Mehe ikkest priiks. Jennifer Crusie

oli relv, mis jätab seintesse suured augud.

      Inimestesse niisamuti.

      “Miks me seda teeme?” küsis Zack püstolit põrnitsedes Anthonylt. “Nagu elu poleks niigi piisavalt masendav. Mina lähen minema, ma ei tee nalja.”

      “Lõpeta vigin.” Anthony korjas oma tviidkangast rätsepakuue varrukalt hoolikalt olematu kübeme, pilk kogu aeg Jerryl. “Niikuinii oled sina tõenäoliselt selle kõige põhjus. Loivasid siia sisse, väljanägemine, nagu poleks nädal otsa habet ajanud. Jerry arvas ilmselt, et sa oled mingi eluheidik.” Ta naeratas Jerryle nagu täiusliku rahu oaas vägagi higistamapanevas olukorras. “Mina oleksin samuti relva välja tõmmanud, Jerry. Ma saan sinust aru. Äkki räägiksime sellest?”

      Jerry raputas pead, kuid ta pilk püsis Anthony rahulikku ja muretut häält kuulates temal. Zack nihkus väga aeglaselt paremale, püüdes jätta muljet, nagu niheleks vaid ühel kohal.

      Äkki vaatas Jerry Zacki poole, kes võttis vestluse üle. “Ei no muidugi, ja kui me oleksime mõlemad olnud säherdustes kupeldajaülikondades nagu sina, poleks ta püstolit haaranud. Ma küsin sinult, Jerry, kas minu nahkkuub sundis sind püstolit välja tõmbama? Või oli see ametimärk?”

      Jerry pilutas Zacki piieldes silmi ja Anthony nihkus pisut vasakule.

      “Ärge liigutage!” piuksatas Jerry kandadel kõõludes. “Hoidke käed üleval!”

      “Me ei liigutagi, Jerry,” kinnitas Anthony rahustavalt. “Sa ise liigutad. Lase end lõdvaks. Siis tunned end paremini.”

      “Jäta lollused,” hoiatas Jerry ja püstol vappus uuesti. “Ma tulistan.”

      “Sa ju ei taha meid tulistada, Jerry.” Zack laiutas käsi. “Tulistamisest tuleb kohutav jama. Sa ei kujuta ettegi.”

      “Muidugi.” Jerry vaatas seda öeldes Zacki poole ja Anthony nihkus veel veidi vasakule. “Jama, mis tuleb sellest, kui varastad ülemuselt kolmkümmend tuhat kulli, pole kõneväärtki.”

      “Võmmi tulistamisega võrreldes igatahes mitte,” kinnitas Anthony ja Jerry pilk sööstis temale. Zack nihkus pisut paremale. “Võmmi tulistamine?” Anthony vangutas pead. “Isegi su kongi võti visatakse minema. Seda me ju ei taha, mis? Pane püstol käest, Jerry.”

      “Mina nii ei arva.” Jerry hingas pisut kiiremini ja vaatas uuesti Zacki poole. “Mina nii ei arva. Ja te liigutate.” Mees pigistas Zacki sihtides silmad kinni ja vajutas päästikule.

      Samal hetkel, kui Jerry tulistas, sööstis Zack põrandale, Anthony röögatas: “Jerry!” ning Jerry pööras relva tema poole. Zack lennutas end üle laua, Anthony viskus põrandale ja Jerry kuul lendas puhtalt läbi ukse.

      Siis paiskas Zack Jerry põrandale.

      Anthony ajas end jalule ja ruttas appi. “Oled kombes?”

      “Mina? Muidugi,” kinnitas Zack käeraudu võttes ja pisut hingeldades. “Mida ei saa kindlasti öelda Jerry kohta. Ja sina?”

      “Koridoris olid inimesed.” Anthony avas ukse, et kontrollida, mida Jerry oli teisel pool tabanud, Zack pani samal ajal tulistajal käed raudu.

      “Sul on õigus vaikida, idioot,” kähvas Zack ja luges vahistatule ülejäänud õigused ette talle kaksiratsi otsa istudes. Anthony silmitses neid lävelt.

      “Soovin õnne,” ütles ta Jeffyle, kui Zack oli lõpetanud. “Tabasid veeautomaati.”

      “Mine perse,” vastas Jerry, kuid see kõlas rohkem kohmetult kui trotslikult.

      Zack ajas end püsti ja põrnitses meest tigedalt. “Edaspidi peaksime tegema tegemist paremat sorti kurjategijatega.”

      “Tegelikult kuulub ta koorekihti,” väitis Anthony, uurides, ega pintsak pole kannatada saanud. See oli laitmatu nagu alati. “Kas tahaksid töötada komblus- või mõrvaosakonnas?”

