Lõpetamata mõrv. Ann Granger

ei tea, miks ta seda ütles, ma pean seda asja uurima. Mind eriti ei üllata, et Josh ei teadnud, sest ta ju ei suhtle inimestega, eks ole. Aga las ma jutustan sulle, mis ta mulle rääkis.”

      Naine kuulas vaikselt, kui Markby Joshi jutustust kordas. „Vau!” ütles ta vaikselt, kui mees oli lõpetanud. „Kes oli Rebecca Hellington?”

      „Ta on viimased kakskümmend aastat olnud kadunud isikute nimekirjas. Tema surma kohta pole seni – kuni praeguseni – leitud mingeid tõendeid. Tema lähisugulased – vähemalt isa – arvasid, et ta peab surnud olema, sest ta ei võtnud nendega enam ühendust. Muidu ta ikka helistas vähemalt kord nädalas koju. Ta õppis ühes Lääne-Inglismaa õpetajate seminaris, kuid perekond elas siin Bamfordis. Vanematel oli linnas reisibüroo. Kui keegi arvatakse kadunud isikute hulka, siis ei tähenda see veel, et inimene oleks surnud. Inimesed kaovad oma alalisest elukohast vahel meelega ega pea kellegagi sidet. Neil võib selleks igasuguseid põhjusi olla. Tema ema uskus kaua aega, et asjal on kindlasti mingi seletus ja küll Rebecca välja ilmub. Kuid ma pean tunnistama, et politsei kaldus tookord nõustuma isaga. Probleem oli selles, et meil ei olnud mingeid tõendeid, ei tema elusoleku ega surma kohta.” Ta vakatas.

      „Ja sa otsisid teda siit?” küsis Meredith, kui vaikus katkeda ei tahtnud.

      „Jah,” jätkas Markby, „koostöös Gloucestershire’i politseiga, nagu ma ütlesin. Nemad uurisid tema kadumist enda piirkonnas. Kuid võtsid meiega ühendust, sest Rebecca oli ühiselamus kahele inimesele rääkinud, samuti oma poisile, et tal on mõttes nädalavahetuseks koju sõita. Kui see nii oli, siis kohale ta ei jõudnud. Vanemate olukord oli kohutav.”

      „Ma mõistan,” ütles Meredith vaikselt, „eriti kui nad teda ootasid. Aga ta ju ometi teatas sellest ka vanematele, mitte ainult paarile seminarisõbrale, et kavatseb nädalavahetuseks koju tulla?”

      „Ta mainis seda kui võimalust, aga ei öelnud midagi kindlat. Vanemad jäid ootama, et Rebecca helistab ja ütleb, mis kell ta buss kohale jõuab. Ta sõitis tavaliselt National Expressi bussidega, sest need olid palju odavamad kui rong.”

      „Ja veel odavam, ehkki riskantsem, oleks olnud pöidlaküüt?” pakkus Meredith.

      „Isa arvas, et ta poleks selle peale välja läinud. Ma mäletan, kuidas ta ütles, et Rebecca oli selleks liiga mõistlik. Ja isa oli talle ka öelnud, et kui tal on tõesti näpud põhjas ja ta ei jõua bussipiletit osta, siis ta saadab talle kas raha või pileti. Ja oli talt lubaduse võtnud, et ta seda teeb, sest nad ei tahtnud, et ta hääletaks.” Markby tavaliselt rahulikud näojooned tõmbusid vihaselt kortsu. „Ma ei tea isegi seda, kas metsatukk on seal alles! Oleksin pidanud Joshilt küsima. Ma mäletan, kui seal vanade majade taga oli enamasti veel avamaastik. Mind üllatab, et need majad on ikka veel alles – et proua Pengelly elab siiani ühes neist. Seal on aastate jooksul suur arendustegevus toimunud. Kui nüüd järele mõelda, siis oli see Dudley Newmani projekt, ja võis jääda tema viimaseks. Mäletad Newmanit? Tema tulevikupilt nägi ette ümbritseva maastiku katmist telliskividega.”

      „Too ehitaja? Ma mäletan teda, kuigi mul polnud temaga kunagi lähemat kokkupuudet. Aga et ühest kohast, kuhu ta maju ehitas, leiti laip, seda mäletan ma muidugi! See osutus minu jaoks üsna hirmuäratavaks vahejuhtumiks! Ära tule ütlema, et nüüd on sama lugu. Ma hakkan Newmani pärast veel muret tundma!”

      „Jah, seda juhtumit mäletan ma ka, aga hilisema arendusena Brocket’s Row’ taga ei ehitatud enam elamuid. Newmanil tekkis suurushullustus ja ta tegi sinna miskisuguse äripargi. Niipalju kui ma mäletan, ei leitud ehitustööde käigus midagi kahtlustäratavat – või kui leiti, siis sellest ei teatatud. Äripargist ei saanud asja ja nüüd on seal minu teada peamiselt mingid laod.”

      „Järelikult võib metsatukk olla Newmani elueesmärgi nimel betooniga kaetud?”

      „Võib olla. Pean selle asja üle kontrollima, enne kui oma jutuga Trevor Barkeri juurde lähen.”

      „Nii et sa teed politseile avalduse siinsamas Bamfordis?”

