Mehe ikkest priiks. Jennifer Crusie

et tundus, nagu võiks ta oma isiksusega lauaplaadi kõveraks painutada. Lucy oli tema kohalolekut tahtmatult tajunud sestpeale, kui nad ruumi sisenesid. Ta oleks võinud endale vargsi mehe poole heidetud pilkude eest kõrvakiilu anda, kuid ei suutnud neid vältida.

      Seda sorti mees võib naisele eluks ajaks armid jätta. Nii rumal Lucy siiski ei olnud, muidu võinuks ta abielluda Bradley asemel kellegi selle mehe taolisega.

      Kui palju põnevust oleks siis elus enne lõppu olnud.

      “Ei, vaat see oleks olnud rumal,” sõnas ta valjusti.

      “Mis asi?” imestas Tina.

      “Ei midagi.” Lucy pöördus uuesti õe poole. “See on sul ilus kostüüm.”

      “Peabki olema. See maksis terve varanduse. Sina seda endale lubada ei saaks. Kui sa tingimata pidid halva abielu sõlmima, ja ilmselt pidid, sest see on meil geenides, oleksid võinud valida vähemalt kellegi rahaka.”

      “Ei.” Lucy võttis kahvli ja sonkis salatit, torgates läbi kurgiviilu, kuna see sattus ette. “Rahal pole tähtsust.”

      “Tõsi või? Ja millel siis on tähtsust? Ja mis see ka ei oleks, miks sa arvasid, et sellel luuseril Bradley Porteril on see olemas? Miks sa temaga tegelikult üldse abiellusid?”

      Lucy mõtles paari lõikava märkuse peale õe teise ja kolmanda mehe kohta, kuid pilgutas selle asemel silmi. “Abiellusin temaga termodünaamika teise seaduse tõttu.”

      “Sa abiellusid temaga füüsikaseaduse tõttu?” Tina kustutas sigareti tomati vastu, lükkas salati eemale ja süütas uue sigareti. “Vähemalt ei öelnud sa aaa-rmastuse pärast.” Õde pahvis suitsu Lucyst mööda. “Ja mida see teine termodünaamika seadus siis ütleb?”

      “Isoleeritud iseeneslikud süsteemid liiguvad korratuse suunas, kuni jõuavad oma kõige tõenäolisema vormini, ja muutuvad siis konstantseks.”

      “Ma ei saa midagi aru. Mis pistmist sellel Bradleyga on?”

      “Mitte mingit. Minuga aga küll.” Lucy tõukas ühe käega salatikausi eemale ja lükkas teisega juuksed silmadelt. “Mina olin isoleeritud süsteem. Elasin üksinda tolles tillukeses korteris, ainsaks seltsiliseks Einstein, kes on muidugi suurepärane seltsiline, aga ta on siiski koer.”

      “Mõtlesingi, kas sa oled seda märganud.”

      “Muidugi olen. Ja ma olen kaksteist aastat reaalaineid õpetanud. Kogu päeva lapsi kantseldanud ja siis õhtul kodus üksi töid parandanud. Minu ainsad seltskondlikud kontaktid on olnud sinu pulmades.”

      Tina näitas õele keelt ja näpsas Lucy salatikausist paprikariba.

      “Ühel päeval käsitlesime koolis termodünaamika teist seadust ja äkki taipasin: “See olen mina. Mina olen isoleeritud süsteem ja ma muutun aina isoleeritumaks, kuni jõuan oma kõige tõenäolisema vormini, mis on arvatavasti seesama, mis praegu – elu tillukeses korteris koos Einsteiniga.” Seepärast otsustasingi isoleeritusele lõpu teha. Ja siis märkas Bradley mind raamatukogus ja ma mõtlesin: “See peabki olema see õige. Füüsika viis meid kokku.” Ajastus oli lihtsalt nii täiuslik. Nii loogiline.”

      Tina vangutas pead. “Pole ime, et sa oled omadega nii uppi lennanud. Elu ei ole loogiline ja abielu päris kindlasti mitte. Lõpeta see lakkamatu analüüsimine. Proovi vahelduse mõttes impulsiivsust.”

      “Ühe korra ma olin impulsiivne. Abiellusin Bradleyga, kui olime olnud tuttavad vaid kaks kuud.” Lucy tundis häbikihvatust isegi praegu neid sõnu öeldes. Ta oli olnud rumal. Tõeliselt rumal. “Nii et ma ei ole enam teab mis impulsiivsuse austaja. Ma ei taha sind solvata, kuid mina ei saa küll aru, et impulsiivsus oleks sulle hirmsasti kasuks tulnud.”

      Tina muigas. “Kullake, mul on kaksteist ja pool miljonit dollarit. Ja sinul? Koidest puretud maja ja kolme koera hooldusõigus. Minul on olnud impulsiivsusest rohkem kasu kui sinul loogikast. Sa ainult vaata ennast. Kas sul vahel lõbus ka on?”

