55. James Delargy

ion>

      James Delargy

      55

      Originaal:

      James Delargy

      55

      Simon & Schuster

      Toimetanud Marju Lina

      Kaane kujundanud Tiina Sildre

      Copyright © James Delargy 2019

      Autoriõigus tõlkele: Ülle Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-683-24-6

      ISBN 978-9949-683-25-3 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Neile, kes kunagi ei saanud võimalust

      1. peatükk

      Ta kopsudes oli kõrvetav tunne, otsekui poleks ta üldse hinganud hapnikku, vaid lämmatavat punast tolmu, mida ta iga sammu juures välja rögastas. Ta oli tõepoolest kuskil pärapõrgus, see oli selge. Ümbritsevast tühermaast hoolimata tundis ta, kuidas maailm teda kägistas. Madalad oksad küünitasid temani, et rebida ta kehast oma osa ja panna teda jäädavalt end selles ümbruses pärismaisena tundma.

      Äärepealt oleks kõik kurvalt lõppenud, kuid ta pääses üle noatera põgenema. Nüüd jooksis ta elu eest. Ta ei oleks iialgi osanud arvata, et peab selle kulunud väljendi mõtet isiklikult kogema. Mehele tundus, et ta polegi elus. Üldsegi mitte. Muserdav hirm kinnipüüdmise ees neelas kõik ta meeled. Ta keskendus igale sammule, igale kivisele tõusule ja puude vahele laskumisele. Ta tundis end loomana, kellele oli jäänud vaid primitiivne ellujäämisinstinkt, kõik jagunes lihtsalt hädaohtlikuks ja turvaliseks.

      Väsimatu päikese pikad sõrmed tungisid puude vahele, kuumutades maapinda sellega kokku puutudes ja puistates paljale pinnasele valguselaike, kuid ei juhatanud kätte ühtegi helendavat teerada vabadusse. Ta ümber olid puud ja kivid, puud ja ikka need neetud kivid. Mehel polnud aimugi, kas ta suundus tsivilisatsiooni poole või veelgi sügavamale kolkasse.

      Järgmise päikese poolt kuumaks köetud rahnu taga tõmbusid ta sääremarjad pingule, justkui oleksid jalarauad teda ikka veel allapoole tirinud. Külm roostes metall, millest ta ei lootnudki vabaneda enne, kui too psühhopaat ta tappa otsustab. Ei, ta ei saanud peatuda. Hoolimata valust, väsimusest ja halvavast õhupuudusest kopsudes, ei tohtinud ta seisma jääda. See tähendanuks surma.

      Ta märkas ees puudeta ala. Mees lootis, et on põrgust välja jõudmas. Ta lootis leida maantee, talu, mullase raja – ükskõik mille, mis viitaks tõelisele maailmale. Ta tõmbas rohkem õhku kopsudesse ja tungis valguse poole. Kui ta jala ette lükkas, põrkas see kokku kiviga, mis oli tõenäoliselt sajandeid, kuni praeguse hetkeni, segamatult varjus olnud. Ta kaotas tasakaalu, heitis käe ette, kuid kobas vaid õhku. Ta õlg prantsatas valusasti vastu puutüve, mis kõikus, kuid seisis kindlalt edasi. Mingi ime läbi jäi ka tema terveks.

      Mets lõppes. Päikesevalgus pimestas silmi, ta unistused kohtuda tsivilisatsiooniga purunesid. Ta ees ei olnud muud kui väike lagendik umbes viie või kuue märgatava ja kobestatud pinnasega rist­külikukujulise lapikesega. Need nägid välja nagu ... hauad. Ta teadis, et kui ta kohe üles ei tõuse, leiab temagi end ühes neist.

      Mees ajas ennast püsti. Kogu keha valutas. Riided olid higist läbi ligunenud. Ta läks ümber surnuaia, rebimata oma pilku sellelt, ja jõudis maastikule, kus oli veelgi paksem mets ning rohkem kive ja rahne. Näis, nagu oleks ta alguses tagasi.

      Maapind tõusis taas ülesmäge. Mehe jalad ja kopsud tõrkusid jätkuvale ahistamisele allumast. Kauguses, helesinise pilvitu taeva kumas, joonistus välja mäetipp; ta seadis sammud selle vaatepunkti suunas. Ta surus oma jalgade ja kopsude vastupanu alla, kuid seda tehes ei märganud pinnasest välja ulatuvat puujuurt. Ta prantsatas maha, ümbruses polnud lahtist mulda, mis võinuks kukkumist pehmendada, oli vaid kõvaks kuivanud maapind. Ta nägu kattis tolmukiht. Mees surus valukarjatuse alla, kartes reeta oma asukohta, kuid ta urahtuse kõla kordas kaja, kõva pinnas võimendas seda, summutades lindude ja putukate häälitsused ning teda tappa üritava isiku tekitatud heli.

