Armastuskiri. Люсинда Райли

see lahus oldud aasta on olnud! Aga veebruaris jõuab ta Uus-Meremaalt tagasi, mis tähendab, et ma pean vaid mõne nädala vastu pidama.”

      „Sa oled kohutavalt hea, et sa ta ära ootad.” Joanna naeratas talle.

      „„Kui kedagi armastatakse, siis lastakse ta vabaks.” Kas just nii ei kõla vana rahvatarkus? Mina suhtun sellesse nii, et kui ta koju jõudes mind ikka veel tahab, siis teame mõlemad, et meie tunded on õiged ja tõelised.”

      „Ära sellele nii väga looda. Ka mina arvasin, et Matthew’ ja minu suhe on see õige ja tõeline.”

      „Aitäh lohutavate sõnade eest.” Simon kergitas kulme. „Ära nukrutse, sul on sinu karjäär, korter ja sul olen mina. Sa oled ellujääja, Jo. Küll näed, et sa saad sellest peagi üle.”

      „Võib-olla juhul, kui mul see töökoht veel alles on. Lugu, mille ma Sir James Harrisoni mälestusteenistusest kokku kirjutasin, oli jama. Aga Matthew’d, mind piinavat külmetushaigust ja seda imelikku vanadaami arvestades …”

      „Sa siis väidad, et ta elas toas, mis oli täis teekaste? Oled kindel, et sa viirastusi ei näinud?”

      „Jep. Ta mainis midagi selle kohta, et tal pole tarvis asju lahti pakkida, sest ei jää sinna kuigi kauaks.” Joanna hammustas huulde. „Väkk, seal oli nii tugev pissihais … Kas ka meid ootab ees selline vanaduspõlv? Tema olukord masendas mind. Selles toas seistes küsisin endalt, et kui see ongi kõik, mis elu meile toob, miks me siis, pagan võtaks, sealt läbi rühkides nii hirmsasti vaeva peame nägema.”

      „Tõenäoliselt on ta üks sedasorti segane ekstsentrik, kes elab urkas, aga endal on miljonid peidetud panka. Või siis praegusel juhul teekastidesse. Sa oleksid pidanud need kastid üle vaatama.”

      „Temaga oli kõik korras senikaua, kuni ta märkas üht vana ratastoolis meest, kes teenistuse ajal üle vahekäigu pingirea lõppu istuma tuli. Teda nähes läks naine lausa paanikasse.”

      „Arvata võib, et see oli tema endine abikaasa. Võib-olla olid teekastidesse topitud just selle mehe miljonid,” naeris Simon. „Tead, kullake, mul on nüüd aeg minna. Ma pean enne homset veel tööd tegema.”

      Joanna saatis ta ukseni ja mees surus ta tugevalt kaisutades enda vastu. „Aitäh kõige eest!” Ta andis mehele põsemusi.

      „Võta heaks. Ma olen sinu jaoks alati olemas. Homme töö juurest helistan. Nägemiseni, Butch!”

      „Head õhtut, Sundance^[1.]!”

      Joanna sulges tema järel ukse ja triivis tunduvalt rõõmsamana elutuppa tagasi. Simon oskas alati tema tuju tõsta. Nad olid terve elu olnud sõbrad. Mees oli elanud Yorkshire’is nende naabertalus, ja ehkki ta oli Joannast mõni aasta vanem, tähendas nii suletud keskkonnas üleskasvamine seda, et nad olid lapsepõlves pidevalt ninapidi koos. Pere ainsale lapsele, poisiliku natuuriga Joannale, oli Simoni seltskond palju rõõmu pakkunud. Simon oli õpetanud teda puude otsa ronima ning jalgpalli ja kriketit mängima. Pikkadel suvevaheaegadel olid nad kahekesi oma ponidega kõrgele nõmmele sõitnud ning seal lõputult kauboisid ja indiaanlasi mänginud. Need olid olnud ainsad korrad, mil nad omavahel tülli läksid, sest Simon oli alati ülima ebaõiglusega nõudnud, et tema jääks ellu ja Joanna sureks.

      „See on minu mäng, me mängime minu reeglite järgi,” teatas poiss ülbelt, pea suure kauboikaabu alla uppunud. Kui nad olid üksteist tükk aega üle kareda nõmmerohu taga ajanud, sai poiss ta paratamatult kätte ja haaras selja tagant kinni.

      „Põmm-põmm, sa oled surnud!” hüüdis ta mängupüssiga Joannat sihtides, mispeale tüdruk lõi vaaruma, kukkus rohule ja veeretas end senikaua agooniat teeseldes ringi, kuni jõud otsa sai ja ta suri.

      Kui Simon sai kolmteist, läks ta internaatkooli ning nii sageli nad enam ei kohtunud. Ehkki koolivaheaegadel olid nad nagu ikka lähedased, tekkisid mõlemale vanemaks saades loomulikult ka uued sõbrad. Nad tähistasid nõmmel šampanjapudeliga Simoni sissesaamist Cambridge’i Trinity kolledžisse, Joanna läks aga kaks aastat hiljem Durhami ülikooli inglise keelt õppima.

