Lõpetamata mõrv. Ann Granger

      Originaali tiitel:

       Ann Granger

       An Unfinished Murder

       Headline Publishing Group

       2018

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor

       Kujundanud Britt Urbla Keller

       Copyright © 2018 Ann Granger

       © Tõlge eesti keelde. Lauri Vahtre, 2019

       ISBN 978-9985-3-4653-2

       ISBN 978-9985-3-4704-1 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda OÜ Greif

      Mõne hea aasta eest kirjutasin ma viieteistkümnest kriminaalromaanist koosneva sarja, mille peaosalised olid Alan Markby ja Meredith Mitchell. Sestpeale on minult korduvalt nõutud uusi Mitchelli ja Markby tandemi lugusid. Kuid mitmeaastase vahe järel pole samade tegelaste ülesäratamine kuigi kerge. Kas nad on sama vanad kui siis? Või kvalifitseeruvad pensionärina tasuta bussikaardi omanikuks? Kuidas on muutunud maailm nende ümber?

      Noh, jah, nad on vanemaks saanud ja Alan Markby on pensionil. Ent kui üks vana juhtum ootamatult uuesti avatakse, juhtub nii, et komissar Ian Carter ja inspektor Jess Campbell kutsuvad ta endale appi.

      Nii et see raamat ei ole mõeldud üksnes Campbelli ja Carteri sõpradele, vaid ka kõigile vanadele Mitchelli ja Markby pöidlahoidjatele. Nad on tagasi!

      proloog

      Teekäänak juba paistis ja Josh pani end valmis. Ta teadis, et nagu nad ära pööravad ja neid enam majast näha ei ole, nii Dilys lööb teda. Plika oli temast aasta noorem, kõigest kaheksa, ja väiksem, ehkki töntsakas. Aga tegutses kiiresti nagu välk. Nii et ehkki Josh teadis, et see tuleb, ja oli valmis pea alla tõmbama, teadis ta ühtlasi, et Dilys annab talle mitu valusat jala- ja rusikahoopi, enne kui ta eemale pääseb. Joshil oli keelatud vastu lüüa, sest nagu tädi Nina ütles, poisid ei tohi tüdrukuid lüüa. Jah, võib-olla ei tohigi, aga Josh teadis, et nad lõid, sest mitut masti sõbrad, kes ta ema elust läbi voorisid, lõid emal sageli silma siniseks või tegid hullematki.

      Kuni nad mõlemad ema juures elasid (Josh meenutas seda sageli ikka veel sõnadega „kui nad veel kodus elasid”), käisid võmmid üle päeva või öö ukse taga, või vähemalt nii see tundus. Kui vormikandjaid ei oleks kohale toonud tülid, siis oleksid nad narkootikume otsides maja pea peale pööranud. Ükskord tormasid nad sisse, et otsida ema järjekordsele sõbrale kuuluvat püssi. Püss leiti Dilyse voodi alt ja kui ema aru sai, et sõber oli püssi just nimelt sinna peitnud, läks ta täitsa segi. Läks vaja kolme vormikandjat, et teda kinni hoida, kui ta, käärid õieli, mehele kallale kargas. Pärast seda vahejuhtumit astus sotsiaalamet vahele ja lapsed maandusid tädi Nina juures.

      Josh ei olnud Dilyse ainus sihtmärk. Tüdruk oli uues koolis, kus nad nüüd käisid, ka teisi lapsi rünnanud. Sellest tõusis suur tüli. Dilys teadis nüüd, et ta ei tohi seda teha, kuid viha alles kees temas ja ta võttis ette Joshi. Lastepsühhiaater, kelle juurde Dilys saadeti, seletas seda asjaoluga, et Dilys ja Josh on üles kasvanud vägivaldses kodus. Et see on enesekaitse vorm, nagu doktor selgitas. Tema, see tähendab Dilys, saatis kõigile, kellel võinuks ehk tekkida mõte teda lüüa, sõnumi, et seda ei tasu teha. Et ta lööb vastu. Ja seetõttu lõi esimesena.

      Mis jällegi, mõtles Josh, võis tõsi olla. Kuid see ei seletanud, miks võeti alati teda kaasa nendele loengutele, kus manitseti, kuidas teisi lapsi ei tohi lüüa, sest tema ei olnud midagi teinud. See oli kõige kibedam ülekohus üldse. Josh ei tahtnud kedagi lüüa. Ta vihkas vägivalda. Ta armastas oma õde. Ta oli armastanud ka ema – armastas praegugi, ükskõik, kus ta oli – ja võimetus tollal ema kaitsta oli teda täitnud süütundega.

