Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти

oli tagasiminek mõttetu, aga siiski ei suutnud ta peatada end võtmeid haaramast ja ukse poole suundumast.

      Kell oli natuke kuus läbi ja väljas oli ikka veel väga pime, kui ta jõudis teetammile, mis oli õnneks uuesti avatud. Edasi pargi poole sõites pani ta raadio mängima ja kuulis ilmateate lõppu. Ilmajaam ennustas juba keskpäevaks Miamile tavapärast päikesepaistet.

      Alicia juba ootas päikest. Kuigi tormiilmad olid tema kirg, tundis ta täna, et ta lausa vajab päikese soojust, et vabaneda tundest, nagu oleks midagi paha kas juba juhtunud või kohe juhtumas.

      Kui ta parki jõudis, leidis ta parkla eest sama lagedana, kui viimane kord siin käies. Ta imestas, miks ei olnud piirkond täis politseinikke ja otsingukoeri. Võib-olla nad ootasid, kuni päike välja tuleb.

      Kasutades telefoni taskulampi teeraja valgustamiseks, kõndis Alicia karussellist mööda, närvid iga sammuga aina enam pingule tõmbumas, nii et ta ei suutnud jätta aeg-ajalt selja taha vaatamata.

      Ta sisendas endale, et keegi ei järgne talle, aga siiski oli tal kuklas kentsakalt näriv tunne, millest ta vabaneda ei suutnud.

      Kui ta jõudis kohta, kust ta oli ametimärgi leidnud, kükitas ta maha ja uuris hoolikalt maapinda. Muld oli muutunud paksuks mudaks ja muru lirtsus vihmast. Ta ei näinud ei jalajälgi ega teisi märke.

      Ohates ajas ta end püsti, aga kui ta kuulis lähedal asuvatest põõsastest sahinat, kasvas tema ärevus veelgi. Ta valmistus juba nägema mõnd looma, aga tema ehmatuseks ilmus põõsaste tagant nähtavale tumedasse kapuutsiga dressipluusi ja teksastesse riietunud mees.

      Mees võpatas teda nähes, justkui ei oleks ka tema oodanud, et võiks siin kedagi kohata. Aga kui mees hakkas tema poole tulema, ei mõjunud see Alicia enesetundele sugugi julgustavalt.

      Ta sundis end jooksma. Kuigi hahetav koit oli taeva kergelt heledamaks värvinud, oli siiski veel väga pime ja naine oli teadlik sellest, et pargis ei ole peale nende kahe kedagi. Aga mees seisis tema ja parkimisplatsi vahel ja oli nüüd juba nii lähedal, et naine kahtles, kas ta suudaks mehest mööda söösta.

      Vahest on mees politseinik, mõtles ta lootusrikkalt, kuigi tema rõivastus seda teooriat ei toetanud. Mees oli pikk, tema liigutused kindlad ja otsustavad – see oli keegi, kes oli harjunud saama, mida tahab, mõtles ta.

      Alicia tõmbas telefoni välja ja valis hädaabinumbri, ning hoides sõrme klaviatuuri kohal, ütles: „Te olete nüüd piisavalt lähedal. Mida te tahate?“

      Mees peatus järsult, tema silmad tõmbusid pilukile. „Ma ei tee teile midagi paha.“

      „Mida te siin teete? Park on veel suletud.“

      „Ma otsin oma sõpra – Liliana Valdezt. Keegi leidis eile õhtul siit tema ametimärgi.“ Mehe pilk puuris teda teravalt. „Kas see olite teie?“

      „Kes teile märgist rääkis?“ Võib-olla ei olnudki mees ohtlik, kui tal oli infot, mida tema ise oli ainult politseile andnud. Teisest küljest võis tema olla seesama mees, keda ta eile õhtul pargis oli näinud ja kes oli nüüd tulnud tagasi oma jälgi peitma. Ta kandis kapuutsi, just nagu too mees eelmisel õhtul, aga kui Alicia püüdis meenutada mõnd muud iseloomulikku tunnust, ei suutnud ta millegagi välja tulla.

      „Ma pean minema,“ ütles Alicia lühidalt.