      “Lõbus?” Lucy pilk liikus tumedapäisele mehele saali teises otsas. Ta vaatas õe poole ja võttis kahvli, et uuesti salatit rünnata. “Ma ei ole vist lõbujanune tüüp.”

      “Minu meelest võtad sa elu liiga tõsiselt. Oleks aeg end lõdvaks lasta. Tee midagi pöörast. Midagi spontaanset.”

      Lucy kortsutas kulmu. “Ma ju rääkisin sulle. Ma tegin ükskord midagi spontaanset. Abiellusin Bradleyga. Vaata tõele näkku, Tina, ma ei ole spontaanne tüüp.”

      Tina raputas pead. “Bradleyga abiellumine ei olnud spontaanne. Sa seletasid mulle äsja väga arukalt ära, miks sa seda tegid. Spontaansusel pole arukusega mingit pistmist, kuid sa teed seda ikka, sest tahad.”

      “See pole spontaansus, vaid vastutustundetus.”

      “Olgu, tee siis midagi vastutustundetut. Veel parem, tee midagi spontaanset ja vastutustundetut. Tee midagi lihtsalt sellepärast, et tahad, sellepärast, et see tundub mõnus. Tee midagi isekat, ainult enda pärast.”

      Lucy pilk liikus jälle tumedapäisele mehele saali teises otsas. “Mina nii ei arva.” Ta lõi uuesti kahvli salatisse.

      “Kuidas sa saad teada, kui ei ole proovinudki. Sa pole elu sees midagi isekat teinud.”

      “Tegelikult olen küll,” sõnas Lucy aeglaselt, kahvel käes. “Üks kord. Tegelikult on see vist tõeline põhjus, miks ma Bradleyga abiellusin. Hakkasin Bradleyga käima termodünaamika teise seaduse tõttu, kuid abiellusin temaga vist selleks, et endale maja saada.”

      Tina pilgus süttis huvi. “Kas tõesti? See pole üldse sinu moodi.”

      Lucy noogutas. “Ma vist lihtsalt veensin ennast, et armastan teda, kuna ta pakkus mulle maja.” Ta sonkis jälle salatit ja vältis õe pilku. “Armastan seda maja rohkem kui ma eales Bradleyt armastasin. Usun, et ta sai sellest lõpuks aru ja sellepärast pettiski mind.”

      “Olgu ma neetud.” Tina kustutas sigareti ja naaldus seljatoele. “See seletab nii mõndagi. Kas te sellepärast mullu oktoobris tülitsesitegi?”

      “Kust sina teadsid...?”

      “See oli siis, kui sa kolisid ärklikorruse magamistuppa. Toda lugu Bradley norskamisest ei uskunud ma hetkekski. Teadsin, et teil oli tüli.”

      “Ei.” Lucy kortsutas kulmu. “Ei olnud. Me ei tülitsenud kordagi. Meil olid lihtsalt... erimeelsused. Koera pärast.”

      Tina krimpsutas nägu. “Iga teise jaoks oleks see olnud pisiasi. Sinu puhul... kui Bradley tegi midagi mõnele su koertest, ei saanud ta sind eriti hästi tunda. Ja see seletab ka, miks sul pole lahutuse pärast süda murtud. Sa oled endast väljas, kuid mitte seepärast, et sa tunneksid Bradleyst puudust. Sa oled rõõmus, et ta on läinud, eks?”

      “Jah,” sosistas Lucy. “See on kohutav, aga nii see on.”

      “Ei ole kohutav. See on väga õige suhtumine. Ma ei saa ainult aru, miks sa nii endast väljas oled. Sa oled vaba, võid teha, mida iganes soovid. Mis sul viga on?”

      “Ma tunnen ennast nii rumalana,” tunnistas Lucy.

      “Kuidas?” Tina kummardus lähemale. “Sina? Sul on rohkem mõistust kui...”

      “Aga selle teadlasemõistusega pole päriselus midagi peale hakata.” Lucy vangutas pead. “Ma ei tea sedagi, mis mu abielus valesti läks. Tean, et minu jaoks oli see jube, kuid oleksin võinud vanduda, et Bradley oli õnnelik ja armastas mind ja siis, nagu välk selgest taevast, tulen koju ja leian ta eest ühe blondiiniga. Oma majas. See neiu ütleb, et nad armatsesid minu magamistoas ja Bradley tammub süüdlaslikult ringi, ja kui ma ärritun, läheb minema.” Lucy nõjatus seljatoele. “Läheb lihtsalt minema.”

      “Sellised need mehed on,” nõustus Tina.

      “Mul pole aimugi, kus ma vea tegin. Aga ma olen alati kindlalt teadnud, et ma olen tark. Nüüd pole ma enam selleski kindel. See viib endast välja.”

      “Kui