Sõnum. Дмитрий Глуховский

ei suutnud. Siis tuli juga – talle tundus, et veri voolab. Mitte mädaveri, kui neerud on lahti pekstud, vaid must venoosne veri, paks ja jõetu. Ei hakanud kergem. Ta heitis pilgu potti – ei, ei ole. Seebitas kaks korda käsi. Siis pesi end jääkülma veega.

      Tõstis endale kulbiga ema keedetud jahtunud kapsasuppi, ei hakanud soojendama. Raasutas noaga kuivanud leivakontsu, segas leeme sisse.

      Pani televiisori käima. Näidati „Comedyt”.

      „Mis parool on? Proovi Šoigut!”

      „Oh! Sobib!”

      „Muidugi! Šoigu sobib igale poole!”

      Saal lagistas hammaste välkudes. Ilusad noored naised naersid. Päevitunud hoolitsetud mehed naersid. Ilja lihtsalt vahtis. Ta ei saanud millestki aru. Ei mõistnud ühtki nalja.

      Ta pistis suhu lusikatäie külma suppi. Surus kõrist alla. Veel ühe. Kõrist alla. Veel. Veel. Veel. Ema eest.

      Viina oli vaja osta. Viina, vaat mida.

      2

      Kes korterit ka tühjaks ei olnud teinud – naabrid, vargad või kiirabi arstid –, kõiki ema peidikuid nad ei teadnud. Raha leiti üles kummutist, leiti vinnilise foto tagant, aga laminaadi alt voodi tagant isegi ei otsitud. Seal oli tervelt viietuhandene kupüür. Anna raha, ema?

      Ilja vaatas viietuhandelist tähelepanelikult. Kui kauaks sellest jätkub? Kuni ta kinni istus, oli rubla poole odavamaks muutunud. Metroo oli maksnud kakskümmend viis, nüüd poolsada. Raha hoida pole mõtet: aeg peseb selle niikuinii peost liivateradena minema. Ja pole ka mingit homset päeva, mille nimel maksaks koguda. Elu katkeb alati täna.

      Võtmeid ei olnud kusagil. Võibolla on ema taskus.

      Imelik, et kodu ei saanud lukku panna. Siis see polegi nagu kodu.

      Ilja nuias naabrinaiselt trepikoja kiibi, läks üle tee Magnetisse, haaras pudeli, siis lisas teise ka. Pilusilmne kassiir laskis tema uue viietuhandelise kolm korda skännerist läbi – Ilja polnud sellega üldse kooskõlas –, aga ei hakanud kahtlust valjuhäälselt väljendama. Raha oli ehtne, õpetaja teenitud.

      Pudelid kõlisesid kotis samasuguste võlukellukestena, mis on lõbu pärast neetud reisivankri külge kinnitatud. Ilja astus üle Moskovskaja Depovskaja tänava poole, viis esimest korda viina koju avalikult: polnud vaja seda kellegi eest peita ja polnud kellelegi valetada.

      Kui kohtaks juhuslikult Serjogat. Et poleks peied, vaid saaks juua kohtumise terviseks. Et saaks juua kokku lüües. Aga kõik head juhused said osaks teistele. Võibolla oli ka Serjoga ära sõitnud – Moskovskajalt Moskvasse?

      Ta läks koju. Uks oli avatud.

      Istus laua taha. Ei hakanud pudelist jooma, kallas puhvetist võetud tolmusesse pitsi.

      Tõstis pitsi. Kummutas põhjani. Põletas end. Tohterdas põletust rasvase vorstiga. Lonksas kohe teise. Veel. Vaja on. Hädavajalik. Kaine peaga on surm liiga arusaamatu. See tundub tõeline ainult purjutajatele, nagu armastuski.

      Viimane jutuajamine oli lühike. Kõik, ema. Ma sain välja. Asun teele. Jumal tänatud, Iljuša. Ma ootan sind. Jumal tänatud.

      Kuidas see sai juhtuda? Miks Ilja ei jõudnud? Miks ema nõnda kiirustas? Neid lahutas ainult kaks päeva. Nüüd ei saagi ema end tühjaks nutta, aga Ilja ei saa talle ette heita asjatuid pisaraid. Ema ei saa pärida temalt vanglaelu kohta ja tema ei pea vastama vaikusega. Ema ei maali talle inimlikku tulevikku ja tema ei krimpsuta väsinult nägu.

      Ema oli surnud.

      Surnud. Sellega tuli harjuda.

      Ilja haaras pudeli, kolis lastetuppa, nagu ema tema tuba nimetas. Ta pahandas emaga sellepärast, ema lubas järele jätta, aga tal läks meelest.

      Nende korter oli 50 ruutu, nagu inimestel. Kahele paras, ühel on liiga palju ruumi. Põrandal on laminaat, seintel tapeet, mööbel on pruun, köök on kuueruudune, plaaditud vannituba, mugav WC: seintele liimitud telliseimitatsioon. Lodža.

