Sõnum. Дмитрий Глуховский

oli vaja sõita just tollel õhtul Moskvasse, enne ööd, õllese elektrirongiga, mis oli tuubil samasuguseid oblasti klubitajaid, ühise eelnaudingu ootuses üksteist piidlevaid võõraid.

      Ilmtingimata oli vaja seda endale lubada pärast juunisessi, kui ei suuda enam mõelda, kui operatiivmälu on täis ja pole kuhugi salvestada, kui kriiditolmust on astma, kui on migreen viimastesse pinkidesse vaevu kostva professori pirinast, aga hukkajate-eksaminaatorite ette astumine tekitab lihasvärinaid. Tunda, et see lämbe sauna eesruum on läbi käidud ja ees on juba tõeline suvi, seiklussuvi, reisisuvi, armastuse suvi, kõige pikem vaheaeg, nagu kooliski. Oli vaja sukelduda tantsivasse rahvamassi, viinauima, helpida rõõmu, kuni ajab iiveldama, ja süüa kell seitse hommikust kõmiseva ja tühja peaga mõnes Coffehouse’is, ja sosistada üksteisele karjudes banaalseid äkkselgumisi, purjus ilmutusi.

      Sakrispäised bardid laulsid võidunud kümnerublaste eest võltse ballaade ja segaseid šansoone, karjudes üle vagunite kõmina. Tiisikerid müüsid luminestsentskeppe, mustlasnaised nõudsid almust, aga Vera ja Ilja suudlesid. Ostsid kepid, vehklesid, siis tegid neist käevõrud ja haakisid end teineteise külge. Elektrirongi kiskus üha kiiremini öisesse Moskvasse nagu musta auku ja selle keskmest, klubist Paradiis, sündmuste horisondi tagant, hoolimata kõikidest füüsikaseadustest, kostsid üha valjeneva muusika võimsad bassid, mis pani keha kihelema ja tõi hinge palaviku.

      Seda oli vaja Iljale ja oli vaja Verale.

      Ilja õppis MRÜ filoloogiateaduskonnas, Vera nime poolest Moskva õigusteaduse ja majanduse akadeemias, aga asukoha poolest Lobnjas Promõšlennaja tänavas. Ilja õppis unistajaks, Vera pragmaatikuks. Verale majandusarvestuse ja finantskirjaoskuse alused, Iljale kahekümnenda sajandi Euroopa kirjandus.

      Ilja kursusekaaslased olid armunäljas kuueteistkümneaastased, õidepuhkenud huulheinad, moskvalannad-huligaanid. Nad lähevadki ainult sellepärast filoloogiasse keele ja kirjanduse järele, et punuda raamatusiidist ja romaani-germaani hõngusest naiselike võlude hõbedane ämblikuvõrk. Ja üksikud poisid kursusel on neile esimesed sihtmärgid, eimillegi eest ära hellitatud: säärane kool on kurjem ja kindlam.

      Vera kursusekaaslased olid pöetud peadega purikad Moskva lähistelt, suure šnautseri tuka ja penide kommetega, tulevased ametnikud-kooperatiivitöötajad. Sellistega tead alati, kuidas vestlus läheb: kõik nende repliigid on ette teada, pole vaja rääkimata hakatagi. Ja kogu romaan on ette teada, nagu ka abielu ja pension.

      Iljale Moskva, Verale igavus.

      Aga kooliaegne armastus on toataim, hakkad seda potist täiskasvanuellu ümber istutama – umbrohi lämmatab ära.

      Vera oli Ilja peale muidugi Moskva pärast armukade; aga Ilja ei petnud Verat Moskvaga. Kahekümneaastaselt on olevik liiga tõeline, et plaanida tulevikku või nämmutada minevikku. Aga kui ta kujutles end Moskvas täiskasvanuna, oli Vera kusagil lähedal, ülejäänul polnud tähtsust. Rohkem ei saa noormehelt midagi nõuda ja pole mõtet. Aga neiule on säärane lühinägelikkus kujuteldamatu.

      Siis tegid kursusevennad Iljale ettepaneku üürida kolme peale korter teaduskonnast ühe bussipeatuse kaugusel. See tähendas, et ta näeb nüüd Verat ainult nädalavahetustel.

      Seepärast oli neile praegu oluline olla selles rongis, mis viis neid mõlemaid ühes suunas. Kas ühed kõrvaklapid kahe peale ja põimunud helendavad käevõrud said koos hoida inimesi, keda üleilmne gravitatsioon tiris eri orbiitidele? Polnud teada.

      Elektrirong saabus sinnasamasse Savjolovskaja jaama.

      Suvine Moskva on päevasel ajal nagu mikrolaineahi. Aeglaselt pöörleb Kolmanda, Sadovaja, Koltsevaja metrooliinide kandik, sind keedetakse nähtamatute kiirtega läbi pilvede, läbi tolmuse õhu, läbi sajameetrise punase savi. Kogu aeg oled kleepuva higiga kaetud. Vihmaga uhutakse sisikond puhtaks, voolitakse teetolmust känkrad, vorbitakse paplivillast räpane vatt ja hakatakse jälle hautama.

