Armastuskiri. Люсинда Райли

„näitlejate kirikus”. Seal algab kell kümme Sir James Harrisoni mälestusteenistus.”

      „Sa ei saa mulle seda teha, Alec, palun! Tuuletõmbusega kirikus istumist pole mul praegu tõesti tarvis. Surm on minust niigi vaid ühe sammu kaugusel. Asi lõpeb sellega, et sa pead korraldama mälestusteenistuse mulle.”

      „Anna andeks, Jo, aga mul pole valikut. Takso sinna ja tagasi maksan ma muidugi kinni. Pärast teenistust lähed otseteed koju ja saadad mulle meili teel loo. Proovi Zoe Harrisoniga jutule saada, eks? Ma saatsin Steve’i sinna pilte tegema. Kui Zoe on end ilusasti üles löönud, peaks esikaas olema tema päralt. Olgu, räägime hiljem.”

      „Pagan võtaks!” Joanna lasi lootust kaotades valutaval peal tagasi padjale langeda. Seejärel helistas ta ühte kohalikku taksofirmasse ja komberdas kapi juurde sobivat musta rõivastust otsima.

      Enamjaolt ta armastas oma tööd, elas selle nimel, nagu Matthew oli sageli täheldanud, aga sellel hommikul küsis ta endalt tõsimeeli, miks. Pärast lihtsaid tööülesandeid paaris piirkonnalehes oli ta aasta tagasi võetud nooremreporterina tööle Morning Maili, mille peakontor asus Londonis ja mis kuulus riigi suurima läbimüügiga päevalehtede hulka. Raskelt kätte võidetud ametikoht hierarhiaredeli kõige madalamal astmel tähendas aga seda, et tal polnud võimalik keelduda. Nagu uudistetoimetuse osakonna juhataja Alec talle pidevalt meelde tuletas, hingasid tuhanded auahned noored ajakirjanikud talle otse kuklasse. Kuus nädalat uudistetoimetuses olid senini olnud Joanna elus raskeimad. Töötunnid ei saanud iial otsa ja Alec – kordamööda nii orjapidaja kui ka tõeliselt pühendunud professionaal – ei leppinud ka tema puhul väiksema panusega, kui ise oli valmis andma.

      „Elustiili lehekülgedeks alati valmis,” nohises ta ning tõmbas lugupidamisest kurva sündmuse vastu selga mitte just kõige puhtama musta värvi sviitri ja musta seeliku ning jalga paksud villased sukkpüksid.

      Takso jäi kümme minutit hiljaks ja istus seejärel Charing Cross Roadil hiigelsuures liiklusummikus. „Mul on kahju, kullake, aga pole parata,” nentis taksojuht. Joanna heitis pilgu kellale, viskas mehele kümnenaelase rahatähe ja hüppas taksost välja. Mööda tänavaid Covent Gardeni poole kalpsates, kopsud täiest jõust pumpamas ja nina tilkumas, küsis ta endalt, kas tema elu saab veel hullemaks minna.

      Joanna mõtiskelu katkes järsult, sest kogudus oli ootamatult lobisemise lõpetanud. Ta avas silmad ja keeras end ringi just siis, kui Sir James Harrisoni pereliikmed üksteise järel kirikusse astusid.

      Seltskonna eesotsas oli Charles Harrison, Sir Jamesi ainus laps, nüüd juba tublisti üle kuuekümne. Ta elas Los Angeleses ning oli eriefektide ja suure eelarvega märulifilmide tunnustatud režissöör. Joannale meenus ähmaselt, et mõni aeg tagasi oli mees võitnud Oscari, aga tema filmid ei kuulunud nende hulka, mida ta tavaliselt vaatamas käis.

      Charles Harrisoni kõrval kõndis tema tütar Zoe Harrison. Nagu Alec oli lootnud, nägi Zoe tõepoolest vapustavalt hea välja, sest keha piirjooni järgiv must kostüüm rõhutas pikki jalgu, kuklasse krunniks kinnitatud peadligi juuksed tõid aga täiuslikult esile klassikalise, inglise roosiliku ilu. Ta oli näitlejanna, kelle filmikarjäär oli tõusuteel, ning Matthew’le oli ta hullupööra meeldinud. Mees armastas ikka öelda, et tema arust sarnaneb Zoe Grace Kellyga – kes ilmselt oli Matthew’ unistuste naine –, pannes Joanna imestama, miks Matthew temasuguse kiitsaka tumedasilmse brünetiga käib. Ta neelas kurku tekkinud klombi alla ja oleks võinud oma Karupoeg Puhhi kuumaveepudeli nimel kihla vedada, et see Samantha on pisike blondiin.

      Zoe Harrisonil hoidis käest kinni umbes üheksa või kümne aasta vanune väike poiss, kelle must ülikond ja lips näisid ta kohmetuks muutvat: see oli Zoe poeg Jamie Harrison, kes oli oma nime saanud vanavanaisalt. Zoe oli sünnitanud Jamie vaid üheksateistaastasena ja keeldus praeguseni avaldamast, kes on poisi isa. Sir James oli pojatütrele lojaalseks jäänud ning õigustanud nii tema otsust laps saada kui ka varjata saladust Jamie isa kohta.