      “Ei,” ütles Zack. “Aga ma tahaksin vahistada viisakaid inimesi, kes ei sihi mind püstolist. Tegelikult ei taha ma enam üldse kedagi vahistada. Tahaksin seltsida heade inimestega. Kas see oleks võimalik? Kas häid inimesi on enam üldse olemas?”

      “Aga meie sinuga?” küsis Anthony kannatlikult. “Meie peaksime küll head olema. Oled sa kindel, et kõik on korras? Sa käitud viimasel ajal kuidagi kummaliselt.”

      “Kas te ei võiks veidi kiiremini teha?” vingus Jerry põrandal. “Mul ei ole siin eriti mugav.”

      “Tead mis, Jerry...” Lamaja poole vaadates oli Zack äkki väga leebe. “Ma võiksin praegu vähimagi vaevata su ajud välja peksta.” Ta tonksas jalaga õrnalt Jerry pead. “Vastupanu vahistamisel. Ära mängi oma õnnega.”

      Jerry jäi vait.

      “Tahad soovitust kuulda, Jerry?” Anthony kummardas ja tõmbas mehe ühe käega jalule. “Ära kunagi mölise mehega, keda sa oled äsja püstolist sihtinud. On suur tõenäosus, et ta suhtub sinusse vaenulikult. Ja tõtt öelda, Jerry, ei meeldinud sa meile eriti juba enne seda, kui sa relva välja tõmbasid.”

      Jerry sulges silmad.

      “Ma peaaegu lootsin, et ta osutab vahistamisel vastupanu,” ütles Zack.

      “Ei lootnud,” väitis Anthony. “Sul on lõunasöögiks plaanid tehtud. Sa võtad Harvey söögimajas vahi alla meisterpetise. Mis sul viga on?”

      “Ei midagi.” Zack lükkas Jerry koridori. “Ilm. Ma vihkan veebruari. Ja ma vihkan kontorihooneid.” Ta silmitses siledaid halle seinu. “Võib-olla ma annangi lahkumisavalduse. Otsin endale mõnusa töö vabas õhus. Ei mingeid relvi. Mis sa arvad, kas ma metsavahiks kõlbaksin?”

      “Tead, sa teed mind murelikuks,” ütles Anthony.

      “See on sinu probleem.” Zack hakkas Jerryt enda ees lükates mööda koridori edasi minema. “Jerry, mida sa oleksid selle rahaga peale hakanud?”

      Lucy lösutas näruse Harvey söögikoha türkiissiniste vaheseintega eraldatud lauas õe vastas ja piinas salatit.

      Tina põrnitses oma salatitaldrikut. “Oled ikka kindel, et siin on turvaline süüa? Minu meelest ei ole türkiissinine plastik sulle hea ja see salat on päris kindlasti kahjulik. See on ju täitsa valge.” Tina koputas sigareti pakist lauale ja süütas selle elegantselt nagu neljakümnendate aastate filmitäht.

      Lucy toetas lõua käele, et teha nägu, nagu kuulaks ta õe juttu, ja ta messingikarva juuksed langesid jälle silme ette. Tina silus üht oma täiuslikult lõigatud juuste musta siidist salku ja Lucy silmitses õde kadedusega. Võib-olla nad ei olegi õed. Võib-olla ema valetas neile. Ei, neil on ühesugune kassinägu: lai laup, suured silmad, tilluke suu, terava otsaga lõug. Lihtsalt Tina nägi välja nagu tõukass, tema aga nagu loomade varjupaika saadetud rääbakas.

      Lõpeta, manitses Lucy ennast. Lõpeta enda haletsemine. Sul on lihtsalt halbade juuste päev.

      Täpsemalt nädal. Ja siis veel lahutus.

      Sul on lihtsalt vilets kuu. Võta ennast kokku. Varsti on kevad.

      “Sa loobud ju kindlasti ka tema perekonnanimest?” uuris Tina. “Lucy Savage Porter kõlas alati, nagu sa oleksid abiellunud marutõbise jooksupoisiga.”

      Pea suu, Tina. Lucy pilgutas silmi. “Kas me võiksime rääkida millestki muust?” Lucy lükkas juuksed kõrvale, et hämaras restoranis ringi vaadata, lootes, et keegi teine polnud kuulnud. Kuna söökla polnud ainult hämar, vaid ka väike, oli hirm õigustatud, kuigi söögisaal oli peaaegu tühi. Ainult tülpinud moega ettekandja nõjatus kärbsemustase sõõrikukasti kõrval täksitud plastletile ning saali teises otsas istusid samasuguses vaheseintega eraldatud lauas kaks meest.

      Lucyl oli tõsiselt raskusi neist ühe eiramisega.

      Üks mees oli pikakasvuline, sale ja elegantne. Ta nõjatus rahulikult vaheseinale ja tema esinduslikul tviidülikonnal polnud