      Aga kui lõpetatakse kiiritamine, lastakse hinge tõmmata, lahjendatakse õhku, veeretatakse päike kohale, siis saab Moskvast planeedi parim linn.

      Tollel õhtul aeti Moskvasse pilved: ilm muudeti jahedamaks. Vera kahvatul nahal, mis ei osanud päevitada, jooksid külmavärinad, Ilja heitis pikksärgi seljast ja peitis oma Vera sellesse. Nad läksid metroost Oktoobri šokolaadipoolsaare suunas – kui kitsas kahekorruseline Poljanka tõi nad avarusse, tekkis tahtmine silmad kinni pigistada. Alt valgustatud Kreml säras silmipimestavalt ja kaldapealsel polnud ainsatki hoonet, mis ei püüdnud talle järele kiita. Pilved laadisid end maa elektrist ja helendasid. Moskva on ise valguseandja, talle pole tähti vaja.

      Juurdepääsuteed Oktoobrile olid umbes. Autod pressisid tõugeldes poolsaare ainsasse transpordikapillaari. Need, kellel oli kiire, läksid jalgsi edasi. Lõbusad rahvahulgad vallutasid Bolotnaja sillad, ümbritsesid klubisid, läksid tormijooksule. Järjekordades tammusid jalalt jalale minides nümfetid, nende paažid olid tähtsust täis. Klubi sumises mesitaruna, nõretas meest. Algajad lendasid siia linna igast servast, selle kaugetest eelpostidest, et siin lõpuks kindlamalt vabaneda oma äratüüdanud süütusest.

      Hüvastijätt sellega algas pisukese alandusega nägude kontrollis.

      Pikk järjekord astus uksehoidja juurde, kes võis vahtida paljasäärelisi plikasid oma lõbuks, justkui kiuslikult, aga võis neist ka solvavalt läbi vaadata nagu eunuhh. Poistele jõllitas ta silma, sundis kannatama ja naeratama: see olla sõbralikkuse proov, meil klubis pole mölakaid vaja. Olles kõik kananahani üle vaadanud, võis ta teatada: teie ei saa. Ta võis sundida kannatama, anuma, kuulama järjekorra sisinat, siis armu anda ja hooletult noogutada: olgu pealegi. Meeldivat õhtut. Ja polnud midagi, kannatati. Peaasi, et läbi laskis, aga alanduse poleerime kohe kiiresti siledaks. Veelgi enam, sisse pääsedes rõõmustati nagu sooritatud eksami üle: oleme arutuse ausalt välja teeninud.

      Ilja arvas, et kursavennad viivad ta sisse – aga nood polnud ootama jäänud, saatsid sõnumi: kohtume sees.

      Vera oli närvis.

      Ilja tõmbas taskust kaks õhupalli. Ütles Verale – kohe paneme aluse tähtsale traditsioonile, mida hakkame kindlasti järgima kogu elu. Ta võttis pidulikult Vera ja enda käelt helendava käevõru. Lükkas sirgeks, toppis pallide sisse, puhus täis, sidus kinni – tekkisid ujuvlaternad.

      Nad astusid rinnatise juurde – all oli jõgi.

      „Suudle mind.”

      Ilja võttis pallid ja laskis vette. Need vajusid üksteise kõrvale ja ujusid tumedal helkleval jõel kiirustamata, paarina: rohelise ja punase sees olid jaanimardikad. Oli ilus. Vera ja Ilja saatsid neid.

      „Nad ujuvad koos,” ütles Vera.

      „Järgmisel aastal laseme samal päeval vette!” kuulutas Ilja. „Olgu peale, nädalavahetusel.”

      Ta võttis Veral käest kinni.

      Klubi ukse tagant oli kuulda bassihelisid ja kui uksepooled avanesid, kostis muusikas lämbuv naer. Tundus, et sees müüdi villitud õnne. Oleks tahtnud end sellest mälukaotuseni täis juua.

      Nad pidasid järjekorra vastu.

      Räägiti, et paarid sõeluti sissepääsul välja – paarid kulutavad vähem, neil pole mõtet teineteist täis joota. Tuli teeselda, et nad on üksikud, et pooleteisetunnine sõit Lobnjast polnuks asjata. Kuid Ilja ei suutnud Verat reeta ja tema käest lahti lasta. Noh … Õigemini, ei suutnud talle öelda, et nii on vaja ja milleks.

      Nad seisid sissepääsul pikki minuteid tantsiskledes. Sõbrad ei vastanud telefonile. Sees oli vist vali muusika.

      „Mis teid naeratama paneb, noormees?” küsis nägude kontrollija.

      „Sess sai läbi!” ütles Ilja.

      Ja peainglile, kes oli ka ise kunagi inimene olnud, tuli see meelde ja ta laskis nad mõlemad Paradiisi. Magusa suitsu pilvedesse, kõrvupeksvasse muusikasse, õndsusesse.

      Ta leidis kohe üles ka kursusekaaslased – rõõmsad, siirad. Patsutati õlale, tantsiti ringis. Neil olid käes kokteilid, nad kostitasid Verat oma kõrtest. Vera oli nõus, naeris.

      „Tahad sa midagi?” küsis