      Ilja aken avanes depoo poole. Selle angaaridele, mahajäetud vagunikestele ja mänguvedurikestele. Lapsepõlves oli see tema, Ilja, isiklik raudtee. Kingitus eikelleltki. Parim vaade linnas. Seda võis imetleda tundide kaupa.

      Depoosse saabusid kusagilt ja siin lõppesid roostes rööpad: see oli tupik. Aga Ilja elas selles tupikus, nii et tema perspektiiv oli pahupidi pööratud. Depoo oli tema jaoks lähtepunkt, siit algas tee, mis viis liipreid mööda silmapiiri taha.

      No nii – ta käis köetava kaubavaguniga teispool Venemaad. Viibis seitse aastat peeglitaguses Moskvas. Tuli koju tagasi: ikkagi tupik. Lõppjaam.

      Ta lõi depooga kokku.

      Ilja lappas huvitult oma vanu raamatuid; varem oli ta arvanud, et neis on tõde täiskasvanuelust, aga selgus, et tõde ei kannata trükimusta. Ta jõi Strugatskitega, jõi Platonoviga, jõi Jesseniniga.

      Ema õpetas kirjandust ja vene keelt.

      Ilja astus ema magamistuppa. Laskus ema voodi ette põlvili. Pani pea tema padjale. Hingas sisse. Pole viga: keegi ei vaata. Kui keegi ei vaata, siis pole häbi.

      Hapu lõhn. Lõhnas üksinduse, kangekaelsuse, läheneva vanaduse järele. Ema saatus oli siin hapuks läinud. Ta tõi Ilja ilmale kolmekümne kahe aastaselt, juhuslikult. Ei hakanud Iljale isegi isa kohta muinaslugusid luuletama, kuidas poiss neile ka ei vihjanud: kui ei ole, siis ei ole, kõigil polegi. Nii et Ilja oli majas mehe eest.

      Varem võis ema juures kergesti sellele terasele sattuda: nagu vitsutaks mahlast kotletti ja äkki – arvestad valesti – hammustad täie hooga kahvlit, tähekesed silme ees. Klassis kutsus ema teda ainult perekonnanimega. Gorjunov, tahvli juurde. Kolm, Gorjunov. Istu. Häbi teed.

      Kohtus oli ema üleni terasest. Ta oli terasest, kui pobiseti kohtuotsust. Ja karistusaja alguses. Aga siis hakkas murenema: üle kuumutati.

      Mees majas.

      Kas emal oli olnud teisi mehi? Üks on selge: enda juurde ei toonud ta kedagi. Ilja küsimused lõikas läbi. Vihjeid naeruvääristas. Aga ta oli ju elus inimene, kuidas ta ilma armastuseta hakkama sai? Kas tõesti sai kõik osaks Iljale? Iljasse ei mahtunud kogu emaarmastus, aga pääsu polnud. Ja selle armastuse eest nõudis ema palju.

      Ilja püüdis aru saada, kas ema oli olnud ilus. Aga sai hoopis aru, et ei suuda ema nägu meenutada. See ehmatas teda. Ta tuulas kummutis, leidis fotoalbumi.

      Alles siis tulvas jäine hingus temast üle.

      Alles siin nägi ta ema. Alles siin sai aru, et ei näe teda enam kunagi. Rüüpas pudelist.

      Hakkas lappama. Värskeid fotosid ei olnud. Kõik pildid albumis olid ühised: Ilja emaga koolis, Ilja emaga Koktebelis. Ilja emaga sõbranna suvilas. Kui Ilja ära viidi, ei teinud ema enam pilte. Algasid aastad, mida oli parem mitte pildistada.

      Ilja rüüpas veel kord.

      Albumi lõpus oli ainult Ilja. Ülikooliaegsete sõpradega, pärast Veraga. Ema oli leidnud kuskilt tema ja Vera fotod. Need, mis Ilja oli jõudnud välja lasta. Sest telefon printimata fotodega võeti temalt ära ja lisati toimikule. Mida seal lisada oli? Alasti, magav Vera? Serjoga ja Sanka kõrghoone katusel, peadpööritaval serval? Purjus augustikuine rulapidu VDNH-l?

      Miks?!

      Miks temaga nii tehti?! Mida ta oli teinud, et temaga nii tehti?!

      Kohtuotsuse neelas alla, tsooni neelas alla, Vera petmise neelas alla, joonistas valvuritest ülemustele usinalt seinalehte. Aga kõike ei saanud alla neelata. Kõige eest ei saanud kõrvale pöörata. Aga võibolla pidi? Pidi istuma lõpuni selles neetud taskus, nagu ütles ema? Kui ta oleks tulnud pool aastat varem!

      Viinal polnud enam maitset. See oli mingi ime läbi veeks muutunud. Isegi õhk oli kibedam.

      Ilja istus, vaatas lauatelefoni. Tuba sulas kuumusest. Vera vaatas teda ema albumist rõõmsalt; tuleb välja, et ema oli Verale andeks andnud. Polnud hakanud Verat Ilja elust välja kiskuma.

      Ilja võttis toru – kuulata lihtsalt, kas toon on. Toon oli.

      Hädaldas, lunis.

      Ilja