Armastuskiri. Люсинда Райли

nägu muutus punaseks. „Jah, emme. Tšau!”

      „Tšau!”

      Zoe keeras sissesõiduteelt välja ning nägi tahavaatepeeglist ikka veel Jamiet, kes talle rõõmsalt lehvitas. Ta läbis kurvi ja poeg kadus vaateväljast. Läbi värava peateele sõitnud, äigas Zoe karmi liigutusega põskedelt pisarad ja tuhlas pabertaskurätikut otsides mantlitaskus. Ning kinnitas endale juba sajandat korda, et tema kannatused on nendel puhkudel Jamie omadest suuremad. Eriti täna, kui Jamesi pole enam.

      Jälgides liiklusmärke, et need juhataksid ta kiirteele, mida mööda tagasisõit Londonisse võtab ühe tunni, küsis ta endalt veel kord, kas tema otsus sulgeda kümneaastane poiss internaatkooli seinte vahele on ikka õige – eriti praegu, mil Jamie vaid paar nädalat tagasi elas üle vanavanaisa kurva surma. Aga Jamiele meeldis eraalgkool, sõbrad, kindel päevakava – kõik sedasorti asjad, mida Zoe ei saanud talle kodus pakkuda. Tundus, et tal läheb koolis hästi, ta muutus järjest mehisemaks ja iseseisvamaks.

      Isegi Zoe isa Charles mainis seda, kui Zoe ta eelmise päeva õhtul Heathrow’ lennujaama viis. Isa surma vari Charlesi pea kohal oli selgesti tajutav ning Zoe märkas tema kenal päevitunud näol lõpuks ometi esimesi vananemise märke.

      „Sa oled nii kenasti hakkama saanud, kullake, ja peaksid enda üle uhke olema. Ning tundma uhkust ka oma poja üle,” ütles isa talle kõrva, kui ta hüvastijätuks tütart kallistas. „Too Jamie koolivaheajaks minu juurde Los Angelesse. Me ei saa piisavalt palju koos olla. Ma tunnen teist puudust.”

      „Ka mina tunnen sinust puudust, paps,” ütles Zoe ja jäi justkui halvatuna seisma, saates pilguga isa, kes läbi turvavärava astus. Isal jätkus harva oma tütre jaoks kiidusõnu. Või tütrepoja jaoks.

      Ta meenutas aega, mil ta kaheksateistkümnesena avastas, et on rase, ning oleks šokist ja suurest murest peaaegu hinge heitnud. Et ta oli äsja internaatkooli lõpetanud ja ülikooli koha saanud, näis isegi lapse sünnitamise mõte naeruväärsena. Ja ometi oli Zoe, hoolimata isa ja sõprade turmtulest, millele oli lisandunud veel kellegi tugev surve, sügaval südames teadnud, et tema sees kasvav laps peab sündima. Jamie oli armastuse vili: eriline, maagiline kingitus. Saanud alguse armastusest, millest ta isegi nüüd, rohkem kui kümne aasta järel, polnud lõplikult üle saanud.

      Zoe ühines kiirteel teiste Londoni poole kihutavate autodega, paljude aastate eest isa suust kuuldud sõnad kõrvus kumisemas.

      „Kas ta abiellub sinuga, see mees, kes sulle lapse tegi? Üht asja võin ma sulle juba praegu öelda, Zoe: sa hakkad teda kasvatama üksi. See on sinu viga ja sa pead sellega leppima!”

      Justkui mul oleks olnud võimalik temaga abielluda, mõtles Zoe nukralt.

      Ainult James, tema kullakallis vanaisa, oli jäänud rahulikuks: tema vaikivast kohalolekust kiirgas kainet mõistust ja tuge just siis, kui Zoel oli tunne, et kõik ülejäänud tema ümber täiest kõrist karjuvad.

      Zoe oli Jamesi jaoks alati olnud eriline tüdruk. Lapsena polnud Zoel aimugi, et see sügava kõlava häälega lahke vanem mees, keda ta ei tohi kutsuda vanaisaks, sest siis tunneb ta end vanana, on üks riigi armastatumaid draamanäitlejaid. Zoe kasvas üles Blackheathis, hubases majas koos ema ja vanema venna Marcusega. Tema vanemad olid lahutanud juba siis, kui ta oli kolmene, ning seejärel nägi ta harva oma isa Charlesi, kes kolis Los Angelesse. Seejärel oli tema maailmas Jamesist saanud isakuju. Tema suur mitme tiivaga maamaja Dorsetis – viljapuuaia ja mõnusate ärklikorruse magamistubadega Haycroft House – oli paik, kust pärinesid Zoe kõige armsamad lapsepõlvemälestused.

      Osaliselt pensionipõlve pidav vanaisa, kes aeg-ajalt episoodilisteks filmirollideks üle ookeani põikas, sest tema sõnul tõid just need vorsti leiva peale, oli tema jaoks alati olemas olnud. Eriti pärast seda, kui Zoe ema vaid mõne meetri kaugusel nende majast autoavariis ootamatult hukkus. Zoe oli siis kümnene, tema vend Marcus neliteist. Matustest mäletas ta vaid seda, et oli klammerdunud venna külge ning näinud tema kivistunud nägu, kokku surutud lõuapärasid ja hääletuid pisaraid, kui nad palveid lugevat vikaari kuulasid. Teenistus oli olnud pingeline ja troostitu. Zoe oli pidanud kandma jäika musta kleiti, mille pits kraapis kaela.

