Armastuskiri. Люсинда Райли

Turistidest ja koolilaste rühmadest mööda põiganud, oleks ta peaaegu pikali paisanud tänavamuusiku, sest tema taga lendav seljakott oli ühele küljele kaldunud. Ta jõudis Bedford Streetile just siis, kui St. Pauli kiriku sepisväravate ees peatus limusiin. Fotograafid võtsid auto piiramisrõngasse kohe, kui juht oli väljunud ja tagaukse avanud.

      Kurivaim! Kurivaim!

      Viimseid jõuvarusid kokku võttes sprintis Joanna viimased meetrid väravani ning sööstis siis selle taha sillutatud siseõue, aga kell kiriku punastest tellistest fassaadil kinnitas, et ta on hiljaks jäänud. Välisuksele lähenedes heitis ta korraks pilgu kobarasse kogunenud paparatsodele ja märkas, et tema fotograaf Steve on parimas paigas, trepi peal valves. Ta lehvitas mehele, ning saanud vastuseks ülespoole pöialdega žesti, trügis läbi suure hulga fotograafide, kes rüselesid limusiinist väljunud kuulsuse ümber. Viimaks kirikus sees, nägi ta rahvast pilgeni täis pinke, millele kõrgesse lakke riputatud kroonlühtrid heitsid sooja valgust. Organist mängis taustaks kurba muusikat.

      Lehvitanud uksehoidjale ajakirjaniku töötõendit ja hinganud sügavalt sisse, lipsas ta kõige tagumisse pinki ja võttis kergendatult istet. Ta õlad tõusid ja langesid iga hingetõmbega, kui ta märkmikku ja pastakat otsides seljakotis ringi kobas.

      Ehkki õhk kirikus oli jäine, tundis Joanna otsmikul higipiisku; rullkaelusega must lambavillast sviiter, mille ta paaniliselt kiirustades selga oli tõmmanud, kleepus vastikult naha külge. Ta võttis kotist pabertaskurätiku ja nuuskas lurisevat nina. Libistanud käega läbi pika tumeda sassis juuksemassi, nõjatus ta pingi seljatoele ja sulges silmad, et normaalne hingamisrütm taastuks.

      Nii lootusrikkalt alanud uus aasta oli kestnud vaid paar päeva, aga Joannal oli juba tunne, justkui oleks ta Empire State Buildingu tipust mitte ainult kukkunud, vaid lausa alla lennanud. Täiskiirusel. Ainsagi hoiatuseta.

      Põhjuseks oli Matthew … tema elu armastus – või eilsest alates õigemini tema elu endine armastus.

      Joanna hammustas tugevalt alumisse huulde ja pingutas kõigest väest, et mitte uuesti nutma puhkeda, küünitas kaela altari lähedal seisva esimese pingirea poole ja märkas kergendatult, et pereliikmed, keda kõik ootasid, pole veel saabunud. Pööranud pilgu uuesti peauksele, nägi ta, et õues ootavad paparatsod teevad suitsu ja askeldavad kaameraläätsedega. Tema ees istuvad leinajad hakkasid naabritega sosistades ebamugavatel puupinkidel nihelema. Ta uuris rahvahulga põhjalikult läbi ja valis välja kõige märkimisväärsemad kuulsused, keda oma artiklis mainida, nähes kõvasti vaeva, et neid enamjaolt hallide või valgete kukalde järgi ära tunda. Nimesid märkmikku kritseldades tungisid ta mõtetesse taas mälupildid eelmisest päevast …

      Matthew oli pärastlõunal ootamatult tema Crouch Endi korteri trepile ilmunud. Pärast koos veedetud ägedaid jõulu- ja uusaastapidustusi olid nad kokku leppinud, et tõmbuvad mõlemad oma kodu seinte vahele ja on paar vaikset päeva enne puhkuse lõppu üksi. Kahjuks oli Joanna sunnitud selle aja jooksul ravima ränka külmetushaigust, millesarnast ta polnud aastaid kogenud. Matthew’le ust avades oli tal vastu rinda surutud Karupoeg Puhhi pildiga kuumaveepudel, seljas igivana soe pidžaama ja jalas triibulised voodisokid.

      Ta oli kohe taibanud, et midagi on viltu, sest noormees jäi ebalevalt ukse juurde passima ega tahtnud mantlit seljast võtta, tema silmad aga vilasid siia-sinna ja vaatasid kõike muud peale tema …

      Seejärel oli ta Joannale teatanud, et on „järele mõelnud”. Et tema meelest ei arene nende suhe edasi. Ja et ehk oleks aeg sellele joon alla tõmmata.

      „Me oleme koos olnud juba kuus aastat, ülikooli lõpetamisest saadik,” oli mees temalt jõulukingiks saadud kindapaari näperdades öelnud. „Ma ei tea, tegelikult olen ma alati arvanud, et aja jooksul tekib mul tahtmine sind naiseks võtta – meie elud ametlikult ühendada, mõistad? Aga see hetk pole senini saabunud …” Mees kehitas talle otsa vaadates jõuetult õlgu. „Ja kui mul juba praegu sellist tunnet pole, siis ma ei usu, et see soov võiks kunagi tekkida.”