      Ta jõudis mäetippu, mis tõi kaasa uue pettumuse. Tipust ei avanenud lohutavat vaadet. Oli vaid püstloodis kümne jala kõrgune langus. Paaniline pilk vasakule ja paremale kinnitas, et ohutut allamineku­rada ei ole. Teise suuna otsimiseks puudus aeg. Tõukest selga kukkus ta raskelt maha ja pööras end ümber täpselt samal hetkel, kui kellegi sõrmenukid kohtusid ta vasaku põsega. Löök pigem riivas teda, kuid oli piisav, et sundida ta sekundi murdosaks silmi sulgema.

      Pigistanud käe rusikasse, andis ta tugeva vastulöögi. Ta tundis midagi kõva – võimalik, et see oli õlg. Ründaja virutas oma terava põlvega mehele reielihasesse. Mehel läksid silmad valust pärani, ta pilk muutus häguseks. Ilma mingi plaanita, ilma et ta liigutused olnuks kavandatud, jagas ta huupi rea rusikahoope. Mõned tabasid märki, teised vaid õhku. Kuid tema löökidele andis vastane kahekordselt tagasi ja tabas täpselt, leidis mehe pea ja kaela, nüristavad raske rusikaga antud hoobid katsid ta nägemise väärtusetute kalliskivide kaleidoskoobiga. Vastane haaras ta juustest ning mehe pea kolksatas vastu maad, kohtamata mingit vastutulelikkust või kaastunnet. Pimedus oli ta aju vallutamas, ähvardades selle igaveseks välja lülitada. Kui ta nüüd minestab, on ta surmalaps. Ülespoole upitades haaras ta tumedast kontuurist enda kohal. Hoides kõvasti oma ründaja käsivarsi, veeretas ta end küljele ja püüdis meest haardesse saada.

      Seal, kus pidanuks olema maapind, seda ei olnud. Veeremine näis kestvat terve igaviku, kaaluta oleku tunne haaras ta endasse, justkui oleksid hoobid pähe vabastanud ta aju gravitatsiooni mõjudest. Sellega kaasnes joovastav tunne, mis tundus olevat peaaegu sürreaalne. See oli läbi. Ta oli tapetud ja liikus edasi mingisse paika, mis asus teisel pool seda maailma, ja ta ei saanud sinna midagi parata.

      Maandumine muutis olukorda.

      Maapind surus temast välja ohke. Nagu oleks tema enda hing kehast lahkunud. Kui ta silmad avas, nägi ta krobelist hallikaspruuni mäeseina kõrgel ülal ja ähmast hääbuvat sinist selle kohal. Pruunid, hallid ja sinised toonid tumenesid ning ta minestas.

      2. peatükk

      Wilbrooki linn oli Chandler Jenkinsi kodu. Oli olnud kogu ta eluaja. Kõik need kolmkümmend kaks pikka kuiva aastat pidevalt Pilbara platool Lääne-Austraalia sisealadel, maamassiivil, mis tagasi­hoidliku hinnangu alusel oli kaks ja pool miljardit aastat vana ning moodustas kunagi muistse kontinent Uri osa. Mõnel päeval tundus Chandle­rile, et need eelajaloolised aatomid on imbunud ta luudesse ja teda enneaegselt vanemaks muutnud. Vasekarva tolm, leegitsev kiht maapinnal, mis võis peaaegu surnuks kõrvetada, tegi seda paljude inimestega.

      Linn asus kaugel paljandil, teisest lähimast asustatud kohast, Portmanist, sadu kilomeetreid eemal. Neid ühendas tee, mis kulges kaugusesse nagu draakoni looklev saba. Wilbrooki linn ei olnudki vana, isegi mitte Austraalia mõistes, ametlike teadete kohaselt rajati see 19. sajandi lõpus. Nime sai linn kuulsa Albany kullaotsija järgi, kes oli jätnud maha lopsaka veinipiirkonna lõunas, et tuhnida rikkuseotsinguil siinses mullas. Ta leidiski kulda. Need olid kopsakad kamakad, mis tungisid maapinnast välja nagu vahukommid lapse hommikupudrust. Mõnda neist tuli isegi kahe käega tõsta. Kuuldus levis ning peagi kerkisid hurtsikud, puidust rajatised, mis trotsisid tundemeelt ja tõsidust. Pärast hurtsikute ilmumist läks ka äriajamiseks: ehitati baarid, kõrtsid, bordellid. Vähemalt kaks igast liigist. Rahvaarv kasvas plahvatuslikult, tuhanded püüdlesid vaevaliselt rikkuse poole, ajaleheartiklid kuulutasid, et see paik aitab unistustel täituda. Kuid unistused haihtusid kiiresti, saak kahanes kähku vaid veidi enamaks kui kübemeteks roostes pannidel. Inimesi tuli veelgi juurde. Nad pesid jõgedes kive ja liiva, kuid lõpuks uputasid oma kurbuse viskiklaasi ja naistesse, kelle teenuste eest nad maksta ei suutnud. Võlgade kasvades kasvas ka pinge.

      Olukord muutus plahvatusohtlikuks ning jõudis haripunkti ühel suveõhtul, kui kümme meest