Lõpetamata mõrv. Ann Granger

et see ei vasta tõele. Josh oli üsnagi terane ja tähelepanelik. Ta mäletas, mida ta näinud on, kuni pisimate üksikasjadeni. Vahel meenutas ta Markbyle häbelikult mõnd detaili aiast. Aasta tagasi oli aia all olnud rotiauk, aga tema – see tähendab Josh – oli selle kinni pannud. Rott ei naasnud, sest Josh valas ümberringi tugevat desinfitseerivat vedelikku ja ükski loom ei salli seda. Tänavu jällegi oli üks hakk võtnud kombeks aias passida ja jäätmeid oodata. Ikka üks ja sama, kergelt lombakas, ja Josh ei olnud kunagi näinud, et tal oleks paarilist. Kõrvalasuva kiriku tornis elas veel hakke, kuid see üks vahtis muudkui aias. Ta oli üksik, „nagu mina”, oli Josh harvaesineva muige saatel lisanud.

      Ta oli juhutööline ja sai hakkama enamiku töödega. Alan Markby elas koos naise Meredithiga Victoria-aegses hoones, endises kiriklas, ja seal oli majapidamises alatihti vaja midagi sättida. Nii oli Joshist aastate jooksul saanud tuttav inimene, kes värvis, toksis haamriga, ronis talvetormide järel katusele katusekive asendama ning tegi aina rohkem tööd suures aias. Ja seal töötas ta koos Markbyga ka täna, kaevates läbi aiamaad ja seades seda valmis suvikõrvitsate jaoks. Need viimased olid Meredithi idee.

      Kuid Markbyl polnud õrna aimugi, mis sundis Joshi äkki küsima: „Sa olid kunagi võmm, eks ole?”

      Nad istusid kuuris ja jõid keskhommikut pidades kohvi. Josh oli pikk ja turske ning võttis palju ruumi. Tal oli peas punane juuksepahmakas ja tema näojooned nägid välja, nagu oleks need tahunud skulptor, kes alles õpib ametit. Ta oli jalad välja sirutanud ja näis juurdlevat oma mullaste saabaste üle. Tema küsimus oli tulnud otsekui eikuskilt, ilma mingi sissejuhatuseta.

      „Miks sa küsid?” küsis Markby vastu, sest mingi põhjus pidi Joshil olema. Josh ei lobisenud niisama.

      „Tädi Nina rääkis, et sa olid siin Bamfordis tähtis võmm.”

      „Ma olin komissar, aga sellest on nüüd tükk aega möödas. Mis tähtsust sel on?”

      Markby rääkis seda hooletul toonil, kuid jälgis tähelepanelikult Joshi ärapööratud nägu. Markby tundis tunnistajaid. Pikad aastad raskete kuritegude uurimist olid talle õpetanud, et nad ilmusid välja väga erinevate maskide all. Nende seas oli valetajaid ja fantaseerijaid, oli ebatäpseid ja liialdavaid tüüpe, kuid ka üksikuid tähelepanelikke tunnistajad. Alati leidus neid, kes teadsid midagi, kuid ei tahtnud politseid sellega tülitada, sest viimati pole see oluline, või siis oli tegemist millegagi, millest oli piinlik rääkida. Neid ei saanud rääkima sundida, aga kui nad olid valmis, rääkisid nad ise, ehkki võis kuluda ilmatu aeg, enne kui nad asja tuumani jõudsid. Mõnikord ei olnud nende informatsioon oluline ja mõnikord, oh häda, oli. Markby ei osanud arvata, millisesse lahtrisse liigitub Joshi info, kuid ta oli täiesti kindel, et Josh teab midagi – mingit saladust – ja püüab oma teadmist jagada. Häda oli selles, et Joshil polnud aimugi, kuidas seda teha, ning ehkki ta oli juttu juba alustanud, näisid ta ideed nüüd ammendatud olevat ja mees oli jälle oma tavapärasesse vaikimisse taandunud.

      „Imelik, kuidas asjad vahel lähevad ...” lausus Markby, ninapidi kohvitassis. See oli huupi lendu lastud nool ja mõttes võttis ta pöidlad pihku.

      Joshi ilme selgines. „Justament!” nõustus ta. „Kunagi ei tea, mis välja tuleb.”

      „Aga mis siis välja tuli?” söandas Markby usutleda.

      Josh tõmbas jalad konksu, nii et saapad toetusid kindlalt põrandale, ja pööras ennast toolis, et võiks Markbyle otse silma vaadata. „Ma ei taha, et sul meie Dilysest vale mulje jääks,” ütles ta.

      Dilys? Oot-oot ... kas see pole mitte Joshi salapärane õde?

      „Mis mõttes?” küsis Markby, lisades: „Ma ei ole su õde kunagi näinud, kui sa temast räägid.”

      „Ega näegi, vähemalt mõnda aega,” kostis Josh. „Ta on vangis.”