      „Pean sellest teatama, sest see on mu kodanikukohus. Ja ma teatan inspektor Barkerile, sest ta saaks pahaseks, kui ma teeksin seda temast mööda minnes.” Markby ohkas. „Loodan väga, et see konkreetne tükk metsatukast jäi Dudley Newmani pilgu alt välja. Siis on võimalik, et meil õnnestub Rebecca veel üles leida. Tundub siiski tõenäoline, et varsti pärast seda, kui lapsed ta leidsid, tuli mõrvar tagasi ja viis ta kuskile mujale. Võib-olla oli ta lapsi tulemas kuulnud ja kõrvalised isikud peletasid ta korraks eemale. Või panid teda arvama, et metsasalu on liiga populaarne koht, ja laip tuleb ära viia. Me teame vaid niipalju, et pärast seda, kui Josh ja Dilys ta leidsid, pole laip enam kellegi silma alla sattunud. Sellest oleks meile teatatud. Josh läks paar päeva hiljem sinna tagasi, aga laip oli kadunud.”

      Meredithil oli vastuväide valmis. „Kui teda ei maetud, vaid kaeti lihtsalt lehtede ja okstega, siis oleks keegi kindlasti talle peale sattunud, nii nagu lapsed sattusid.”

      „Mis osutab, et keha ei lebanud sel viisil maapinnal kaua. Nagu ma ütlesin, tapja läks tagasi ja mattis ta samal päeval – varsti pärast seda, kui lapsed teda nägid – metsatukka korralikult maha või viis laiba hoopis minema ja mattis kuskile mujale, ning meil pole õrna aimugi, kuhu.” Ta pööras pilgu aknale, kust avanes vaade taamal seisvale kirikule. „Nii et, Rebecca, kus sa oled?”

      „Joshile tõuseb sellest hulga tüli,” tähendas Meredith asjalikult. „Kas ta tuleb sellega toime? Tema tahab, et ta rahule jäetaks ja ta saaks oma töid teha. Talle ei meeldi, kui ta lävel hakkab käima võõraid, kes kõik tahavad, et ta neile midagi räägiks.”

      „Ma hoiatasin Joshi, et politsei tahab teda üle kuulata,” ohkas Markby. „Aga mina tahan näha hoopis seda, kuidas inspektor Barker sellega toime tuleb. Ta ei rõõmusta üldse, kui ma talle ütlen, et tal tuleb läbi kaevata märkimisväärselt suur ala, et leida laip, mida seal võib-olla polegi.”

      „Kui ma täna hommikul üles tõusin,” lausus inspektor Trevor Barker, „siis oli minu ainus mure see, et juukseid jääb peas aina vähemaks.”

      Ta tõmbas käega murelikult üle pealae, mida kattis silmanähtavalt hõrenev juus. Ta ei olnud vana, kurat võtaks, ja tema meelest oli see ebaõiglane, et ta kiilaks jääb. Ema ütles, et see annab mehele väärika välimuse. Ja meenutas, et ka tema isa jäi varakult juustest ilma. Aga ühelegi mehele ei meeldi, kui talle öeldakse, et ta on oma isa moodi – olukorras, kus seesinane isa on üle seitsmekümne, poeg aga alles neljakümnendates.

      „Teadsin ka seda, et kui ma tööle jõuan, siis on mul laual tavaline hunnik muresid,” lisas ta süngelt. „Aga mida ma ei osanud oodata, Alan, oli see, et sina kõnnid siia sisse ja ütled, et su aednik leidis paarikümne aasta eest laiba, kuid ei teatanud sellest.”

      Ja ühtlasi kõnnid siia sisse, ise nagu Peeter Paan. Miks Markby kiilaks ei lähe? See ebaõiglus ajas Barkeri sisimas vahutama. Vähe sellest, Markbyd oli õnnistatud seda sorti juustega, millest hallinevad karvad kunagi välja paistma ei hakkagi. „Tuhkblond” oli kirjutatud neile preparaatidele, mida naised kasutavad juuste värvimiseks. Barker teadis seda, sest tema naine kasutas sellist iluabi. Kui ta olnuks kuri inimene, siis võinuks ta isegi arvata, et Markby värvib oma juukseid. Kuid ta teadis, et see ei ole nii. Markbyl oli lihtsalt vedanud, kogu lugu. Aga tema, Trevor Barker, oli tõmmanud viletsa loosi. Seal tema külaline seisis, vanust ligi seitsekümmend aastat, ja nägi välja sama vana kui Barker.

      „Väärikas” – nii oli naine talle pärast seda, kui nad endise komissari ja tema abikaasaga kohalikus restoranis kohtusid, Markby kohta öelnud. „Ja need sinised silmad tekitavad lausa külmavärinaid!”

      „Pea suu!” vastas Barker tookord naisele hapult.

      „Josh oli siis kõigest üheksane,” meenutas Markby. „Ja elas kasuperes. Tal ei olnud päris ema, kelle juurde oma looga joosta. Ma seletasin seda kõike.”

      „Jajaa, sa seletasid seda kõike väga põhjalikult!” vastas Barker, koondades tähelepanu taas käsilolevale asjale. „Ma