      Seejärel viis elu nad peaaegu täielikult lahku: Simon kohtas Cambridge’is Sarah’t ning Joanna leidis Durhamis viimasel kursusel Matthew’. Alles siis, kui mõlemad Londonis jälle kokku said – juhuse tahtel elasid nad teineteisest vaid kümne minuti kaugusel –, lõi nende sõprus uuesti õitsele.

      Joanna teadis, et Matthew’le Simon eriti ei meeldinud. Vähe sellest, et Simon oli Matthew’st kõvasti pikem – pärast Cambridge’i lõpetamist pakuti Simonile ka head karjääri tõotavat ametit riigiteenistujana. Ise jäi ta sel teemal tagasihoidlikuks ja väitis, et töötab Whitehallil tavalise kontorirotina, aga selline see Simon kord juba oli. Õige pea oli ta nii heal järjel, et ostis endale väikese auto ja armsa kahetoalise korteri Highgate Hillil. Matthew aga kopitas kogu selle aja ühes reklaamiagentuuris, kuni talle paari aasta eest noorem-projektijuhi kohta pakuti, aga isegi selle palga eest sai ta endale lubada vaid rõsket ühetoalist Stratfordis.

      Ehk on asi hoopis selles, tuli Joannale järsku mõte, et Matthew loodab Samantha kõrge koha abil agentuuris edendada ka oma karjääri …

      Joanna raputas pead. Ta ei tahtnud sellel õhtul rohkem Matthew’ peale mõelda. Lõuapärad kokku surunud, pani ta CD-mängijasse Alanis Morissette’i ja keeras hääle põhja. Naabrid kerigu põrgu, mõtles ta vannituppa minnes ja lasi kuuma vee jooksma. Täiest kõrist kähiseva häälega „You Learn’i” kaasa lauldes, vesi kraanist pahisemas, ei kuulnud Joanna samme lühikesel jalgrajal, mis lõppes välisukse ees, ega näinud nägu, mis ta esimesel korrusel paikneva elutoa akendest sisse piilus. Kui ta vannitoast välja tuli, oli sammude kaja jalgteel taas kaugenenud.

      Tundes end puhtama ja rahulikumana, tegi Joanna endale juustuvõileiva, tõmbas elutoas kardinad ette ja istus kamina juurde tule paistele varbaid soojendama. Ning tundis äkitselt, et tuleviku suhtes tärkab õhkõrn lootus. Mõned asjad, mis ta varem köögis Simonile oli öelnud, kõlasid küll kerglaselt, aga vastasid tegelikult tõele. Lõppenud suhet meenutades taipas ta, et temal ja Matthew’l oli väga vähe ühist. Nüüd, mil ta oli ise enda peremees ega pidanud meeldima kellelegi peale iseenda, ei kavatsenud ta enam kunagi oma tundeid alla suruda. Edaspidi on kõik tema otsustada, sest see on tema elu, ja olgu ta neetud, kui laseb Matthew’l hävitada oma tuleviku.

      Laskmata positiivsel meeleolul lahkuda ja depressioonil end jälle kätte saada, võttis Joanna paar paratsetamooli ja läks voodisse.

      1 Tegelased 1969. aasta Ameerika vesternist „Butch Cassidy and the Sundance Kid”. [ ↵ ]

      3

      „Head aega, kullake!” Naine kallistas teda ja hingas sisse tuttavat lõhna.

      „Head aega, emme!” Poiss surus end veel paariks sekundiks tema mantli vastu, tõmbus siis eemale ja jäi uurima ema nägu, et avastada märke varjatud tunnetest.

      Zoe Harrison köhatas kurgu puhtaks ja pilgutas silmi, et tõrjuda pisaraid. Ehkki ta oli samasuguse hetke palju kordi läbi elanud, et läinud see kergemaks. Aga Jamie või tema sõprade ees ei sobinud nutta ja seetõttu manas ta näole vapra naeratuse. „Ma tulen kolme nädala pärast pühapäeval ja viin su lõunale. Kui Hugo tahab kaasa tulla, on ka tema teretulnud.”

      „Hästi.” Jamie seisis ebalevalt auto kõrval ja Zoe teadis, et peaks nüüd lahkuma. Aga ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, sirutas käe välja ja lükkas poisi näolt eemale ilusa blondi juuksesalgu. Poeg pööritas silmi ja nägi viivuks välja nagu pisike poiss, kellena Zoe teda mäletas, mitte nagu tõsine noormees, kelleks ta vähehaaval muutus. Nähes teda meresinises koolivormis, lipsusõlm kenasti seotud, nagu James oli talle õpetanud, tundis Zoe tema üle tohutut uhkust.

      „Olgu, kullake, ma lähen nüüd. Helista, kui sa midagi vajad. Või kui tahad lihtsalt lobiseda.”

      „Ma teen seda, emme.”

      Zoe libistas end auto rooli taha,