      Joanna meelest olid Jamie ja tema ema äärmiselt sarnased: mõlemal oli peened näojooned, õrnroosa jume ja hiigelsuured sinised silmad. Zoe Harrison hoidis poega kaameratest võimalikult kaugel – kui Steve’il oleks õnnestunud ema ja poega koos pildistada, võinuks foto järgmisel hommikul esikaant kaunistada.

      Nende taga sammus Zoe vend Marcus Harrison. Joanna uuris meest tähelepanelikult, kui too tema pingiga kohakuti jõudis. Ehkki ta mõtted olid veel Matthew’ juures, pidi ta tunnistama, et Marcus Harrison oli tõepoolest kuum kutt, nagu oleks öelnud tema kaasreporter Alice. Joanna tundis mehe ära klatšiveergudelt – hiljuti oli ta olnud saatjaks blondile Briti seltskonnatähele, kes kandis kolmekordset perekonnanime. Heledanahalise õega võrreldes hästi tõmmust, ehkki samasuguste siniste silmadega Marcusest kiirgas kurikuulsat sarmi. Ta juuksed ulatusid peaaegu õlgadeni ning oma kortsus musta pintsaku ja kaela juurest lahti nööbitud valge särgiga mõjus ta vägagi karismaatiliselt. Joanna kiskus pilgu mehe küljest lahti. Järgmisel korral, mõtles ta otsustavalt, valin ma keskealise mehe, kellele meeldib linde vaadelda ja marke koguda. Ta püüdis meeleheitlikult meelde tuletada, millega Marcus Harrison elatist teenib – tõenäoliselt on ta algaja filmiprodutsent, mõtles ta. See roll talle igatahes sobis.

      „Tere hommikust, daamid ja härrad!” Vikaar hakkas kantslist rääkima, ees suur Sir James Harrisoni pilt, mida ümbritses valgetest roosidest pärg. „Sir Jamesi perekond tervitab kõiki siinolijaid ja tänab teid, et te tulite austust avaldama sõbrale, kolleegile, isale, vanaisale ja vanavanaisale ning võib-olla ka selle sajandi kõige andekamale näitlejale. Neile, kellel oli õnn teda lähemalt tunda, ei tule üllatusena Sir Jamesi kindel otsus, et täna ei tohi me olla kurvad, vaid peame rõõmustama. Nii tema pereliikmed kui ka mina oleme tema soove austanud. Seetõttu alustame Sir Jamesi lemmikkoraaliga „I Vow to Thee My Country”. Palun tõuske.”

      Joanna andis valutavatele jalgadele tegutsemiskäsu, tänulik organistile, kes vajutas klahvidele just siis, kui ta rind tõusis ja ta valju häälega köhima hakkas. Ta sirutus võtma mälestusteenistuse laululehte, aga tilluke ämblikutaoline käsi, mida kattis kumavate siniste veenidega läbipaistev nahk, jõudis temast ette.

      Joanna vaatas esimest korda vasemale ja jäi silmitsema käe omanikku. Vanusest kahekorra vajunud, ulatus naine talle vaid ribideni. Laululehte hoidev käsi, mille naine oli tuge otsides pingiservale toetanud, värises kõvasti. See oli tema ainus nähtav kehaosa. Ülejäänu oli mähitud musta mantlisse, mis puudutas pahkluid, ning nägu varjas must võrkloor.

      Suutmata laululehte hoidva käe pideva värina tõttu teksti lugeda, kummardus Joanna allapoole ja küsis naiselt: „Kas ma tohin vaadata?”

      Käsi ulatas lehe talle. Joanna võttis selle vastu ja hoidis nii madalal, et ka vanadaam näeks. Naine kraaksus kirikulaulu lõpuni, ja kui see läbi sai, võttis suure pingutusega istet. Joanna pakkus talle vaikides käsivart, aga tema abist keelduti.

      „Esimesena loeme täna ette Sir Jamesi lemmiksoneti, milleks oli Dunbari „Vooruslikkuse kaunis roos” ja mille esitab tema lähedane sõber Sir Laurence Sullivan.”

      Kogudus istus kannatlikult, kui vana näitleja vaevaliselt altari poole liikus. Ja siis täitis kiriku kaunikõlaline hääl, mis kunagi kütkestas tuhandeid paljudes teatrites üle kogu maailma.

      „„Kaunis vooruslikkuse ja leebuse roos, veetlev liilia …”.”

      Joanna tähelepanu paelus selja tagant kostev kriiksatus ja ta nägi, et uks kiriku tagaseinas avanes, lastes sisse pahvaku jääkülma õhku. Kohanäitaja lükkas ratastooli sisse ja jättis selle Joanna kõrvale pingirea lõppu seisma. Kui uksehoidja oli eemaldunud, jõudsid tema kõrvu kõrisevad helid, millega võrreldes tema enda hingamisprobleemid näisid tühistena. Vanadaami tema kõrval oli tabanud miski, mis kõlas nagu astmahoog. Ta vaatas Joannast mööda ja jäi mulje, et ta pilk puurib läbi loori ratastoolis istuvat kuju.

      „Kas kõik on korras?” sosistas Joanna retooriliselt, kui naine käe vastu rinda surus, kogu tähelepanu ratastoolil ka siis, kui vikaar järgmise koraali nime teatas ja kogudus jälle püsti tõusis. Äkitselt haaras vanadaam Joanna käsivarrest kinni ja osutas peaga uksele nende