      „Oodake! Teil ei ole vaja mind karta.“

      „Kui oleks, ma kahtlen, et te seda mulle ütleksite.“

      „Õige jutt, aga see on tõsi. Ma kuulsin märgist uurijalt. Niipea kui ühendustee saarele avati, tulin siia, et näha, kas siin ei leidu midagi muud, mõnd teist tõendit.“ Mees vakatas, tema pilk püsis kinni naise silmis. „Kas teie olete siin ka sellepärast? Et otsida mõnd muud vihjet, mille te võisite kahe silma vahele jätta? Teie oletegi see, kes märgi leidis, on mul õigus?“

      Tundus, et ei ole mõtet valetada. „Jah. Ma ei suutnud magada, kuna mõtlesin kogu aeg sellele, mida ma olin siin näinud, seepärast tulingi tagasi.“

      „Mida te täpsemalt nägite?“ küsis mees, tema hääletoon oli nüüd teravam. „Ma arvasin, et te leidsite lihtsalt selle märgi.“

      „Ja mina arvasin, et teie ütlesite, et saite info politseilt.“

      „Nad ütlesid mulle, et tunnistaja sai peatrauma ega suutnud seepärast üksikasju meenutada.“ Mehe pilk liikus uurivalt üle naise näo. „Mis teiega juhtus?“

      „Välk lõi puusse otse mu kõrval ja põlevad oksad kukkusid mulle peale, aga see juhtus pärast seda, kui ma olin näinud paari võitlemas millegi pärast, mis nägi välja nagu nuga.“

      Naise sõnade peale tõmbus mees pingule. „Ma ei teadnud, et mängus oli relv.“

      „Ma ei olnud piisavalt lähedal, et saaksin seda kindlalt väita.“

      „Kus nad seisid?“

      „Täpselt siin.“

      „Ja teie? Kus teie seisite, kui neid nägite?“

      Naine viipas puude vahelt läbi minevale rajale viiekümne meetri kaugusel. „Ma olin seal üleval. Ma tulin rannalt tagasi siiapoole.“

      „Kas te näitaksite mulle?“

      See oli nii lihtne palve. Siiski ei tundunud mõte minna selle mehega pimedasse puude vahele eriti turvalisena. Alicia eelistas seda lagendikku, kus varahommikune valgus juba helendama hakkas. „Seal ei ole midagi näha. Vahest peaksime ootama politseid. Ma olen kindel, et nad on peagi kohal.“

      „Kui te seda tõesti tahate, aga ma pean ütlema, et kui ma oleksin tahtnud teile halba teha, oleksin ma seda juba teinud. Mulle tundub, et teil ei ole relva ja ma ei usu, et keegi teaks, et te siin olete.“

      Naine põrnitses talle vastu, nähes tema silmis otsustavust, kuid mitte ohtu. Siiski pidi ta mehest rohkem teada saama, enne kui ta veel ühe sammu astub. „Te ütlesite, et olete kadunud naise ammune sõber?“

      „Jah. Me kasvasime koos üles. Liliana elas üle tänava. Ma ei mäleta aega, kui ma ei oleks teda tundnud. Tema vend Juan ja mina olime ühevanused, Liliana oli meist kaks aastat noorem, aga ikkagi kogu aeg meiega koos. Aja jooksul avastasin, et mul oli temaga rohkem ühist kui Juaniga. Ta oli imetlusväärne tüdruk.“

      Nüüd oli mehe hääletoonis mingi tumedam noot, nagu ei usuks ta isegi, et tema sõber võiks ikka veel elus olla.

      „Oli?“ küsis naine ettevaatlikult.

      „On,“ parandas mees end otsekohe. „Kaks viimast kuud on olnud rasked. Ma – me oleme püüdnud lootust säilitada, aga sedamööda, kuidas päevad mööduvad...“ Tema hääl vaibus. „See on raske.“

      Isegi hoolimata hämarusest võis naine näha tema valulikku ilmet. Mees tundus siiras ja aus. Alicia tahtis uskuda, et ta on sõber, mitte vaenlane. „Rääkige mulle temast midagi, mida ainult teie võite teada, mida ei ole olnud ei ajalehtedes ega politseiraportis,“ ütles ta.

      „Nagu näiteks mida?“

      „Midagi isiklikku.“

      Mees mõtles tema palve peale. „Ma ei oska öelda. Ma tean temast nii paljusid seiku, mida pole lehtedes olnud.“

      „Öelge mulle ükski asi.“

      „Noh, näiteks see, et ta oleks seitsmeteistkümneaastasena peaaegu abiellunud – ta tahtis nii meeleheitlikult sellest kandist minema pääseda. Ma ei usu, et tema vanemad isegi teadsid, et tema suhe selle vanema kutiga, kellega ta käis, oli nii tõsine. Õnneks helistas ta enne mulle ja ma laitsin abiellumise mõtte maha. Selle asemel et kodust ära joosta, otsustas ta minna mereväkke ja edasi rajas ta endale eduka karjääri sõjaväeadvokaadina.“

      „Kellega ta oleks peaaegu abiellunud?“

      „Brad Harte’iga. Kas ma läbisin katse?“

      „Paistab,