Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти

aga mina ju tunnen sind. Uurijad ei tunne. Ja sina olid viimane inimene, kellega Liliana rääkis.“

      „Ma ei rääkinud temaga. Me saatsime sõnumeid. Mis järgmiseks saab? Kas ma peaksin ootama visiiti Kellermanilt?“

      „Arvata on. Ta on juba terve Valdeze perekonnaga rääkinud ja informeerinud ajakirjandust uuest pöördest. Ta tahab heita välja võimalikult laia võrgu ja välja uurida, kas keegi võis täna pargi läheduses Lilianat näha.“

      „Ma tahan ise sinna parki asja uurima minna.“

      „Mina samuti. Kahjuks on sinna viiv teetamm veel mõneks tunniks suletud, aga saarel olev politsei on pargi juba läbi kamminud. Nad ei leidnud kedagi. Me saadame sinna hommikul veel mehi ja koeri. Samuti oletan ma, et ka naise perekond tuleb sinna otsingule appi.“

      „Jumal küll, ma loodan, et ta on elus,“ ütles Michael, tundes väikest lootuskiirt tärkamas.

      „Mina samuti,“ Diego vakatas. „Sa mõistad, Michael, et ma püüan olla võimalikult hea sõber ja hea politseinik.“

      „Nii palju kui mina asjast aru saan, ei ole võimalik mõlemat olla, aga ma hindan su püüdlusi. Sina oled üks vähestest, kes on nõus mind ette mitte süüdi mõistma.“

      „Paljud usuvad sind.“

      „Diego, mulle ei pea sa jama ajama. Me mõlemad teame, et ma olen siiani politsei ainus kahtlusalune.“

      „Huvialune persoon.“

      Michael kehitas õlgu. „Nimeta seda, kuidas tahad.“

      „Kuidas sul siin asjad lähevad? Tundub, et kõik areneb jõudsalt?“

      „Esimene etapp peab jõuludeks valmis olema.“

      „Millal järgmine algab?“

      „Millalgi jaanuaris. See kestab ligikaudu poolteist aastat.“

      „Siis jääd sa siia ju päris kauaks.“

      „Pärast jõule ei kavatse ma enam siia jääda. Ma pean minema tagasi New Yorki. Ma ei kuulu siia, pole kunagi kuulunudki. Ma ei tea isegi, miks ma tagasi tulin.“

      „Ju sa igatsesid minu järele,“ ütles Diego naljatades.

      „Ma olin sinu täiesti unustanud.“

      „Seda on küll valus kuulda.“

      Michael muigas. Diego oli alati osanud teda naerma ajada, mitte võtta elu nii kole tõsiselt.

      „Kuidas sul isaga läheb?“ küsis Diego.

      „Kuidagi ei lähe. Sellest peale, kui Liliana kadus, on mu isa kõige selle keskele sattunud ja kui aus olla, on ta praegu lähedasem Liliana perega kui minuga. Pagan võtaks, Liliana vend Juan töötab ju mu isa restoranis kokana. Ta on temale justkui see alati igatsetud poeg.“

      „Küll kõik jälle paremuse poole pöördub. Kui me Liliana üles leiame, muutub kõik muu samuti normaalseks.“

      „Ma loodan. See ametimärk on üldse esimene tõeline asitõend, mille oleme leidnud. Ma lihtsalt loodan, et see ka kuhugi viib.“

      „Mina ka. Lähme, ma teen sulle õlle välja,“ ütles Diego.

      Michael kergitas kulme. „Kui sa teed mulle õlle välja, on kõik su võmmidest sõbrad sul hammastega kõri kallal.“

      „Ei. Nad arvavad, et ma püüan sinult infot välja meelitada,“ ütles Diego kõveralt muiates.

      Diego küll aasis, aga korraks mõtles Michael, kas ehk ei olnud keegi Diegot tagamõttega siia saatnud, vestlema tema kui sõbraga.

      „Ma jätan täna õlle vahele. Teine kord. Laseme siit jalga.“ Kui nad lifti poole jooksid, hakkas jälle kallama. Torm ei olnud veel kindlasti möödas.

      KOLM

      Alicia jõudis politseijaoskonnast koju alles pärast kümmet. Kuna ta oli õhtusöögi vahele jätnud, röstis ta saia ja keetis teed ning istus köögilaua taha einestama. Ta tegi arvuti lahti ja avas otsingumootori. Ta tahtis rohkem teada juhtumist, mille otsa ta oli juhuslikult komistanud, ja kui politsei talle rohkem infot anda ei taha, peab ta seda iseseisvalt otsima.

      Ta oli varem juhtumi kohta lugenud ainult kaht artiklit. Nüüd plaanis ta uurida, mis oli öelda teistel uudistekanalitel. Kadumisloost oli avaldatud üsna palju materjali.