      „Millega ta hakkama sai?” küsis Markby. Talle ei meenunud, et ta oleks kohalikust ajalehest kunagi Dilys Browningu nime lugenud.

      „Ta kippus alati inimesi lööma,” vastas Josh ausalt. „Ta ei mõelnud sellega midagi halba. Lõi mind. Lõi lapsi selle kooli mänguväljakul, kuhu meid pandi, kui me siia elama tulime.”

      „Kui tulite elama proua Pengelly, selle sinu tädi Nina juurde?” oletas Markby.

      Ilmselgelt julgustust saanud Josh noogutas. „Ta teeb seda sellepärast, et on õnnetu, eks? Kui me lapsed olime, siis meid saadeti miski peene tohtri – psühhiaatri – juurde, aga sellest polnud abi. Dilys lõi tohtrit. Pärast seda saadeti teda muudkui ühe arsti juurest teise juurde, aga ega see midagi paremaks teinud.”

      „Ja kas ta siiani lööb inimesi? Kas ta on praegu selle pärast vangis?”

      „Justament!” ütles Josh ja naeratas ootamatult. Naeratus peegeldas puhast kergendustunnet. „Ma teadsin, et sa saad aru. Aga muud ta pole teinud, kui inimesi löönud. Ta ei ole varas!”

      „Kas keegi on teda varguses süüdistanud?”

      „Ei!” lausus Josh nördinult. „Ma ei ole selleni veel jõudnud.”

      „Aa? Vabandust! Räägi edasi.”

      „Paljud klubid ja pubid ja muud sellised kohad ei lase teda enam uksest sisse,” ütles Josh kurvalt. „Ta on mitu korda kohtu ees olnud, seal Londonis, kus ta elab. Aga viimane kord oli asi õige paha. Ta virutas kõrtsis mingile mehele klaasiga ja lõikas tal peaaegu kõri läbi. Verd kõik kohad täis, Dilys ise ka. Mees tuli haiglasse viia ja haav kinni õmmelda. See oli õnnetus, Dilys ei tahtnud talle viga teha. Ta ei saa aru, et ta teeb teistele viga, sest ta on ise seest vigane. Ta saab ainult sellest aru, et tal endal on valus!” Josh vaatas teisele tungivalt otsa, soovides, et too aru saaks. „Ma ei oska seletada. Ainult niipalju, et ta ei tahtnud. Lihtsalt lõi, aga endal oli klaas käes ...”

      See liigagi tuttav seletus pani Markby ohkama. Mul juhtus pudel käes olema ... Mul juhtus leivanuga käes olema ...

      „Ja siis?”

      „Ja siis nad ütlesid talle, et seekord läheb ta kindlasti istuma, ja ta tuli mind vaatama. Tõi kaasa pappkasti oma asjadega, et ma neid hoiaksin, kuni ta vangis on. Ta ei saanud neid asju sinna jätta, kus ta elas. Need oleks pihta pandud.”

      „Arvata võib,” tähendas Markby noogutades.

      „Nojah, kui ta läinud oli, vaatas tädi Nina järele, mis kastis on, ja nägi, et seal olid peamiselt riided ja mõned DVDd, muud midagi. Aga tädi Nina ütles, et tema ei taha, et mingi vana kast siin vedeleb ja riided lähevad kindlasti kortsu, kui nad niimoodi jätta. Ta käskis mul kasti tühjaks tõsta. Et ta peseb riided puhtaks ja paneb need korralikult ära – ja kui seal on veel mingeid asjakesi, siis pangu mina need oma tuppa, oma sahtlisse. No ja siis ma selle leidsingi kasti põhjast.”

      „Leidsid?” kordas Markby. See oli nagu hammaste väljatõmbamine. Kuid nad hakkasid tähtsama osani jõudma, ta teadis seda. Oluline oli Joshile nüüd mitte peale käia.

      „Käeketi. Me leidsime selle – õieti Dilys leidis selle, või niiöelda leidis, kui me väikesed olime. Ta oli alles kaheksane. Surnutelt röövimine on kuritegu, eks ole?”

      Josh jäi vastust oodates talle otsa vahtima. Kuid see jahmatav hüpe käeketi leidmiselt surnukehade riisumisele oli Markby hetkeks tummaks löönud.

      „Surnutelt ...” suutis ta kähistada. Mida kuradit siit veel tuleb? Kes on surnukeha riisunud? „See võib oleneda asjaoludest,” vastas ta ettevaatlikult. „Arheoloogid leiavad haudadest esemeid, mis pannakse hoopis muuseumi.”

      „Ma leidsin – ja Dilys tuli mõne hetke pärast järele – sealt metsatukast, maja tagant nõlvast alla minna, ühe surnud naise. Talle oli lehti ja oksi peale pandud, aga ta ei olnud täielikult kinni kaetud.”

      „Kunas see juhtus?” haugatas Markby ja haaras automaatselt mobiiltelefoni järele, kuid laskis käe samas alla, sest ta ei tahtnud Joshi katkestada.

      „Paljude aastate