleid Liliana kadumise kohta, olid talle meenunud valusad mälestused ööst, kui tema isa lennuk oli tormis kadunuks jäänud, ja sellele järgnevatest päevadest, mis olid olnud täis küsimusi ja muret.

      „Kas te olete samuti kellegi kaotanud?“

      „Jah – see juhtus kaua aega tagasi. Tema ongi üks põhjus, miks ma täna hommikul siia tagasi otsustasin tulla. Ma tean, mida tähendab vastuseid oodata ja seepärast ei ole ma suutnud Lilianat peast välja saada. Ma lugesin eile õhtul juhtumi kohta kõike, mida leida suutsin. Vaatasin videot sellest, kuidas tema vanemad palusid tema turvalist kojunaasmist. Nägin tema nutvat õde ja kurba lootust tema sõprade silmis. Kui ma saan aidata teda koju tuua, pean proovima seda teha. Ma pean leidma võimaluse, kuidas tema karje peast välja saada.“

      Mehe nägu kahvatus tema sõnu kuuldes. „Rääkige mulle mehest, keda te nägite. Kuidas ta välja nägi?“

      „Ta oli pikk. Tema rõivad olid tumedad. Ta kandis kapuutsiga jakki või dressipluusi.“

      Mehe käsi liikus tema enda kapuutsiga dressipluusi nööride juurde. „Dressipluus. Sellepärast te ehmusitegi, kui mind nägite.“

      „Ma mõtlesin korraks...“

      „See ei olnud mina. Ma ei olnud eile õhtul siin. Ma ei teeks ealeski Lilianale paha. Ta oli mulle väga hea sõber ajal, kui ma hädasti sõpra vajasin. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga ma kavatsen selle välja uurida.“ Mees vakatas ja tema pilk liikus tagasi teerajale.

      Alicia märkas rõõmuga, et karusselli juurde oli kogunenud politseinikke, mõned neist koertega. „Näib, et otsingurühm on kohale saabunud.“ Ta tundis kergendust, et ta ei olnud enam üksinda koos selle mehega. Osa temast tahtis meest usaldada. Teine osa kartis teda. Ükski võõras ei olnud talle ealeski nii tugevat mõju avaldanud. Alicia süüdistas selles olusid, tontlikku varahommikust valgust, eelmise õhtu sündmusi, muhku peas – kõike, mis võis selgitada, miks tema kõhus keeras ja miks tema peopesad higistasid.

      „Me peaksime minema nendega rääkima,“ ütles Alicia.

      „Enne kui lähete – te võite kuulda minu kohta asju, mis ei vasta tegelikult tõele.“

      „Mida te sellega mõtlete? Mida ma kuulda võin?“ Äkitselt tuli naisele pähe, et ta ei olnud küsinud mehe nime. „Kes te olete?“

      „Michael Cordero.“

      Külmavärin käis naisel üle selja. „Teie olitegi viimane isik, kellele Liliana sõnumeid saatis ja...“

      „Politsei huvialune isik.“ Mees vaatas talle otse silma. „Mis tähendab, et mina tahan Lilianat leida rohkem kui keegi teine. Mitte ainult selleks, et olla kindel, et temaga on kõik hästi, vaid...“

      „Selleks, et oma nime puhtaks pesta.“

      „Just.“

      Nüüd teadis Alicia, miks oli mees tulnud parki veel enne päikesetõusu, miks ta tahtis nii kangesti talle tõestada, et on süütu. Kuid ta ei teadnud, mida mehe loost arvata. Oli võimalik, et Cordero oli süütu, kuid samuti oli võimalus, et ta oli väga hea valetaja.

      Naine ei usu teda, mõtles Michael, kui ta seisis puude varjus ja jälgis, kuidas Alicia Monroe politseinikega räägib. Ta oli naise nime teada saanud, kui uurija Kellerman oli tema kohaloleku üle imestanud. See oli juhtunud muidugi pärast seda, kui politsei oli esitanud sama küsimuse tallegi, kuigi palju vaenulikumal toonil.

      Kui Michael oli Kellermaniga rääkinud, oli Alicia jälginud teda teraval, kahtlustaval pilgul. Michael oli arvanud, et oli jõudnud juba naise usalduse võita, aga oli ilmne, et nüüd mõjutasid naise arvamust ka uurija kahtlused.

      Arvatavasti ei oleks ta pidanud siiski parki tulema ja end järjekordselt haavatavasse olukorda seadma, aga ta ei olnud suutnud eemale jääda – ja kui aus olla, oli tal täiesti ükskõik, mida uurija Kellerman temast arvab.

      Uurija arvamuse muutmine ei olnudki oluline. Ainus, mis luges, oli leida Liliana. Siis tuleb ilmsiks ka tõde – milline see ka ei oleks.

      Ta tahtis uskuda, et Liliana on veel elus, eriti pärast seda, kui Alicia oli talle rääkinud eelmisel õhtul nähtust. Aga tormi metsikus, suur oks, mis oli naise enda alla matnud ja isegi kahtlus Alicia enda hääles, panid ka tema kõhklema. Muidugi oli naine leidnud märgi ja ka ülejäänud loo osas paistis ta olevat üsna kindel, kuid pärast seda, kui Alicia oli oimetuna maha lebama jäänud ja paar oli lahkunud, oli tema mälus tühimik.