Lõpetamata mõrv. Ann Granger

suus kõlab see kõik kole keeruliselt,” lausus tema naine.

      „See ongi keeruline! Politseitöö on keeruline töö! Aga nii või teisiti – kõik, mis me sinuga – ja Josh – praegu teha saame, on oodata.”

      Ootamine ei paistnud tema naisele kuigi hästi sobivat. „Aga me võime minna ja metsas või seal, mis tast järgi on, natuke ringi vaadata. See on üle kahekümne aasta inimestele avatud olnud, kelle oma ta ka ei oleks!”

      „Ma tegin seda, kui Trevor Barkeri juurde sõitsin. See on alati liigagi ligipääsetav olnud! Sellest on aastate jooksul kujunenud mitteametlik prügila ja nüüdseks on see üks täielik häbiplekk. Metsa on vähem kui siis, kui Josh ja Dilys oma koleda avastuse tegid. Minu meelest on üks osa endisest metsamaast nüüd äripargi parkla all.”

      „Parkla üleskaevamine ei ole raske!” kinnitas Meredith innukalt. „Leicesteris tehti seda ja leiti kuningas Richard III. Enne luustiku leidmist arvasid inimesed, et see on aja raiskamine!”

      „Pean’d hoogu, Watson! Pea meeles, see pole meie otsustada!” Ta vaatas naisele otsa ja naeratas. „Ükskõik, kui kangesti sa seda ei tahaks! Mina olen oma töö ära teinud ja Barkeriga rääkinud. Nüüd on pall tema käes.”

      Jutuajamisse sugenes vaikus, kuid see ei olnud tühi. Õhus särisesid ütlemata sõnad. Markby võttis värske ajalehe, tegi väheveenva katse pealkirju lugeda, kuid lasi lehe uuesti alla.

      „Siin peab midagi veel olema,” ütles Meredith. „Kas Trevor ütles midagi?”

      „Ütles, et ma tahan uurimise käivitamist isikliku rahulduse pärast. Lõpuks juhtisin ju mina siinset uurimislõiku. Minu jaoks on see lõpetamata töö.”

      „Ja kas sa soovid seda lõpetada?”

      Alan ei vastanud kohe. Lõpuks ta lausus: „Ma tahaksin, et Rebecca surnukeha üles leitaks. Tema kadumise ajal keskendus uurimine Lääne-Inglismaale, kus ta parajasti elas ja kus teda viimati nähti. Siit me teda ei leidnud ja ausalt öelda ei oodanudki seda. Võib-olla me – see tähendab mina ... võib-olla ma oleksin pidanud põhjalikum olema. On võimalik, et üks tema vanemaist või ka mõlemad on veel elus. Nende süda saaks rahu. Kui sa ei tea, mis sulle kalli inimesega juhtus, siis on see raske koorem kanda. On väga kurb, kui sa pead surnut matma. Aga kui sul surnut pole, siis see tähendab, et keegi ei tea midagi kindlat ja kuskile jääb ikka mingi lootus värelema. Enamasti tühi. Aga mina ei saa praegu midagi teha, isegi kui jõutakse otsusele metsatukk läbi kaevata. Muide, isegi kui mingid säilmed leitakse, siis tähendab see, et tuleb veel kindlaks teha, kas need on Rebecca omad. DNA-testid maksavad raha ja võtavad aega. Käeketist üksi ei piisa.”