      Elul tädi Nina juures polnud viga, kui sa allusid tädi Nina reeglitele, mida oli palju. Siin vähemalt ei kakelnud keegi, ei jäänud purju ega oksendanud kogu elamist täis, ja politseid ei käinud. See tähendab, ütles tädi Nina, et temal ja Dilysel on väga vedanud. Neil on nüüd lootus normaalsele elule. Josh oleks osanud sellele vastu vaielda, sest nende vanemate järgi, keda ta kooli väravas nägi, teadis ta, et normaalses elus elavad lapsed oma emade ja mitte selle ilma tädi Ninade juures. Enamikul teistest lastest olid ka isad. Josh ei teadnud, kes ta isa on; ta ei olnud kunagi küsinud, sest ta kartis, et talle öeldakse – üks neist tätoveeritud sõpradest. Lisaks kahtlustas ta, et ema ka ei tea. Kuid ta hoidis selle nagu muudki arvamised enda teada, sest kui ta üldse midagi õppinud oli, siis vakka olema.

      Aga nüüd tegi ta suu lahti. „Kuule, Dilys! Ära hakka mind lööma, eks?”

      „Ma tahan,” ütles Dilys lihtsalt.

      „Aga mina ei taha!”

      „Mul on siis parem,” vastas Dilys pärast Joshi argumendi mõningast kaalumist.

      „Minul ei ole siis parem. Mul on käsivarrel suur sinikas, seal, kuhu sa eile äsasid. Kas ma ei meeldi sulle?”

      Selle küsimuse peale hakkas Dilys vaikselt nutma ja pisarad veeresid mööda ta palgeid alla. Josh võttis Dilysel lohutavalt ümbert kinni, sest ta sai aru. Kõik see oli Dilyse jaoks alati liig olnud ning ta ei suutnud seda taluda. Ta ei talunud hirmsate meeste karjumist ega verd, mis mööda ema nägu alla voolas. Ta ei talunud diivanil narkotardumuses lebavat ema, kes ei suutnud vastata ühelegi nende küsimusele. Nüüd ei talunud ta tädi Nina reegleid ega koduseid söömaaegu, mis tädi Nina jutu järgi pidid neile head tegema. Nad pidid kõike sööma, mis sest, et nad polnud rooskapsast ega pastinaaki varem näinudki. Nad olid kuni siiatulekuni, kogu oma lühikese elu, elanud kiirtoidu ja mikrolaineahjus soojendatud pitsa peal.

      Dilys luristas natuke aega oma särgi sisse nina, kuni pisarad järele jäid. Siis lõi ta jalaga vennale säärde.

      „Kõnni seal!” käskis Josh ja komberdas mõne jala võrra kõrvale.

      „Kuhu me üldse läheme?” küsis Dilys üsna rahulikult.

      Nii oli see alati. Viha oli tema sisemusest, kus see kobrutas, välja lastud ning nüüd oli temaga kõik korras ... kuni järgmise korrani.

      „Tädi Nina ütleb, et me peame jalutama minema,” ütles Josh. „Aga kell on juba peaaegu viis ja me peame kell kuus tagasi olema, nii et me ei saa kaugele minna. Kuhu sa tahaksid?”

      „Metsatukka,” ütles Dilys.

      Metsatukk asus omavalitsuse ehitatud majade rea taga. Tädi Nina elas esimeses osamajas. Aga ehkki ta nägi puudesalu oma köögiaknast, ei näinud ta selle sisse, sest see asus langeva künkanõlva jalamil. Sinna minnes jäid nad järelikult tema vaateväljast väljapoole.

      „Hea küll,” ütles Josh.

      Dilys naeratas ja hakkas laulma lastelaulu „Hea kuningas Vaclav”, mida ta oli mõne kuu eest, jõulude aegu, koolis õppinud. Talle meeldis see lugu, millest laul jutustas, ja ta ei hoolinud, et aastaaeg ei olnud õige.

      Metsatukas käisid kõik kohalikud lapsed, mitte üksnes Josh ja Dilys. Lapsed ronisid madalamatel puuokstel, lõid ennast põõsastikku laagrisse ja korjasid põldmurakaid, kui oli murakaaeg. Aga üsna harva lubasid nad Joshi ja Dilyse oma laagritesse, seega tegi Josh koos õega oma pesa kusagile mujale. Kuid Josh oli esmaklassiline ronija. Kui juhtus, et kellegi müts või pall visati üles okstesse ja see sinna pidama jäi, siis kutsuti appi Josh, kes üles turnis ja selle ära tõi. See tähendas ajutist vaherahu, mille jooksul neid lubati ka teistesse laagritesse. See hetk oli habras ja katkes peagi, sest oli vältimatu, et Dilys satub järjekordsesse raevuhoogu.

      Josh ja Dilys ronisid üle põldu ümbritseva kiviaia, ületasid põllu ja libistasid ennast kraavi, kus Dilys nõgestesse sattus ja sai külge valgetäpilise lööbe, mis kõrvetas nagu hirmus. See tähendas kümmet minutit oblikate otsimist ja nendega punasekstõmbunud naha hõõrumist, et valu vaigistada. See tegi Dilyse tuju