      Liliana Valdez oli sündinud Miamis, ta oli pere neljast lapsest teine. Tema isa oli õpetaja, ema koduperenaine. Valdezte pere oli kodukohas armastatud ja austatud ja nad olid saanud ülevoolavat tuge ja abi sadadelt inimestelt, kes olid tulnud kohale, et kammida läbi piirkond, kus Lilianat oli viimati nähtud – Little Havana restorani parkimisplatsi ümbrus.

      Nädalate jooksul oli otsing liikunud kõikjale üle Miami ja jõudnud ka Florida kaugematesse nurkadesse, aga mitte ühestki vihjest ei olnud abi olnud ja jäljed olid kiiresti jahtunud. Osaliselt seisnes probleem selles, et kuigi Liliana oli Miamis üles kasvanud, oli ta viimased kolm aastat elanud hoopis Texases, Corpus Christis.

      Corpus Christi kohanime nähes tõmbus Alicia selg valvsalt sirgu ja tema keha läbis surin. Tema enda perekond oli kolinud Corpus Christisse, kui ta oli kaheteistkümneaastane. Ta oli Texasest ära kolinud neli aastat tagasi ehk aasta enne seda, kui Liliana sinna kolis, aga siiski oli see veel üks kummaline kokkusattumus, mis neid ühendas.

      Artikli juures oli hiljutine foto Lilianast sõjaväevormis, juuksed kuklasse krunni pandud. Ta oli tugevate põsesarnade ja tõsiste pruunide silmadega kaunis naine.

      Kui Alicia vaatas Liliana silmisse, tundus, justkui oleks naine saatnud talle palve teda aidata. See oli muidugi tobe, aga Alicia ei suutnud lahti saada tundest, et see lugu ei olnud tema jaoks veel kaugeltki möödas. Ta pidi naist aitama, aga kuidas?

      Kui ta oli läbi lugenud veel mõne artikli, hakkas ta taipama, et selle juhtumi kohta ei olnudki enam rohkem infot leida.

      Liliana oli tulnud tagasi Miamisse oma õe pulma. Ta oli jõudnud olla siin kolm päeva ja siis kadunuks jäänud. Tema töö, sõbrad ja elu olid teises osariigis tuhandete kilomeetrite kaugusel.

      Juhtumiga oli seotud ainult üks huvialune isik, Liliana vana sõber nimega Michael Cordero. Uudiseartikkel rõhutas, et noor, edukas ja jõukas kinnisvaraarendaja oli huvi alla sattunud ainult seetõttu, et Lilianal oli temaga olnud viimane kontakt, aga ridade vahelt võis lugeda, et tegelikult oli too mees politsei kahtlusalune, hoolimata sellest, et ta oli isiklikult välja pannud 25 000 dollarise leiutasu sellele, kelle vihje viib Liliana leidmiseni.

      Michael Corderost leidus ainult üks viletsa kvaliteediga foto ja Alicia silmitses seda pikalt. Mees oli võluv, tumedate juuste ja heledate silmadega. Aga ta ei näinud välja ei väga sõbralik ega soe. Fotol olev tüüp oli kuidagi jahedalt eemalolev, varjud tema pilgus loetamatud.

      Kas see oli olnud mees, keda ta oli koos Lilianaga pargis näinud?

      Alicia soovis, et teaks seda kindlasti, aga aju ei nõustunud temaga koostööd tegema, et pakkuda talle selgemat ja detailsemat mälestuspilti. Pealegi muutus tema peavalu iga minutiga aina hullemaks. Adrenaliinitulv oli lakanud ja nüüd tundis ta end kurnatuna ja valudes.

      Ta sulges arvuti ja läks voodisse, lootes, et suudab hommikul selgemalt mõelda.

      Kahjuks ei tahtnud uni kurnatusest hoolimata kuidagi tulla. Selle asemel vilksatasid tema peas kujutluspildid Michael Corderost ja Liliana Valdezest. Kui ta unega maadles, hakkas ta aina enam kõhklema selles, mida ta oli õieti pargis näinud. Ta ei tahtnud endas kahelda, aga ta tõepoolest soovis, et oleks olnud võimeline pargis juhtunu filmile jäädvustama. Siis oleks tal mingigi füüsiline tõendus, mis tema mälestusi toetaks.

      Kell viis loobus ta katsetest edasi magada ja läks tükiks ajaks kuuma duši alla, kus ta mõtted rahutuna aina edasi uitasid. Selleks ajaks, kui ta oli riidesse pannud ja jõi oma esimest tassi kohvi, teadis ta, mida ta tegema peab – naasma kuriteopaigale.