      Charles oli tulnud Los Angelesest tagasi ning püüdnud olla toeks pojale ja tütrele, keda ta vaevu tundis, aga James oli olnud see, kes lapselapse pisaraid pühkis ja ta kaissu võttis, kui ta poole ööni nuttis. James oli püüdnud lohutada ka Marcust, aga poiss oli tõmbunud enesesse ja keeldunud sel teemal rääkimast. Lein, mille Marcus ema kaotuse järel läbi elas, oli praeguseni sügaval tema sees peidus.

      Isa oli Zoe kaasa haaranud ja enda juurde Los Angelesse elama viinud, Marcuse aga Inglismaale internaatkooli jätnud. Zoel oli tunne, et ta oli kaotanud mitte ainult ema, vaid ka venna … kogu elu ühekorraga.

      Bel Airi isa suurtallu kuiva, higistama paneva palavuse kätte jõudnud Zoe sai teada, et tal on tädi Debbie. Selgus, et tädi Debbie elab issi juures ja isegi magab tema voodis. Tädi Debbie oli väga blond ja meelas ning ootamatult tema ellu tekkinud kümneaastane Zoe ei teinud teda põrmugi õnnelikuks.

      Zoe saadeti Beverly Hillsi kooli, kus ta vihkas viimset kui üht seal veedetud minutit. Ta nägi harva isa, kellel oli liiga palju tegemist endale filmirežissööri niši uuristamisega. Küll aga pidi ta välja kannatama Debbie ettekujutuse laste kasvatamisest: külmutatud kiirtoidu ja multikad seinalaiusel teleriekraanil. Ta igatses üle kõige aastaaegade vaheldumist Inglismaal ning jälestas karmi palavust ja kohalike valjuhäälset kõneviisi. Ta kirjutas vanaisale pikki kirju, anudes, et too ta sealt ära viiks ja enda juurde armastatud Haycroft House’i elama võtaks, püüdes teda veenda, et suudab enda eest ise hoolt kanda. Ning kinnitas, et ei tekitaks vähimalgi määral tüli, kui vanaisa vaid lubaks tal koju tagasi tulla.

      Kuus kuud pärast Zoe saabumist Los Angelesse ilmus nende maja ette takso. Sellest astus välja James, peas elegantne panamakübar ja näol lai naeratus. Zoe mäletas ikka veel teda haaranud siirast rõõmu, kui ta mööda sissesõiduteed tema juurde tormas ja tema embusse heitis. Tema kaitsja oli tema kutset kuulda võtnud ja teda päästma tulnud. Tädi Debbie pagendati basseini äärde mossitama, Zoe aga paiskas kõik oma mured vanaisa kõrvadesse. Seejärel helistas vanaisa pojale ja rääkis talle Zoe kannatustest. Charles – kes sel ajal Mehhikos filmi tegi – oli nõus lubama Jamesil ta Inglismaale tagasi viia.

      Pikal kojulennul istus Zoe õnnelikult Jamesi kõrval, väike käsi tema suurde pihku surutud. Vanaisa tugeva usaldusväärse õla vastu nõjatudes teadis ta, et tahab alati olla seal, kus on tema. Hubane internaatkool Dorsetis, kuhu ta jäi korraga nädalaks, pakkus talle ainult positiivseid elamusi. Jamesil oli alati hea meel, kui Zoe sõbrad neile külla tulid, kas Londonisse või Haycroft House’i. Alles siis, kui ta nägi sõprade vanemate suuri silmi, kui need oma lastele järele tulid ja legendaarsel Sir James Harrisonil kätt surusid, sai ta aru, kui kuulus mees on tema vanaisa. Kui Zoe sai vanemaks, hakkas James tasapisi andma talle edasi oma armastust Shakespeare’i, Ibseni ja Wilde’i vastu. Nad käisid kahekesi regulaarselt nautimas etendusi Barbicani keskuses, Londoni rahvusteatris või Old Vicis. Sellistel puhkudel ööbisid nad Jamesi suursuguses Londoni majas Welbeck Streetil ning veetsid pühapäevad kamina ees näidendi teksti analüüsides.

      Selle aja peale, kui Zoe sai seitseteist, oli ta juba otsustanud näitlejannaks saada. James hankis kõigi lavakunstikoolide prospektid, mida nad uurisid kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes senikaua, kuni jõudsid ühisele otsusele, et Zoe peaks minema heasse ülikooli ja saama kõigepealt kraadi inglise filoloogias ning alles siis, kui on kakskümmend üks, proovima teatrikooli sisse saada.

      „Ülikoolis ei õpi sa mitte ainult klassikalise kirjanduse tekste, mis annavad sinu esinemisele sügavuse, vaid selle aja peale, kui sa teatrikooli jõuad, oled sa ka vanem ja valmis omandama kogu informatsiooni, mida sulle seal pakutakse. Pealegi annab ülikoolidiplom sulle kindlustunde, mida sul tulevikus võib tarvis minna.”

      „Sa siis arvad, et ma kukuksin näitlejannana läbi?” küsis Zoe õudusega.

      „Ei, kullake, loomulikult mitte. Sa oled ju ometigi minu pojatütar,” itsitas James. „Aga sa oled ka nii kuradima hea välimusega,