      Mehe süüdlaslik, vaoshoitud ilme sundis Joannat käsi tugevamini ümber soojaveepudeli suruma. Pidžaamataskus kaevates leidis ta niiske pabertaskuräti ja nuuskas kõvasti nina. Seejärel vaatas ta Matthew’le otse silma sisse.

      „Kes see naine on?”

      Mehe nägu ja kael lõid punast lõkendama. „Ma ei tahtnud seda,” pomises ta, „aga see siiski juhtus ja ma ei saa kauem teeselda.”

      Joannale meenus vana-aastaõhtu, mille nad vaid neli päeva tagasi olid veetnud koos. Ja otsustas, et Matthew oli neetult hästi teeselnud.

      Tõenäoliselt oli naise nimi Samantha. Ta töötas mehega samas reklaamibüroos. Lausa finantsjuhina. See lugu algas õhtul, mil Joanna varitses üht Konservatiivsesse Parteisse kuuluvat parlamendiliiget, kelle korruptiivsest käitumisest ta tahtis lugu teha, ega jõudnud seetõttu õigel ajal Matthew’ firma jõulupeole. Ta peas keerles ikka veel sõna „klišee”. Aga ta kutsus end kohe korrale: kas klišeed ei sünni mitte inimliku käitumise ühisnimetajatest?

      „Ausõna, ma pingutasin kõigest väest, et Samile mitte mõelda,” jätkas Matthew. „Ma püüdsin teda kogu jõuluaja peast välja tõrjuda. Pühad Yorkshire’is sinu suguvõsa seltsis olid nii toredad. Aga eelmisel nädalal sain ma temaga uuesti kokku, me läksime koos välja, et midagi juua, ja …”

      Joanna oli mängust väljas. Samantha oli mängus sees. Nii lihtne see oligi.

      Ta ei osanud teha muud kui vaid mehele pingsalt otsa vaadata, silmad šokist, vihast ja hirmust põlemas, kui mees jätkas.

      „Esialgu arvasin, et tegu on sõgeda kiindumusega. Ent selge on see, et kui mul juba praegu on teise naise vastu tunded, ei saa ma end alatiseks siduda sinuga. Järelikult teen ma seda, mis on õige.” Matthew vaatas talle otsa ja tema pilgus oli peaaegu palve teda väärika käitumise eest tänada.

      „Mis on õige …” kordas Joanna õõnsa häälega. Ning siis purskusid ta silmist pisarad, millele haigus ja palavik jõudu juurde andsid. Ta kuulis kusagilt kaugelt mehe häält, mis veel vabandusi pomises. Paistes, pisaraist tulvil silmad viimaks vastu tahtmist lahti teinud, jäi ta põrnitsema meest, kes kössis ja häbenedes tema kulunud nahktugitooli vajus.

      „Käi välja!” kraaksatas Joanna lõpuks. „Igavene õel, närune, valelik, silmakirjalik neetud petis! Kasi minema! Lihtsalt kasi minema!”

      Seda nüüd meenutades solvas Joannat kõige rohkem asjaolu, et meest polnudki tarvis rohkem veenda. Ta oli tõusnud, pomisenud midagi segast asjadest, mis ta Joanna korterisse oli jätnud, ning kokkusaamisest, mille nad pärast tolmu settimist peaksid korraldama, ning seejärel sõna otseses mõttes sööstnud välisukse poole.

      Joanna oli ülejäänud õhtu valanud pisaraid telefoniliini teises otsas kuulavale emale, parima sõbra Simoni kõneposti ja Karupoeg Puhhi kuumaveepudeli järjest vesisemaks muutuva karva sisse.

      Viimaks oli ta tänu suurele hulgale „Night Nurse’i”^[1.] kapslitele ja brändile teadvuse kaotanud, ülimalt tänulik tõsiasjale, et ei pea paaril järgmisel päeval tööle minema, sest oli enne jõule uudistetoimetuses ületunde teinud.

      Selle päeva hommikul kell üheksa oli aga helisenud tema mobiil. Joanna oli end ravimite põhjustatud sügavast unest ärkvele sundinud ja käe välja sirutanud, paludes taevast, et helistaja oleks Matthew, kes on masenduses, kahetseb pattu ja mõistab, kui suure vea ta äsja oli teinud.

      „Mina siin,” haugatas karm glasgowlase hääl.

      Joanna pööras pilgu lakke ja vandus vaikselt. „Ennäe imet, Alec!” ütles ta läbi nina. „Mida sa tahad? Mul on täna vaba päev.”

      „Vabandust, aga ei ole. Alice, Richie ja Bill helistasid äsja ja teatasid, et nad on haiged. Sul tuleb saada olevad vabad päevad mõni teine kord välja võtta.”

      „Nad on teretulnud klubisse.” Joanna köhis liialdatult valjusti mobiili. „Mul on kahju, Alec, aga ka mina olen raskesti haige.”

      „Katsu asjale läheneda